Veidi suve

*

Hakkas pihta-peale.

Soe ja valge aeg siis.

Mil ma häbiväärselt vähe linnas ja ruumis viibin.

Häbi pole linna ega ruumi, vaid koduloomade ees.

Aga mul on Koduhaldjas!

Sattusin miskitpidi oma reisiratsuga Valgehobusemäe kanti.

Pidevalt kimas mööda ratastega kaunistatud autosid.

Valgehobusemäel oli miski kross.

Jätsin ratta parklasse ja kakerdasin veidi ringi.

Nagi omainimene - kõik kiivrite ja kinnastega.

Mul muidugi pole edev-mugav rattasõiduriietust.

Ja suuna olin ma ka ära kaotanud.

Helkur-korraldaja siiski miski suuna näitas ja jõudsin enese üllatuseks õigele rajale ega jäänud rattusrite massile jalgu.

Teateküll, need lilled, mille nimi mulle praegu meelde ei tule..

Ei old hortensiad.

Ega hüatsindid.

Hmmm... õige! Orhideed!

Või..????

*tähelepanelikud jälgijad on taime siiski lupiiniks nimetanud.

Olgu sis lupiin!*

Ja nagu laulurefrääniks rate-pilte oma rattast.

Jah, ma olen imelik.

Sekka mõnusat teed, sooja ilma, langenud puid.

Ja jälle veidi Rate-ratast.

Võite talle feimi anda.

Või mida iganes.

Ja siis oli veel selline neoonrohelise sähvakuga kuusemets.

Ja pärast jõudsin Aegviidu kirikusse enne rongile minekut.

Astusin ligi kirikust tulevale memmele ja lihtsalt küsisin sissekaemist.

Lasigi.

Rääkis.

Põhjalikult.

Andis teavikuidki lisaks.

(Minust on ikka julge nahhaal saanud.)

Noh, ja siis kaarega rottide manu.

*