Nüüd on Su vaev lõppenud.
"Paranda haavad, ravi haigused, aga lase minejal minna..."
Ma tegin, nagu tundsin. Ka Sina, pisike, tegid omad valikud.
Betty, Sa olid rott, nagu mul varem olnud pole.
Täis elurõõmu, pakatavalt sotsiaalne, ergas, sõbralik.
Ronisid laes ja ei kartnud midagi ega kedagi.
Seisid saba peal, andsid napilt priske hiire mõõdu välja ning sulasid südamesse kui sulakuld.
Lendasid ringi, toppisid oma ninakest kõikjale.
Said parasiidid ja ravi.
Paranesid.
Läksid vähki täis ja opile.
Paranesid.
Ja mis Su sisemuses nüüd juhtus, ei tea keegi.
Kuid parem õudne lõpp kui lõputu õudus.
Sa olid harjumatult noor suremiseks. Minu kogemuse põhjal (ma ei loe siin vägivaldseid juhuseid)
Sa oleks varsti saanud 1 aasta ja 5 kuud.
Sa olid võrratu sõber!
Tervita teisi, ma mäletan teid kõiki!
Teate, kui vaikseks ja liikumatuks on jäänud suur puur, kus tukub vaid nukker mahajäänud Zuuzi, kes ei leia veel asu.
Ta nägi täna surma, enese kõrval.
Kuidas nemad seda näevad ja tunnetavad, kui keegi kõrvalt läheb?
Mul on kahju, et ma Su kõrval ja ligi olla ei saanud.
Sel hetkel
*
Täna öösel lahkus meie, elusate seast, ka Tupsu.
Kunagi kollektiivi võetud ning siis ühe kolleegi poolt kodustatud hamsa.
Valusad väikeloomad.
*
1 kommentaar:
Mina vist ei suudaks üldse väikeloomi pidada, sest isegi koera eluaeg on minu jaoks ebaõiglaselt üürike.
Postita kommentaar