Vahepala. Kohas, kus on hää.

'

"Hei jälle, must kass!"


Tervitatu seisis kasvuhoone uksel ja jälgis mind nõudlikul pilgul.
"Ma ei saa ju välja minna, kui sa mul ukse peal risti ees seisad," astusin sammukese tema poole.
Kass taganes solvunult. Eemale toidukausist.
Ja sisises nii kombe pärast.
"Nonii, veel veidi ja ma olengi siit kadunud."
Hämmelduse ja trotsiga anti mulle veel paar sammu vaba ruumi. Eemaldusin kasvuhoonest.
Must kass aga läks tagasi.



Olin tomati- ja kurgitaimede kõrvale pannud kaks savist lillepotialust - söögi ja vee jaoks.
Kevadel elas kasvuhoones siil, kes heal meelel kassikrõbuskeid nahistas.
Praegust priisööjate täpset nimekirja anda ei tea, kuid domineerisid must kass ja kollane kass.
Viimast nägin harvemini, tema peesitas vaid siis hoovis, kui arvas maja tühi olevat.


Must seevastu käis regulaarselt. Pigem olin mina sissetungija tema valdustesse. Kätte ei andnud, päris ligi ei lasknud, kuid märgates ka ei põgenenud.
Põõsaste all jalutasid kuldnokad ja hüplesid rästad.
Puudel olid vägagi mitut sorti sulelisi. Näha oli neid hästi kevadel, mil lehed veel pea olematud puudel ja linnud ise armurõõmuliselt aktiivsed ja häälekad.
Televiisorit siin pole. Alates digiajastu saabumisest sellesse valdkonda. Aparaat veel on, kuid pilti ei näita.
Võtsin kaasa läpaka.
Ei, internetti ei ole siin ka.
On klassikaraadio.
Ja enamus ajast on vaikus, mida päeval mõnikord lõhuvad möödasõitvad masinad ja naabrite häälekam tegevus.
Varahommikud ent on vaiksed ja soojad.
Istusin enamasti sauna ees pingil ja lugesin ning vaatasin rohelust. Lihtsalt.

Kui kõht läks tühjaks, grillisin liha või meisterdasin muud suupärast. Tuppa pliidi alla ei tahtnud enamasti tuld teha selle palavaga.

Kui tuli tukk, viskasin end katusealusesse kambrisse voodile, avasin ukse õhu juurdepääsuks ja käisin vaatasin pilte, mida uinuv mõistus mulle pakkus.
Kella ma ei vaadanud.
Õhtuti tegin kaminasse tule. Tule enese pärast, mitte enamasti vajadusest niiskust peletada.
Toaaknad olid suured, terve majasein oli üksainus suur aken, mis vaatas aeda.
Hoolimata igakevadisest puudepiiramise aktsioonist oli aed ülekasvanud ja metsik.
Kõrged ja laiad võrad hoidsid kinni päikesevalgust. Puud polnud siiski liiga tihedasti, et puhta hämarat padrikut moodustada.
Kui mul istumisest küll sai, toimetasin aias.
Nokkisin naati või kõnniteeplaatide vahele pugenud rohelist elu. Ragistasin kasvuhoones musta kassi alaliseks üllatuseks ja pahameeleks.
Hämaruse saabudes tegin sauna tule. Et sooja vett saada ihuharimiseks.
Mõnikord oli ka bassein vett täis. Võtsin leili ja sulpsasin külma vette, jälle leili ja jälle basseini.
Lõpuks istusin sauna ees pingil ja kuivasin - jahtusin, rüüpasin külma jooki ja kuulasin ümbritsevat.
Voodilinad olid jahedad, lahtisest kambriuksest hoovas mõnusat suveõhku.

Basseini ääres oli toimunud miski liikumine.
Kiletiivalised ja sipelgad sebisid läbisegi.
Tiivulised tõusid lendu. Sipelgad jäid.

Vaatemänd oli tunniga läbi, elevus ja satikad kadunud.

Üks jooksev-hüplev rästalaadne käis ja siutsus mööda aeda. Kordagi ei lennanud. Lasi päris ligidale endale.

Tegi nokakese valla ja häälitses eksinult.
Satikaid oli, teda ma toita ei osanud.
Ma toitsin kasse, suurendades linnukese ellujäämisvõimalust.
Siin aias peaks tal turvaline olema.

Pääle sauna istusin.
Kuulsin krabinat kõrval.
Seesama rästalaadne linnuke.
Tuli, keksis, lendas isegi veidi. Lillevõre peale istuma.
Sinna jäi.
Läksin ligidale, panin mütsi pesaks noka ette, mutsutasin.
Ei midagi.
Pilti teha oli välguta liiga pime, välguga ent tundus liialt jõhker linnukest nina ees pimestada.
Istusin oma endisele kohale.
Sauna ette pingile.

Must suline mütaks silmanurgas kuni liialt hämaraks tõmbus.
Lillerestil liikus tuule käes palakas, minu ja linnu vahel, mis viimast sugugi ei häirinud.
Jah, ma oleks tahtnud teda puudutada.
Tunda oma pihkude vahel.
Sain endast võitu.
Loomad ja linnud on iseenda omad.

"Hääd und, must lind!"
'