Käpalised botaanikaaias

'
Botaanikaaias orhideenäitus.
Troopikakuumus ja ilusad lilled.
See vaatab otsa kui vuntsidega sombreeroga vanamees.

Iga õis omas ilus.


Ilusad, jah, on need käpalised.
Lähemalt siit.


Lisaks veel asalea.

Taim, mis meenutas väga seda puhmataolist valgustit, no kus kõrrekeste otsast valgust heideti.

Ning muidugi miski palmiline troopikakuumus-niiskuses.

Ringi kõndides tundus, nagu oleks amatöörfootgraafide suvepäevadel või midagi sellist. Vähemalt igal teisel seinast seina kvaliteediga apastraadid näpus ja üks suur klõpsutamine käis.
Üllatavalt palju inimesi.

Kõrvemaal lustimas

'
Mu lemmikvärk RMK sai maha perepäevaga.
No nägin kuulutust lehes ja et priipäev ja värske õhk ja lumi ja tegevused ja.. et mindagu!
Piisav kambake sai kokku ka.

Tuubisõit.
RMK maskotid Jänes ja Rebane igatepidi silmis tolgendamas ja rõõmsasti jõudu soovimas.

Aga et midagi uut õppida, võtsime kohad sisse tõukekelgu retkel.
Assapaganas.
See oli raskem kui pealtnäha paistis.
Koguaeg pidi rühkima, siis ei pidand kelk suunda ja jooksis isepäi, koogutaja kukil, hange ehk rajalt kõrvale ehk kellelegi suisa otsa. Siis jälle, mäest üles eriti, oli mõistlikum kõndida, et mitte tagasi libiseda.
Mina kui väga mittesportlik element sain korraliku ähkimaajava koormuse.
Retk oli paarikilomeetrine.

Seljad märjad, naasnuna, otsustasime veidi paiksemalt võtta.
Luuategu päädis elusa luua omistamisega.
Edasi parajast jupist medali saagimise juurde. Ketas oksajupi otsast saagida, sobiva puuriga auk sisse,

nöör läbi ja siis RMK põletusmärk, mis lõõmavas lõkkes end kuumaks ajas, peale põletada.
Enamus lastel ja suurtel olid medalid kaelas :)

Räätsaretk. Millest mina loobusin - jalg ei kannata, tõukekelk andis niigi endast parima.
Kuid käinud rääkisid, et elamus. Ilvesejäljed ja muud põnevat pehmes lumes sumbates.

Samal ajal lumelinnas..



Ühes nukas käis vigursaagimine. Või kuidas seda nüüd nimetadagi, kui mootorsaega skulptuure valmistatakse.

Suppi ja teed sai ka, piiramatult.
Lõpetades klassikaliselt:
Oli ilus talvepäev kevadmärkidega.

Fotojaht: Kimbust luuaks

'
Luua valmistamine algab võru tegemisest.
Võib ka traadiga, kuid see pole pooltki nii ehe.

Pajuvits kooritakse, jämedam ots õhendatakse. Siis muditakse, soovitavalt soojas ruumis ja veel parem, leiges vees leotatuna, näppude vahel kiud pehmemaks. Lõppeks pannakse sõlm piule sisse ning keerataksegi kokku võru.

Kaks võru valmis, peab kimpu korjama mõnikümmend kaseoksaraagu.
Jämedamad otsad ühtlasek lõigata-raiuda.

Kimbu kokkusurumiseks on mitmeid riistu, siin pildile jäänud kaks. Toime sama, välimus erinev.

Selle riistaga oksakimp kokku surutud, algab vitsarõnga pealeajamine.
Esimene rõngas peal, käib surutis lahti, veidi kohendamist ja kümnesendise vahega läheb sama teed ka teine.

Siis saadu juukseidpidi pihku, noaga säuh-siuh liiga pikad otsad maha.


Vars otsast teravaks nelja kanti, et keerlema ei hakkaks, kimbukese keskele ja suruda-koputada, kuni ongi valmis!

Teised kimbutajad.

Selg, tuli ja lumi

'
Tulest alustades.
Sõbrad metsa tagant kutsusid selle aasta esimesele välugrillile.
Katuselt maha aetud lumemägede vahelt oli välja kaevatud suvine lõkkekoht.
Tuli sai püsti ning sulailm lubas mõnusasti lõkkel vorstikesi grillida ning joogikest libistada.
Küll tegi suits pikapeale liiga, sest katlas istudes polnud tal muud väljapääsu kui olijate silmadesse..
Vahva õhtu!
*Teie vorstitäidisega suitsuheeringas *

Loterii on kõndida tänavatel, mille kohal varitsevad võimalikud mõrtsukad.
Pea kuklasse ja elu armsaks!


Kuulnuna piisavalt uudiseid pahedest, mida lumekogus lisaks allasadamisele allolijatele paigalejäädes katustele teeb, tuli ühel Kenjaalsel Peal meelde, et on mere ääres väike maja, mille katuste lamedad pinnad samuti mitte kõige nooremad ja vastupidavamad pole.
"Et läheks lükkaks igaks juhuks suure luuaga katuse puhtaks. Tule igaks petteks kaas. No et keegi kiirabi kutsuks, kui alla peaksin sadama," kutsub Kenjaalne Pea.
No sellisest pakkumisest on raske loobuda.
Saati, et polegi sel talvel veel võimalust olnud lund visata (õnnelik autota linnainimene korrusmajast, eksole!).
Kohale jõudnuna ja katusele roninuna kostub katuselt sügav ohe ning alistund käpake sirurub raudlabitat kuurinurgast nõutama.
Veel veidi toimetatuna kutsutakse ka mind katusele.
Üks raiub labidaga põlvini tihket lund lahti ja teine viskab kergema riistaga üle ääre.
Jõusaal jääb täna ära.
Paari tunniga (!) on ohtlikeim ja kandvaim piirkond suuremast lumest vaba.
Jääb jupike, kuhu ka lumeta ronida ei täi.
Kui juhtub, siis on see saatus, kuid mitte meie elude arvelt.
*
Täna, ärgates ja märgates, olen liitunud nende toredate inimeste klubiga, kes on avastanud, et neil on selg ja õlad.
Veidi valulised.
Kuigi üldse mitte üleliia :)