Meie, kes me elame

Teie, kes te elate.

Pargis istub suur ärajoonud rokitädi ja suitsetab. Kõrval suure õllekõhuga poolkiilas tätaoveeritud rokionu, väike nuustik (koer) rihma otsas.
Tädi hüsteeritseb, nutab, ajab meest ja koera ära. Keegi ei mõista mind!
Ja siis, kui teised minema hakkavad, hõikab järgi, et ma tulen võibolla varsti perra.
Algab muusika ja tädi hakkab laulma. Nagu klassikalises muusikalis. Et kuidas tahaks motikat, aga lube ja raha pole, et sõita maailmapuuris kuskile mujale, kus on hea etc. Puu tagant ilmub vanamehenäss, kes mõistvalt kaasa noogutab.

No nii tema algab.
"Ma nägin und", algab nii mõnigi tegelane keset muud tegevust kaamerasse rääkima.
Väikestes hallides korterites on suured pillid - orkestritrumm, pasun (see kõige suurem, mis pea kohal kõrgub), väsinud abikaasad ja närvilised naabrid.
Lihtsad pisiasjad.
Lihtsad inimesed.
Realism. Oma jaburuses, alanduses, naeruväärsuses ja ilus.
Paduvihm äikesega. Inimesed seisavad ja vaatavad.
Akt, kus naine oigab ja mees kiretult kaamerasse oma pensionifondi vastu taevast lendamisest kõneleb. "Ja nüüd hakkan ma väiksemat pensioni saama. Kõik oma raha, mis ma puhhkpilliorkestris matustel ja paraadidel teeninud olin, panin ma panka, aga sellega ei läinud hästi."
Õllekas. Inimesed. Baarmän lööb suurt kellukest: viimane ring, homme on ka päev! Enamus valgub leti äärde viimast tellima. (Baar muide meenutas vägagi Valli baari ;))
Üksikud inimesed, ometi seostes.
Hallid koridorid. Bussipeatused.
Hallid ülikonnad.
Hallid suhted.
Jaburused.
Hetked.
Pisiasjad.
Helge, naljakas, sügavalt puudutav, kurb.

Soovitan, igav ei hakka.