reede, märts 14, 2008

Kristjan Jaak

Kui ma mõnikord Tartuliina satun, käin võimalusel ikka Toomemäelt ja Sinu kuju juurest läbi. Seisan Su ees ja vaatan, kuidas Sa liigud. Su kuju on täis väelist. Sa lihtsalt liigud, füüsiliselt.
(Ma olen kohanud, et pole ainuke, kes seda näinud!) Omas rühkimises, tuulel vastu ja pikateesammu-rütmis.

"Kuu"

Kas lauluallikas
külmas põhjatuules
minu rahva meelesse
oma kastet ei vala?

Kui siin lumises põhjas
ilusas haisuga mürdike
viluses kaljuorus
ei või õitseda kaunisti:
kas siis meie maa keel,
mis kui tasane ojake,
oma ilu tundmata,
heinamaa läbi, sinise
taeva kullases tules
rahuga on jookslemas,
ega toreda häälega,
oma rammu tundmata,
taeva müristamisega
kui meri on hüüdmas;

kas siis selle maa keel
laulutuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?

Siis ma võtan teid,
selge, sinise taeva
tähed, maa pealt
kõrge isamaa poole
rõõmuga vaadates laulda;
siis ma laulan sind,
ööde kuningas kuu,
kes sa pilvede sülesta
nii kui pungasta lilleke
lõbusa valge palgega
üles tõused taeva all,
kus tulised tähed
maha on langemas
sinu eest musta,
pimeda udu sisse. --

Nõnda, inimeste vaim,
oled sa udus ujumas,
kui su mõte on otsimas
jumalat tähtede alta!

Kommentaare ei ole: