Talvine hüljes vol.2 ehk kanuuga Soomaal

Kohanimesid ei mäleta ja seega reklaamist jäävad kõik ilma.
Soomaa on Soomaa on Soomaa.
Punkt.

Hommikune sõit Pärnu maanteel on udune.
Sügavalt udune.
Ehku peale ehk paari mööda- ja tagasisõidujupiga jõuame õigesse kohta.
Vesine ja sopane.
Ilm täiega hall. No mitte just hülgehall Smuuli moodi, aga tüüpilise talvise hülge hall küll.
Soppa juba mainisin?

Asjamees. Kotid varuriiete (igaks juhuks), termoste ja paari võileivaga kaasa, aerud (või on need mõlad?) ja päästevestid on juba autos. Peale ja sõiduks punktist B punkti A. Asjamees on jutukas maamees.
Auto uhab kohati läbi veest, mis tee üle ujutanud. Veel pääseb läbi. Paremal ja vasakul on enamasti vesi. Kunagi kasvas seal rohi. Nüüd kasvab siin vesi.

Punktis A. Talumaja. Puu külge seotud paar kanuud. Üks laseb läbi, ütleb Asjamees. Aga kumb, ei mäleta, see teine vist. Ja saame (loodetavasti) tervema kanuu.
Kotid sisse, Asjamees uurib, kas saame hakkama ja sõidab ära, näitates küsimuse peale suunast, et "sealt silla alt läbi ja siis allavoolu". Kaardiga oleme juba enne varustunud.
Kotid kinni, kindad kätte.
Ja siis tuli maja juurest kass. Väga kohev ja suur ja mõnus. KASS.
Sai omad paid. No kui te just peate, ega ma tegelt hooli....

Egas midagi, sisse ja kaldast lahti.
Kõigepealt tiir taluhoovis, rohi mõnekümne sentimeetri sügavusel veel kanuu all heljumas.
Läheme vaatame lauta sisse, kuidas lehmad ujuvad? Polegi kanuuga laudas käinud..
Operatsioon ebaõnnestub, kuna vesi liiga madalaks osutub.
Põhjast lahti ja edasi.
Vett on palju, laialt, igal pool.

Esimesed võsad kõik üle nuusutanud, suund silla alla.
Tagumine roolib.
Haaa!
Ja esimene?
Kui tahad kellegagi kakelda, roni temaga koos kanuusse.
See siis hommikumoto.

Mättasse kinni, mättast lahti, mättasse kinni, mättast lahti. Otsiv pilk üle vetevälja.
Roostik on nagu loomuliku veekogu osa, seal ehk sügavam kui heinamaal?
Oligi.
Silla alt läbi ja arvatav jõesäng tiba kiirema ehk vähemasti olemasoleva vooluga tähisena käes.
Kuna aga tuul vastu, siis liikus vesi, mida mainituna palju oli, igas suunas.
Nii ka kanuu.

Ninapidi roostikku (või mis iganes õled need seal lehvisid) ja väike kehakinnitus. Aega piisavalt.

Näh, paremal puude all lõkkekoht ja pingid ja prügikast. Enamus küll pooleldi vee all, aga lähme ikka sinna. Soovitas Asjamees ju lõket teha ja mida iganes.
Möödume sujuvalt prügikastist.
Meenub prügi.
On veevool.
Aga vapraid ei murra.
Natu vehkimist, ja sujuvalt veelkord ringiga prügikasti. Otse. Ninaga.
Veel natu vehkimist ja aeru (mõla?) toikana põhja surudes navigeerimist ning prügi on viisakalt kasti sokutatud. Ujuma musta kilekotti.

Kõrval puude vahel teadetetahvel. Algab matkarada.
Üritame siis läbima hakata. Jääme puude vahele kinni.
Ukerdame välja.
Jääme uuesti kinni. Puid on tihedalt, kanuu ei keera välja, vool lükkab takka. Eriti saba, kus mina :)
Aga kanuu on osav loomake puude vahelt läbi ronimisel.

Vool, jõgi.
Koprad. Nende jäljed.
Suured metsaraied.
Palju-palju kopratööd.
Palju palju vett.
Kas koprad närivad ka vee all, kui tõus on?
Kuidas ikkagist suudavad koprad puud pea ladvani koorest puhtaks järada?

Üks väike must (nirk?) pani tsips-tsips pikki kopra langi puid.

Kanuu pani puusse.
Siis veelkord.
Siis jäi langend puu otsa vees kinni.
Siis veelkord.
Jõuga, nõuga, nõksuga, kaarega, tiiruga, kavaluse ja rumalusega ikka edasi.

Otse edasi igav, ikka paremale metsa alla pea maanteeni ja siis võseriku-puseriku juurde krt teab kuhu. Vett on kõikjal, kanuu on veeloom.

Kaklust pole tekkinud, ikka veel.
Kahtlane.

Ja nii see läks. Lõpuni välja.
Veerahu on veerahu.
Külm.
Kaldale ja natu jooksu, et jalad soojaks.
Paati ja pimedust võitma.
Kiirustamine pole eesmärk.
Ilus on.
Vaikne ja ilus. Omaetteolek.

Lõpp lai ja lauge, ainus elevus pardikari, kes paari meetri haaval paaniliselt põgenes.

Punkt B. kaldale, kanuu maja hoovi. Teave, et olime sel aastal esimesed.
Kaklust ei olnudki.
Ju peab veelkord midagi ette võtma.

Ja taas.
Vette ei kukkunud.
Ümber ei läinud.