Must Larissa tuli koos Sofiega minu juurde novembris üleeelmisel aastal.
Poes pidi müüja ta torust välja meelitama - ei taht tulla ja olekski meist poodi jäänud.
Vilgas ja tõeliselt iseloomuga tüüp!
Niisama lörtsida ei andnud end.
Ainus rott, kes mind vereni hammustanud on.
Aga kuri ega vaenulik polnud tema mitte. Iseloom oli lihtsalt selline.. isepäine.
Viimast korda tohtri juures käies ja valusat süsti saades rabeles poolnõrganagi nii vägevasti, et pidid esimest korda tohtrihärralt pakse kindaid paluma kinnihoidmiseks.
Kuid tõved ei käi vaid mööda puid ja inimesi, saavad ka loomad kätte.
Ja mõned tõved on kurjemad.
Sofie käis nõrgaks jäänud Larissat ikka nakitsemas ja soojendamas.
25.04 lippas vaevast lahti saanud Larissa rõõmsalt üle vikerkaaresilla.
Hüvasti, mu vahva rott!
*
