Vihmab

'
Kunstihoonesse minnes paistsid päike ja pilved.
Näitus oli tore, nostalgiline.
Välja jõudes sadas.
Esimese hooga sai sinnasamma platsile välikohviku varjude alla sibatud.
Vihma kallas mõnuga.

Sadu tugevnes ja siis jälle veidi lõõgastus, et uue jõuga lahmatada.
Laual tuhatoosis kroolisid üksikud konid.

Eelmise päeva üritusest allesjäänud tellinguid mahavõtvad töölised olid läbimärjad ja seepärast jätkasid rahulikult oma tööd.
Vaid mõni üksik vihmavarjuga tegelane julges lageda taeva all liikuda oma vajadustes ja stoilises rahus, jalaga vett kahte suunda suunates.

Fotojaht. Puust

Puust saab palju.

Puust saab silmale ilu ja inimesele tarvilist.

Puust saab mets, puust saab kõdunedes taas maa.

Mis puust, see põleb, mis kivist, see jääb.

Puust saab söönuks.
Puu kannab, puu annab. Lahkelt oma saagist.

Puust saab linnukene tuge.

Kokku. Võtted

'
Pildid kokku võttes nädalajagu tegusid ja käimisi.
*
Hommik algab hommikvõimlemisega.
Neiud nööril. (vt ka seda)
Lubage tutvustada noori lootustandvaid akrobaate:
Zuuzi...


... ja Betty.

Kaunis päev võiks viia jalakesed alguses mere äärde, kuulama lokseid, vaatlema linde ning soga, mis meri kaldale haisema kuhjanud.
Meri ei kannata endas valet ja saasta.

Sama kunis on minna ka metsa, kesk tüvesid, risu ja sammalt.
Langenud puu juurtepusa all peidab end kui salavärav vesi, kutsudes vuliseval moel hoopis mujale.

Sohu, rappa.
Sinna, kus üheks saanud vesi ja maa, puu ja sammal, mittekandev tahke ja mitteujutav vedel.
Ning kus valitsevad sisalikud.

Saagirikas aeg, veidi muinasjutulinegi.
Seenering.

Välkse pilguga puude alla kummardudes leiab riisikaid küllaga.

Pika päeva lõpetuseks kojas koos on kõik see pere.

Ooper kinos

'
Nädalajagu päevi tagasi käisime vaatamas CC Plazas Rossini ooperit Sevilla Habemeajaja.
Kinos ooperivaatamise esmakordne kogemus.
Meeldiv kogemus.
Ukse taga jagati kenasti kavalehti.
Popkorniga sisenemine oli keelatud! (Väga vahva :))
Saal oli vaatamata kobedale piletihinnale pea täis.
Punkt kell 8 hakkas ooper ekraanilt.
Ei miskit reklaami ega muud liigset informatsiooni.
Mis oli erinev kontserdisaalist vaatamisest, oli see, et osaliste nägusid näitas lähiplaanis, sai osa igast miimikamuutusest.
Mis oli hea.
Ooper ise ju lustlik.
Esimese vaatuse lõppedes katkes näidatav, tuled pandi kinosaalis põlema ja oligi täitsa vaheaeg, 20 minutit, mil sai ringi jalutada. Just nagu teatris endas.
Teine vaatus algas sealt, kus pooleli jäi, suht minutilise täpsusega.
Pikk ta ju oli, kuid elamus oli suurem ja pikem :)

Reklaamipaus

'

Et ka sel aastal tegutsemist ja vaatamist Uue Maailma Fesivalil.

Tiira-taara rattaga. Leigo ja lõpetuseks

'
Hommikuks oli telk taas märg pealt ja seest.
Kuid taevas taas selge ja ilmake soojendas vanu konte.
"Ühe paiku saabume," lubas Udupea.
Sedakorda autoga ja suure telgiga.
"Ma hoian teile platsi kuiva, kaitsen rinnaga," lubasin suurerindselt.

Ja nad tulidki.
Panime üles suure telgi ja väiksema telgi, et neljale jaguks igatepidi.
Ratta panime suuremasse telki silma alt ära.
Ratta luku olin suutnud miskil ajal sujuvalt ära kaotada, seega sai laenulukku kasutatud.
Kiivri-kindad jätsin ratta kõrvale. Et kui mõni töll tõesti võtma peaks, siis sõitku vähemasti turvaliselt!
Olin puhastes, kogu reisi aeg püüdlikult kotis oodanud riietes.
Ja kartsin õhtust külma, sest ma polnud varustatud nii palju, kui oleks pidanud.
Tegime teed juues aega parajaks.
Piletitel oli kirjas, et Leigo klassikalise päeva järvemuusika algab kell 15.
Selleks ajaks, veidi varemgi, olime kohal.
Auto sai pargitud päris sujuvasse kohta, et hea välja sõita öösel.
Sisenemisel uudis - sisse välja käimiseks pidime OSTMA käepaela.
Aga käia on vaja, seega soovisime kõik kuulekalt käepaelad.
Protseduur nägi välja järgmine: ulatasime piletid.
"Meie pileteid ei taha, meie anname käepaelad vaid, pileteid tahetakse seal eespool."
"Ok, aga käepaelu tahaks ikkagi."
"Aga me ei saa enne anda, kui pileteid näeme..."
No andke abi!
Esitasime siis veelkord piletid, lunastasime käepaelad ja lähenesime sisselaskmispolitseile.
Kes luges väljaprinditud piletid arvuliselt üle, luges meid üle ja jättis piletid enesele.
"Miks me küll lihtsalt ei paljundanud ühte piletit?"
Takkajärgi tarkus.
Platsil selgus, et esimese kontserdi algus on 17.oo.
Seega oli meil paar tundi aega.
Müügiputkad alles valmistusid sööki-jooki pakkuma, väike lava ja publikuootel toolidega mäekülg inimestetühi.
Läksime otse esiritta ja potsatasime neljale toolile.
No need Leigo toolid, need jalgadeta vanad trammiistmed.
Mis mäekülge jälgides istuja sujuvalt alla libistasid.
Nutikus abiks ikka!
Puuhalud, mis läheduses vedelesid, tuli lihtsalt istmeserva alla kõrgenduseks panna.
Idee leidis ümbruses kiiret järgimist ja edaspidi kõndis palju inimesi, puuhalg kaenlas, toolide suunas.

Proov oli täis lusti ja nalja.
Käisime söömas ja tuterdasime erinevates kooslustes niisama auto vahet ja platsil ringi.
Lõppeks hakkas peale Päris Kontsert.
Omapärane elamus vabas looduses kammersaali muusikat kuulata.
Taamal süüdatud heinakuhjad matsid lava vahepeal tossu ja hakkas kurku kraapima.
Kontsert oli ilus.
Ilm oli kuiv, kuid päiksese kadudes tõmbas jahedaks.
Muusika edenes üha kaunimaks ja teisele poole mäge, suure järve äärde sättisime kaasavõetud toolid samuti esiritta.
Jahedus sundis magamiskotid lisaks kõikidele riietele ümber kerima.
Tulevärk oli endises ilus.
Purjekad järvel oli hämmastav ja kaunis.
Muusika nagunii.

Lõppedes autosse ja Pangodi äärde.
Telgid olid alles ja ka telgisisu puutumatu.
Piknikulauakesel märkas silm hommikul küll paari tühja viinaputlit eilse peo tunnitsajana, kuid näpumoodi pidutsejatel polnud.
Panin kella varahommikuks helisema ja vajusin unne.

Hommikul pääleviit äratus, kiired toimetused ja ratta selga ning Tartu poole, et poolekaheksasele rongile jõuda.
Ei mahtund ratas autosse, pidi ikka omal jõul linna tagasi pääsema.
Ning busside peale mina siin riigis veel ei looda.
Rattatranspordi osas vähemasti.

"Miski poolteise tunniga jõuad küll," rääkisid Udupea ja Poiss oma kogemusi.
No uskusin.
Ja hakkasin ennekuute uhama.
Ligi 30 kilti oli uhada.
Mul puudus taganttuul.
Ja tõuse oli siiski ka, hoolimata allamäekirjeldusest.
Lühidalt, viimane hull uhamine.
Tartusse jõudes küsisin varahommikuse kojamehe käest veel täpsemat otseteed raudteejaama.
Tädike lahkelt ja üsna üksikajaliselt selgitas.
Rongile jõudsin aegsasti.
Rattas mahtus rippu. Hiljem selgus, et varahommikusel rongil on rattaid rohkem kui kohti, kuid mahtusid kenasti kõik.
Üle kolme tunni loksumist ning lõppeks kodus läbi lausvihma, mis Tallinnas tervitas.
Selle reisi lõpp.

Tiira-taara rattaga. Lõuna pool. 4

'
Hommik pääle vihma oli märg, kuid päikeseline ja sinitaevaline.
Tuul oli tõusnud. Mis omakorda aitas kenasti telgid ära kuivatada.
Seest ja väljast.
Poiss istub maas ja näpib nukralt oma kintsu. "Näe, kõik pekk on kadunud..."
"Ära muretse, see tuleb varsti tagasi."

Udupea ja Poiss olid kindlalt otsustanud Tartusse ja rongile jõuda, et Tallinna tagasi pääseda.
"Kella kahesele peaksime jõudma küll," vaatas Udupea prinditud rongiplaani ja vaaritas hommikusööki.
Minu plaan oli teine.
"Et siis hiljemalt laupäeva hommikuks olen siinsamas tagasi, paneme telgid püsti ja lähme koos Leigole."
Minu plaan oli vahepealsed päevad niisama silma ja südame sunnil ringi tiirutada.

Võtsin väikse "kirst"-telgi, mõned rattavidinad ja toidukoti enda kanda.
Priimuse saatsin linna. Ju saan paar päeva ilma hakkama, vähem tarimist.
Kümme kilti veel koos sõitu. Viimased nõuanded ja jutud.
Siis keeran mina Kambja poole ning Udupea Poisiga suunduvad edasi, allatuult ja allamäge Tartu suunas.
Valvehaldjas kodumail oli kinnitanud, et nädalalõpuni on loomakesed talitatud, ses suhtes muret polnud.

Väntasin siis vaikselt Kambja poole, Külastasin poodi ning vaatasin üle kohalikud vaatamisväärsused - kiriku ja teabesildid.
Tasapisi kõrvalteed pidi Kiidjärve suunas.
Taevas pilvitus ja tuul oli kohati päris tugev.
Kaart, mis mulle jäeti, oli päris täpne ja asjalik.
Ähvardas vihma.
Möödaminnes panin ratta RMK piknikukohta ja jalutasin läbi lühema matkaraja.

Põrgurada.
Kuulikillud puudes, pommiaugud ja kaevikujäänused raja ääres. 1944 olid siia peitunud nõukogude armee sõdurid. Kõva pommitamine oli käinud.
Põrgurada aga lisaks sõjaõudustele ka tolle koha enese pärast, kus sügavat orgu Vanapagana Sabaoruks nimetati. Orupõhja mudaaugus oli sigudiku mudala - metsnotsude püherdamiskoht. Muda kasutavad nad loodusliku spaana kondiraviks ja söödikutetõrjeks. Eemal seljasügamispuud, kus suurem kõnts pärast maha kraabiti.
Järsust kallakust alla orupõhja ja samas jälle ülesse. Infosildil soovitatakse julgesti ka "esikäppasid" kasutada, sest järsk on tõus tõesti.
(126m üle merepinna, teab silt.)
Üleval, Põrgulael, on jalapuhkamise koht pingi ja lauakesega. Sildike juures seletab, et "Vanapagana öisest peost on vahel laua keskele lohku jäänud alles midagi mõnusat söödavat ja joodavat (preemiaks tubli mäkkeronimise eest)".
Oli luhuke, täis lehti-käbisid ja.. münte :)
Ei hakanud võtma, poetasin omaltki poolt mõne taskupõhjast järgmisele preemiaks.
Raja lõppedes sai sissetuldud väravakaare teiselt küljelt lugeda lohutava "Tagasi maapeale!"

Ratta selga ja edasi. Mõnigi vihmasahmak käib juba üle.
Kiidjärvel jao Taevaskojas käimata, sest.
RMK teabemajake oli suht teabevaene. Oma sihtkohta, metsaonni allesolekut kontrollis noormees neti RMK kodulehelt ega osanud suurt midagi kosta selle kohta.
No eks meil kõigil ole kehvemaid päevi.
Kõrvalt poekesest küünalt küsides pani müüjatar selle püüdlikult kirjka, et "praegu ei ole, aga peaks tellima, hämarad ajad tulekul".
Nii ma kerges märjasabinas edasi suundusin Ahja suunas.

Valgesoo õpperada, näitas viit.
Keerasin sisse.
Vaatetorn läbi ronitud leidsin paarikildise sooringi kah jalakohase olevat.
Päike paistis ja ilm oli ilus.
Kildike sood pidi ja teine sooäärt pidi männikus. Õpetlikud sildikesed ja elus põlismets.
Ring tehtud, jäid viimased kümmekond kilomeetrit märgitud metsaonnini.
Valik langes ilma pärast, kuna pilvi ma ei usaldanud.
Vaikselt isekeskis palusin selga langeva tinahalli taevaääre käest pooltundi armuaega.
Mida ma ei saanud.
Taevas avas oma luugid ja andis tulla.
Mõnuga ja äikesega,
Õigest teeotsast läbi-, ma mõtlen sõna otseses mõttes LÄBImärjana mööda sõitmine ei muutnud enam midagi. Paar kilti edasi keerasin tagasi ja olin õige tee peal.
Liiv ja veejoad.
Ehku peale ikka edasi.
Kuni lõppeks lõkkekoht ja metsaonn.
Kiire oli möödas koos viimase kuiva kohaga.
Metsaonnis tundus keegi olevat.
Avasin ukse ja nägin kahte pakitud ratast ning meest-naist.
Tervitasin ja kohe pakuti mulle kuuma teed. Otse katelokikeedetud järveveega ja meega.
Ajasin märjad seljast ja kuivad selga.
Paarike juba kuu ringis ratastega ringi seiklemas, Enn ja Tiia.
Hirmus armas paar.
Käsmu kandist, Kõrvemaalt, Kuremäelt ja sealtkandist Peipsi äärt pidi alla on nemad kulgenud.
"RMK on meie sõber," kiitis Tiia tõsimeeli. "Igalpool keerame pruunide siltide peale sisse. Kui palju annab juurde juba kirjanike elupaikade päriselt nägemine. Muidu õpeta aga kuiva õpikujuttu..."
Pedagoogi pikk ja aktiivne puhkus :)
Näitasid läpakast oma pildi-helisaaki ning arutlesid, kas päälevihma minna edasi või jääda.
Onnikeses oli d pingid, laud ja kaheinimesemõõtu nari.
Kell oli õhtuhämaruses ja asjade millaski märja peale uuesti lahti ja hommikul kokku pakkimine ei meelitanud.
Nii mahtusime kenasti kolmekesi onni.
Enn viskas nende suure telgi ukse kõrvale maha ning ma lasin kaaslased narile, ise telgile end kerides.
Märjad riided viisin puukuuri alla kuivama. Seal katus ja õhu liikumine.
Paarike sättis omad maja katuseserva alla.
Kilometraaž 12. august, kolmapäev - 63 km.

Hommikul ärkasin varakult.
Riided kuuri all olid niisked, kuid suuremat osa sai juba kasutada.
Pesin järve kaldal pea ja näo-hambad.
Pakkisin tasapisi asjad ja plaanisin edasiliikumist.

Tiia ärkas ning vestlesime veidi.
Ka võimalusest lubada inimestel head teha. Nende endi pärast.
Mis päädis sellega, et sõin paari termosest sooje nuudleid ning olin südames suuresti ning sõnades tagasihoidlik tänulik õigete juhuste eest.
Kohvist keeldusin ning hakkasin minema.
Mingu teil hästi, armsad kaasratturid!

Esmane suund oli Põlva, edasine jäi ilma ja tuju hooleks.
Oma väikse telgiga kuskil vihmas peatuda ei tundunud ahvatlev.
Vahelduse mõttes lükkasin levisse mobiilfoni. "Kahene rong käib vaid reedeti ja pühapäeviti, palju õnne meile," loen eilset sõnumit. No pole hullu, viie paiku läks järgmine, kaaslased said koju kenasti.
Rihtisin vähemasti RMK piknikukohta, sest seal teadsin olevat katusega puukuuri.
Fotikas oli juba paar päeva tagasi öelnud, et tema enam ei mängi, tema mälu on täis.
Nii pidin iga huvitava asja tarvis kaua klõpsima ja aimama mõttetuid klõpse ja uduseid klõpse, et neid kustutades uutele ruumi teha.
Põlvas poest ube ja turistieinet. Ja elus Eesti Ekspress, kuna oli juhtumisi neljapäev.
Et saab lugeda ja kui veab, ka lõket süüdata.
Ikka edasi, vihmakeep sahmakaid varjamas.

Palojärv tundus täpselt õige paik olema.
Pikajärve ja Urvaste jäid seekord ära. Nostalgia mõttes oleks ju tahtnud, kuid kaugus ja ilm määrasid.
Palojärve äärde sain kenasti. Piilusin taas hallikstõmbunud taevast ja tarisin ratta puukuuri vihmavarju.

Asjad olid nüüd varju all.
Järv oli kõrval.
Mõned riided veest läbi ja katuse alla kuivama.
Vihma hakkas sadama.
Lugesin Ekspressi ja tundsin end turvaliselt.
Varjualusega lõkkekoht igatses tuld.
Pääle mitut katset , poolt Ekspressi ja palju tossu-visinat ilmus ka leegike puude vahele.
Avasin oma konservid, jätsin Turistikasse pool originaali ja valasin teise poole konservube täis. Lisaks miksisin paar kakukest-hamburgerit.
Kõik see kraam restile tule kohale kuumenema.
Roog sai hea, suitsumaitseline.

Kell oli nirust vähe, aga teele sel päeval enam ei kutsunud.
Nii sättisin pilvedehämaruses vaikselt telgi rattale ette ja tuulevarjuks ning vajusin vaikselt magama.
13. august, neljapäev. Rataste alt tühised 32 km.

Öösel käisid linnud ja miski loom mu konservikarbi kallal kolistamas.
Telgiuksest piiludes nägin puukuuri astumas musta jalga. Teist . Kolmandatki.
Selge, loom.
Tuli telgile ligemale.
Mõte töötas kiiresti. Kui ta nina telki pistab, olen suht kaitsetus olukorras.
Ja telgi kõrval mul ju veel toidukott!
"Kõtt!", sisistasin loomale kõvasti ja äkitsi.
Pages krabinal kuuri nurga taha ja lõrises seal päris ehtsalt. Lahkus kaarega.
Oli ta koer või sõraline-kabjaline, ei saanudki aru.
Öösel sadas ja oli jahe.
Põue topitud sokid-pesu olid hommikuks ikka niisked.
Kuid päike paistis ja taevas oli selge.

Ajasin ime - ja osavuseväel taas tule puudesse ning soojendasin allesjäänud konservijäänused.
Toekas eine.

Niiskus ja jahedus olid suht otsani närinud rändamiskihu selleks korraks.
Ei, ma ei kurtnud.
Vedasin vaid kaardilt otsemat teed Pangodini.
Osaliselt kattus tee tulduga.
Kohati oli aga uus ja lustlik.

Pangodini jõudnud, vaatasin taevast ja panin siva telgi püsti, kotid sisse ning ronisin ise takkajärge.
Sest hakkas järjekordne paaritunnine padukas.
Omaarust tark olles sättisin telgi puude alla, väiksesse lohku. No et varjaks telki või nii.
Telk on muide väga veekindel.
Otsus osutus rumalaks, kui niiskest puudealusest pinnasest jäist külmust õhkuma hakkas.
Tuterdasin ringi, käisin "näkki" pesemas end järves, pakkudes endalegi ootamatult silmarõõmu veidi eemal kalastavatele paadimeestele.
No ega nad silmavähki sest sure, otsustasin ja kasisin end järgmise päeva kultuurisündmuseks selga piilujate poole hoides ikka korralikult.
Soojad riided selga ja... siis polnud teha midagi.
Kui tuuleke oli vaidi kõrgemal asuva sileda heinamaa kuivaks puhunud, tarisin telgi ja muu kraami sinna järgi.
Et on mis on, telk peab vett ja tuuleke kuivatab kiiremini.
Samas puudus see kõdujäine niiskus.

Tuterdasin ringi märjal telkimisplatsil, võileiblesin veidi, elasin järgmise paduka piknikulauakest katva katusealuse all üle ja vananesin niisama omaenese mõtetega.
Öösel sadas.

Päeva tee pikkuseks näitab 36 km.

Tiira-taara rattaga. Lõuna pool. 3

'
Kõhutäievõrra kindlama tundega asume uljalt teele.
Statoili juures peatus. Mul hirmus kihu paberraha omada.
"Näidake mulle ka kaarti," ütleb Poiss.
Või meil kahju!
"Miks me seda teist teed pidi ei lähe?"
Kuidas palun?
Ohhjahh, sõge silm ei seletanud ju varem, et parim tee on kattega kõrvaltee, mis täitsa olemas.
"Miks me Sulle küll varem kaarti ei näidanud?"
Tagantjärgi tarkus.
Lehvitame vastutulevatele ratturitele ja sõidame läbi linna teise otsa, sinna "õige" teeotsa peale.
See oli õige otsus. Masinaid peaaegu polnud, tee oli hea (nojahh, minu arust, mida päev edasi, pole ükski tee enam hea, kus tõuse on) ja loodus paitas hinge ja silma.
August, küpsemise aeg.
Ja need lõhnad!
Õunaaiast möödudes, viljapõllust möödudes, tehastest ja karjaaedadest möödudes...

"Mul peanahk juba higistab," alustan kurtmist."Päeva edenedes kuulete kindlasti järjejutuna, mis veel palavaks läheb..."
"Ära siis imesta, kui Sinust eemale hakkan hoidma," kohmab poiss puhtmehelikult.
Ei, mitte hais, vaid vingumine.
Teemat veidi arendatud jõutakse ühisele seisukohale:
HAISE, AGA OLE VAIT!

Väiksel puhkepausil ilmus metsa tagant kulliline. Või kotkaline?
Ja tiirutas. Ja tiirutas kõrgel meie peade kohal.
"Tunneb keegi end halvasti?"
Nujahh, raisakotkad pidi varakult platsi võtma ;)

Laatre. Väike kohake vana mahajäetud ortodoksi ja kabedama luteri kirikuga.
Ning poekesega.
Ning lagastatud hoonega, mil silt seinal, et "Siit algas 25. III. 1949 Tõlliste vallast küüditatute teekond Siberisse".
Ning veidi eemal majade vahel kivike, millel kirjake teadustamas, et seal asus pood.
Ning siis tulid 50-ndad ja ehitasid poe asemele paneelmaja.

Sangaste poole edasi jooksid põllu peal miskid imelikud asjad.
Vaid hallid seljad kaugelt näha. Kuid liikumisviis nagu... jaanalinnul.
Kolm halli selga kõikusid üle põllu võssa.
"Siin lähedal peaks olema küll jaanalinnukasvatus," teadis Udupea.
Et siis linnukesed vabajooksul teadlikult või omaniku teadmata?
See müsteerium jäi lahendamata.
Veidi edasi tee ääres majake kirjaga "Siin sündis August Gailit".
Pole ime, et vend nipernaaditsema hakkas, kui sellises keskkonnas üles sirgus.
Ikka kuppelmäestik. Alla ja üles.
Põllud ja metsatukad.
Mõned üksikud majapidamised tee servas.

Sangaste loss.
Rukkikrahv.
Jätame rattad lukustamata välja.
Nii julgeks on reis meid juba teinud.
Et kesse täislaaditud ratast ikka pihta paneb?

Lossis suisa pilet ja avatud ruumid. Mõned. Muuseumiosa.
Saab teada Friedrich Georg Magnus von Bergi eluloost ja tema püüdlustest aretada hääd rukist.
Hoone ise on suht rääbakas seest.
Kuid annab aimu olnud võimsusest.
On säilinud osaliselt ahjud.

Veel mõned kilomeetrid edasi on Sangaste keskus ja suurepärane söögikoht-restoran.
Äärmiselt maitsev söök.
"Otepää poole on enamasti tõusu," lohutab Udupea.
Uriseme Poisiga üksmeelselt.
Kuid mitte urin ei vii edasi, vaid kepsude võimas jõud ja jalgratta ime.

Kuskilt tekib lausa rattatee, eraldi ilus rattatee.
Udupea särab ja näitab siia-sinna, et siit läheb Tartu maraton ja siin läheb rattamaratoni tee ja siin oli see ja seal oli too.
"Sportlased on segased," kommenteerin vaikselt ähkites järjekordsest tõusust üles.
"Kassa alles nüüd saad sellest aru," irvitab Poiss selja taga puhkides.


"Täna lähme ujuma, aitab naljast."
Mõte on ilus, kuid päikese pilve taha peitudes tekkinud jahedus jahutab indu.
"Ei, kui praegu ei tee, jääbki tegu tegemata!"
Pühajärve veerde jõudes on päike armulikult taas välja tulnud ja säälsamas saab ka vees ära käidud.
Pardid paterdavad karjakaupa päevitajate vahel.
Veidi ujumise ja veidi ihuloputamise eesmärgil.
Värskem tunne ja edasi!
Käterätid - ujukad pakiraamil kummide all tuules kuivamas.

Otepää poest külma õlut, jäätist ja kartulikrõpsu.
Igaühele see, mis enne tõuse lubatud sai preemiaks kohalejõudmise eest.

Edasi kulges tee taas suure tee veeres.
Saabus õhtu ja väsimus väike.
Et panekski varsti telgid püsti?
Oleks vaid vett veidi ligi. Söögikraam sai kaasa ostetud.
Esimene vaatamine teest eemale heimamaale.
Nagu sobiks ja nagu ei sobiks ka.. Lähme edasi.
Teine sissepööre majutusmärgi suunas.
Taluhoov tühi. Luusime ringi kuni tädi väikse traktoriga tuleb. Selline sõbralik lahke naesterafas.
Küsime pudelid vett täis ja uurime ka telkimishinda.
100 kahe telgi pealt. Pole üldse palju, kuid läheks siiski vaataks veel edasi.
Vett sai selletagi.
Veel 1 sissepõige miski varjualuse moodustise suunas. Liivakarjäär veega põhjas, suurest teest veidi eemal. Kõik nagu oleks ju?
Siiski otsustatakse edasi liikuda, et pole ka nagu päris see...

Nagu esialgu ääri-veeri plaanitud, jõuame Kodijärvele, Pangodini.
Meenub tuttavlikult, et olen siin juba käinud, netiportaallaste kokkutulekul...
Seega tee aimamisi selge ja võimalused teada.
Kaart kuid näitab säälsamas minuteada koha juures lausa RMK telkimisplatsi.
Kruusatee, pööre, järsult alla ja olemegi Pangodi järve ääres.
Paar telki veel pääle meiegi ning inimesed loodust nautimas.
Telgid püsti, priimus tulele ja sööma!
Koht on ilus, Leigo on ligidal - siia tuleme ka laupäeva ööseks, Leigolt, sai otsus kindlaks.

Öösel hakkas sadama.
Ja mitte lubatud hoovihmake, vaid tundide kaupa erineva tugevusega lakkamatut ladistamist, mis pani mind mu algses plaanis kahtlema...

Teisipäev, 11. august. Kilomeetreid 72.

Tiira-taara rattaga. Lõuna pool. 2

*
Esmaspäe hommik oli varajane ja loodusvaikne.
Kasutades ära inimtühja randa tegin kiirelt väikse protseduuri riiete, Fairy ja veega.
Männi okstele päikse kätte hilbud kuivama.
Ihulised protseduurid jäid veidi tagasihoidlikumaks, kuna juba hakkas saabuma autosid praamile üleminekuks ja auguke jõekaldal polnud komponeeritud mitte supeluseks, vaid veesõidukite vette-maale saamiseks rohkem.
Hommik oli kiirusevaba ja ilus.

Eeelmisel päeval kämpingupinnal leitud kraanist tulnud vesi oli muutunud hägukollaseks. Ju oli jõevesi. Kätepesuks ehk kõlbab, kuid suukaudu manustamiseks nägi veidi liiga kõhtulahtistav välja.
Küll olid aga õhtused kaldalpeesitajatest vanapaar Udupeale kätte näidanud imelise koha sadakond meetrit eemal metsa vahel.

Puurkaev. Mis jookseb vett.
Ja seda juba viimased paarkümmend aastat järjest!
Olla perestroika eel plaanitud ehitada siia tehas. Krundid majade tarvis valmis mõõdetud ja puurkaevud kenasti töökorda säätud. Tulid muutused ja ei ehitatud midagi.
Vaid see 1 puurkaev tänaseni lakkamatult joogivett jookseb metsa all...
No meie saime igatahes omad kiivalt kaasaskantud plastpudelid täidetud.
Hommikupuder, telgikuivatamist (seest hakkab higistama, noh) ja pakkimist.
Päike kõrvetab väljakannatamatult ja esimesel päeval saadud "päevitus" nõuab kohati burnshieldi (parim põletusvastane ravum) abi.
Liikudes on vähemasti tuul!

Liigume siis kaardil näidatud rahvusparki ja loomaaia suunas.
Hmm.. piletihind ja teepikkus panevad kukalt sügama.
Et kas me ikka tahame?
On ju loomaaedu ja neid kohalikke loomi, keda vaadata pakutakse, nähtud ka juba...
Nii istume jäätise-kohvi jagu niisama kohviku ees ja vahime kaarti ning plaanime tulevikku.
Eelmise päeva kruusatee on suht ettevaatlikuks teinud.
Poisi kindlal pealekäimisel valime teise halva variandi - suure maantee koos rekkadega.
Rekkade võlu on lisaks nende suurusele ja kiirusele ka neid saatev õhuvool, mis kehvemal juhul ratta suisa vänderdama võtab.
Saagu siis maantee!
Vahepeal jõuab muidugi veel ära kiigata kabelikese koos surnuaiaga, mis mugavasti tee äärde jääb.
Maantee algab suure laskumisega.
Peaasi on hoida pikivahet ja tasakaalu!
Ja kedagi ei jäeta maha. Kui aga viimane silmist kadunud, tehakse peatus ja oodatakse.
"Ma tulen omas tempos, eks seal või seal kohtume," räägin kaaslastele.
Nii on mugavam. Sõidukiirust enda järgi sääda ja mitte jalgu jääda või ohtlikult mööduma hakata.
"Poole tee peal on bensukas, seal teeme peatuse."
Öeldud, tehtud.
Lisaks veele saab hangitud karbike klipse (või misiganes asjad need plastmassist ribakesed on, millega saab asju, näiteks juhtmeid, kokku tõmmata ja lahti mitte). Ning parandame veidi rattaid, mis vastu reisusäädusi igati vastu on pidanud.
Vaid Poisi käiguvahetus kipub iseeneslikult ikka esimese peale vajuma. No kesse niipalju vehkida jaksab, kui edasi ei saa?
On the road again...
Omaette sõites hakkan koos käiguvahetustega tõusudele nimesid andma.
Kolmanda käigu tõus, viienda käigu tõus...
Tagumik jääb hommikuti kangeks juba pääle esimest paarikummet kilomeetrit.
Nii me siis sõidame ja niheleme koomiliselt.
Jah, ja siis surevad käed ära ja...
Lusti jagub!

Cesise poole keeranuna otsustame ikka veidi kultuursed ka olla ning viitasid järgides kääname Araiši suunas.
Kruusateele, mis ootamatult mõistlik seekord. Sõidetav.
Esteks tuulik.


Uksel küll hinnad ja värgid, kuid sees ei ühtki inimest.
Luusime siis niisamuti omapäi mööda töökorda tehtud tuulik-muuseumi.
Lihtsad ja arusaadavad joonised ja selgitused.
Mis veidi arusaamatuks jäi oli viis, milkombel tuuliku latva keerati. Miskid hammasrattad mütsi alt küll paistsid...
Ju üleval miskitmoodi ikka vändati, jõuame meelirahustavale otsusele.
Tegime käpa valgeks ka ehtsat käsikivi keerutades.

Lahkudes jätsime piletiraha müntidena kenasti lauakesele külalisteraamatu kõrvale.
Võileiblust hakkas ihkama kõht.
Kui maha potsatasime sinnasamma, tuli kõrvaltmajast vanamees juttu tegema, et kes ja kust ja...
Näitas näpuga suuna kiriku poole ja järvelinnuse kohta lausus, et suletud. Esmaspäev ja muuseum, eksole!
Paik oli ilus.
Tiik samas kõrval, kuid eramaa sildiga piiratud ja nii me ujumissoovile kriips peal.
Hakkasime siis edasi sõitma, ikka näidatud suunas.
Polnud ju viisakas oma toidunatukest teise silma all pugima hakata.
Jah, järvelinnus paistus vaid eemaltvaadatuna, kuid kirik see-eest oli tellingutes ja täitsa inimtühjalt avatud.

Istusime vana kiriku kõrvale ja tegime enamusele toiduvarule otsa peale.
Meel rõõmsam ja jaksu rohkem, jätkasime teekonda Cesisesse.
Keset linna üritame möödujatelt välja pinnida rongijaama suunda.
Kõik teevad näo, et kuulevad sõna "vaksal" elus esimest korda ega aimagi sõna tähendust.
Sõidame siis omatarkusest edasi.
Politseinik on ninapidi seisvas autos ning joonistab vanapaarile paberile miskit joonist.
Võtame sappa.
Ja esitame oma soovi.
Lihtsalt, käte abiga seletab naeratav mundrimees meile teekonna.
Tänud ja edasi!
Selgub, et rongini on mõned tunnid aega.
Infopunkt osutub vanaks lossiks koos suure pargiga.
Muuseum sees küll suletud, kuid park on täis vaatamisväärset.

Varemed ja skulpruurid, sillakesed ja rajakesed.
Ilus.

Kõht, va sundija, nõuab oma.
Linnas on vahvaid keskaegseid tänavajuppe, ilus suur ja võimas Püha Johannese kirik (aastast 1284) ning selleaastane purskaevude väljak.
Istusime sinnasamma äärde ja võtsime välikohvikust soojad söögid.
Lapsed jooksid äraarvamatult purskuvate ja kaduvate jugade vahel.
Lõppeks olid kõik märjad.
Aga saabusid uued lapsed ja mäng jätkus.

Lõppeks sai kell niikaugele, et oli aeg poest läbi toiduvarusid täiendama ning rongile minna.
Jaamast sai ostetud piletid ja veel üle küsitud, et ratastega siis kuhu?
Ikka viimasesse vagunisse, kinnitab tädike.
Taas kiire plaan ja ettevalmistused, et kuidas kõige kiiremini tavaariga viimse ukse juurde jõuda ja kraam sisse uhada.
Plaan toimib suurepäraselt.
Kõikseemees rongis selgub, et viimane vagun viimaseks vaguniks, aga rattakohti pole.
Ahh, mis siis ikka.
Kummidega pinkide külge vahekäiku ja kärab küll. Rahvast on vähe.
Jahe hakkab.
Udupea käib ja sulgeb vaguniaknaid.

Valgasse jõudnuna pole enam nii kiiret, kuid kraam tuleb siiski maha tõsta.
Pakid ratastele ja seekord kindel plaan kuskile kämpi saada.
Ja pesta!!!
Suunavad sildid toovad lõpuks õhtuhämaruses Aare majutusse.
Pererahvas on hoovi peal ja saame kiiresti kokkuleppele.
150 krooni nägu.
Kuid kuna miski ärilubade ajamise jama, ei tohi telkida hoovis. Asenduseks telgihinnaga saame ehtsad voodid katusekambrites, mis küll veel ehitusjärgus.
Ja petsa ja hommikusööki!
No missa hing veel ihkad?
Rattad ja telgid-matid kuuri alla, ise asemete juurde ja järgemööda pessu.
Säälsamas lobistame ka räpasemad ihuriided üle ning sätime katusealla tõmmatud nöörile kuivama.
Puhtana, tee joonuna, ehtsate linade vahele.
Luksus!
Hommikul ootas meid (ja veel paari majutatut) all garaasis saaliks kohandatud ruumis hommikusöök ehtsa kohvi ja võileibadega.
Ning telekast tulevate uudistega.
Ilmateade lubas kuiva...

Esmaspäe, 10.august. Kilometraaž 48 km.

Tiira-taara rattaga. Lõuna pool. 1

*
Nagu nutikas blogilugeja ja muidu-minuga-suhtleja ehk tähele on pannud, pole ma olnud tubli nädalajagu kättesaadav tehniliste vidinate kaudu.
Sulaselgelt levist väljas.
Põhjuseks rattaretk lõunapoolsemates piirkondades koos Poisi ja Udupeaga.

Laupäeva hommikul Balti jaamas.
Viljandi rongile. Miski arusaamatuse tõttu hüppasime koos kottide-pampude ja ratastega rattamärgiga vagunisse keskpaika rongi.
Mis osutus restoranvaguniks, kus täpselt kolmele rattale konksud seinas.
No kui nii, siis nii, vähemasti paigas ja mugavused.
Lülitan välja telefoni ning topin ta kotisügavusse.
Pole ma politseinik, arst ega kirikuõpetaja, et 24/7 kättesaadav peaksin olema.

Lõpp-peatus, Viljandi.
Kodinad ja rattad maha, rahulik asjade paigutamine.
Poiss avastab, et sadul liiga madal ja veidi kinni roostetanud.
Kolme jõulise kätepaari järgemööda mõjutusel saab sadul õigesse kõrgusesse.
Pooltund sujuvalt möödunud.
Eesmärgiks jõuda õhtuks Valka.
Hakkame siis kaarti lugenuna ja poest vett varununa uhama.
Mnjahh, mäest alla on lahe, aga ülespoole pole üldse nii tore - esmakordne tõdemus.
Päike paistab ja ilm on kuum.
Juua kulub kõvasti.
Holstre. Kärstna. Tõrva.
Tee peal oleme ühe poolpiduse võileiblus-peatuse teinud. Tõrvas vaatame kella. Viis.
Süüa kohapeal või osta õhtuks kaasa ja Valgas telkimiskohas toituda?
Näljapetteks mõned saiakesed, hakkliha-padasegu kotti ja on the road again...
Õhtu saabub tasapisi.
Ikka mäest alla ja teisest üles.
Käiguvahetuse saab üsna käppa.
Ja seda tuleb teha sageli, käike vahetada siis.
Tahan külma õlut!

Valga on laupäevaõhtune.
Läheme keset linna asuva järvekese-jõelaienduse juurde.
Siia me jääme, jalutusteest vaidi eemale, suht varjulisse kohta.
Telgid püsti ja lähedalasuvasse statoili vee järgi.
Gaasipriimusele tuli alla ja pada tulele.
Udupea kui peakokk tegutseb kogenult ja peagi hakkavad levima isuäratavad lõhnad.
Roog on hea!
Lülitan sisse telefoni ning kuulan, kuidas Valvehaldjas koduloomadega toime tuleb. Tuleb küll.
Kuumus ja tolm teevad ihuga imet! Lähen ujumisauku ja üritan väljaulatuvamatelt jäsemetelt seda ime vähemaks kaapida.
Ja väsimus on sees ning hommikul varakult ärkamine.
Kell helisema ja magama.
Öösel kuulda kohalike meluhääli, kuskilt tümps ja veeäärsed jalutajad.
Uni.
Rattakompuuter näitab läbituks 86.97 km.

Asi selles, et Eesti Raudtee pole suutnud hoida ühendust Valgani.
Ehk varsti taas, kuid pikka aega juba mitte.
Seepärast siis selline hull päev puhast kimamist.
Sest tegelikult oli plaan veidi Lätis, Gauja piirkonnas ringi vändata.

Äratus u poolviis.
Aeg lendab ja plaanitud hommikune statoili kohvi-saiake jääb ära.
Otse raudteejaama.
Segadus teemal, et kas rong ikka "Eest poolt" läheb või mis värk.
Rong veereb vaikselt ette.
Kuhu rattad?
Küsimise peale saadetakse järgmisse vagunisse. Enamus pampe peale loopinud, tuleb järgmine tädike ja suunab viimasesse vagunisse.
Mis siis ikka, ümberpakkumine. Aega õnneks on.

Istume, rattad rongi ainsa kolme rattakonksu otsas ja külmetame.
Neiuke pileteid müüma.
Näitan sõrmedega kolme. Tri Sigulda.
Neiu istub, võtab oma apastraadi ja hakkab paberites tuhnides numbreid sisse toksima. Jupi aja pärast väljub apastraadist paberike.
Protseduur kordub veel 2 korda.
Siis sisestatakse midagi muud. Väljub neljas paberike.
Neiu sobrab veidi ringi oma asjades.
"Nüüd võtab taskukalkulaatori..." itsitan Udupeale kõrva.
Võtabki.
Veel veidi toksimist, ja ütlebki neiuke summa.
Oma suurepärase keelevaistuga edastan omakeelse summa Uudpeale, kes vapralt latte lehvitab.
Veel veidi sebimist neiukese poolt ning saamegi kolme pagasi- , ühe koondreisijapileti ning veidi peenraha omanikeks.
Võib einestama hakata.
Toitume, tukume, külmetame.
Loeme peatuste nimesid näpuga järge ajades seina pealt plaanilt.
Perroone ei ole.
Kavandame kiire plaani kõige operatiivsemaks asjade mahalaadimiseks.
"Üks välja asju vastu võtma ja kaks annavad ülevalt kätte!"
Nii, järgmine ongi Sigulda.
Külmapeletuseks hakkas mõni juba eeleelmises peatuses asju kohendama ja pakkima, ukse poole suunama ja majandama.
Sigulda.
Hüppasin välja, pakid käes ning hakkasin ahvikiirusel pakke vastu võtma nind kõrvale tõstma.
Rattad lõppeks ning oligi kraam maas.
Nüüd on aega.
Õues oli soe.
Pakendasime tasapisi pakid ratastele, tutvusime kaardiga ja läksime kohvikut otsima.
Leidsime. Kohvi, saiake, mõnus!
Infopunkti avanemiseni oli üle poole tunni.
Hommikul kokkupandud telgid olid märjad.
Tõmbasime need siis kuivama.


Tuterdasin veidi lähikonnas.
Lähedal asus superpood, mis juba lahti. Seal ka reisijale oluline viisakas tualettruum.
Läti üldine avalik tava käimlate nime all on auk põrandas.
Siin aga kraanikauss ja värki.
Kui, siis juba. Pesime ühtlasi lisaks hammastele ka pea ära, sest rattakiivrialune moodustas juba omaette kiivri.
Infopunkt avati.
Paar tarvilist kaarti lähiümbrusest.
Telgid kuivad, taas kokkupakitud ja tegudele!
Kirik.
Vaateplatvorm.

Köisraudtee.
"Ratastega saaks, aga täna palju inimesi, ei mahu," seletab piletitädi.
Mnjahh, nähes rongikest, poleks me isegi vist ainsatena koos ratastega sinna mahtunud.

Jääb siis kondijõud taamal paistva Tureida punava kindluseni.
Laskumine. Kõrge ja kiire.
Poole laskumise pealt seis.
"Miks, kui ligi 45 km/h kiirus, peatuda???"
Sest oli vaja vaadata, mis on kirjas sildil tee ääres, eksole :P
Üle silla ja seal ongi koopad.
On ka võimalus kilomeetri jagu mäkke mööda serpentiinteed tõusta. Soovijaid?
Ei olnud.
Koopad. Olid. Liivakivis. Allikaga. Legendiga.
Ja aastaavudega, mis uskumatud näisid.
18millegagi... ja üsna mitmed sellest sajandist. Lisaks hulgim eelmisest.

Siis, kui koopad vaadatud, algas tõus.
Samasuur tõus kui enne laskumine.
"Üleval kohtume," andsin kaaslased vabaks, kes vaikselt, kuid järjekindlalt usinasti vändates teed jätkasid.
Mina andsin alla ja ronisin rattalt maha.
Käekõrval polnud ka just kerge ja lihtne.
Igatahes lõpuks olin ähkides üleval, Tureida reservaatmuuseumis.
Kahel kolmest õpilase staatust tõendav kaardike. Nii boonusena sai ka kolmas sama hinnaga :)
Torni vaadates...

... ja tornist vaadates.
Pargis ringijalutamist kesk skulptuure ja kauneid vaateid lühendas pesuehtne nälg.
Muuseumi kõrval asus söökla.
Selline nõukaaegselt stiilne, kuid korraliku söögiga.
Kõht täis, oli elu taas helgem.
Päeva laskumine.
Max kiirus 52 km/h.
Oleks rohkemgi, aga eluisu ja ettevaatus hoidis piduri sees.
Kiirus olgu selline, et tunned end turvaliselt ning suudad reageerida!
Taas silda ületades tegime seal peatuse ja vaatlesime jões ikka alla- ja vastuvoolu harjutavat mehikest, kes väikses kärestikus igas asendis püsti üritas jääda. Ju harjutas millekski suuremaks.
"Siguldas kohtume," laususin taas ja andnud endast parima, ronisin kolmandiku tõusu pealt ratta kõrvale.
Üleval praadisime ja ähkisime veidi lõõskpäikeses, käisime poes toitu hankimas ning keerasime koonud Ligatne suunas.
Algas kruusatee.
Ja see, mu sõbrad, oli treppis, pehmeliivaline ja tolmune.
Ja nii oma 15 kilti järjest.
Vaikse kirumise saatel käis väntamine. Ikka üles ja alla mööda teed.
"Aga hea, et ei saja, ja et tuult vastu pole," proovin tuju tõsta.
Urina vahelt tuvastan midagi ärasõnumise kohta vastuseks.
Lõppeks, lõppeks siiski sihtmärgil, Ligatnes.


Taas liivakivist koopad.
Palju liivakivis koopaid sel päeval.
Hiljem selgus, et näha olevad ustega kambrikesed kaljus on kohalike keldriteks-kuurideks, kus kraami hoiti.
Kah huvitav lahendus :)

Kaunis linnake, kus kämpinguviidad ja praamilubadus üle jõe.
Praami suunas siis liigumegi.
Kämp on, kuid asjalisi pole mitte.
Koht kanuu- ja paadiretkelt tulijaid täis, kes õhtuselt väsinuna-lõbusana pühabaõhtuks lõõgastuvad ja transporti ootavad.
Känbi kõrval on plats, kuhu oma telgid üles lööme.
Jõe peal on praam, mis autosid üle veab.
Makaron, vorst ja ketšup on õhtumenüüs.
Maitsev!
Ja külm õlu kaob kui kerisele.
Lõppeks saabub jahedus, niiskus ja vaikus.
Päeva kogus 37 km.

Fotojaht. Uks/Värav

'
Uks sulgub ja avaneb, lastes sisse-välja tulijaid-minejaid.
Mõni tuleb tagasi...

... ja mõni jääbki.