Tiira-taara rattaga. Lõuna pool. 1

*
Nagu nutikas blogilugeja ja muidu-minuga-suhtleja ehk tähele on pannud, pole ma olnud tubli nädalajagu kättesaadav tehniliste vidinate kaudu.
Sulaselgelt levist väljas.
Põhjuseks rattaretk lõunapoolsemates piirkondades koos Poisi ja Udupeaga.

Laupäeva hommikul Balti jaamas.
Viljandi rongile. Miski arusaamatuse tõttu hüppasime koos kottide-pampude ja ratastega rattamärgiga vagunisse keskpaika rongi.
Mis osutus restoranvaguniks, kus täpselt kolmele rattale konksud seinas.
No kui nii, siis nii, vähemasti paigas ja mugavused.
Lülitan välja telefoni ning topin ta kotisügavusse.
Pole ma politseinik, arst ega kirikuõpetaja, et 24/7 kättesaadav peaksin olema.

Lõpp-peatus, Viljandi.
Kodinad ja rattad maha, rahulik asjade paigutamine.
Poiss avastab, et sadul liiga madal ja veidi kinni roostetanud.
Kolme jõulise kätepaari järgemööda mõjutusel saab sadul õigesse kõrgusesse.
Pooltund sujuvalt möödunud.
Eesmärgiks jõuda õhtuks Valka.
Hakkame siis kaarti lugenuna ja poest vett varununa uhama.
Mnjahh, mäest alla on lahe, aga ülespoole pole üldse nii tore - esmakordne tõdemus.
Päike paistab ja ilm on kuum.
Juua kulub kõvasti.
Holstre. Kärstna. Tõrva.
Tee peal oleme ühe poolpiduse võileiblus-peatuse teinud. Tõrvas vaatame kella. Viis.
Süüa kohapeal või osta õhtuks kaasa ja Valgas telkimiskohas toituda?
Näljapetteks mõned saiakesed, hakkliha-padasegu kotti ja on the road again...
Õhtu saabub tasapisi.
Ikka mäest alla ja teisest üles.
Käiguvahetuse saab üsna käppa.
Ja seda tuleb teha sageli, käike vahetada siis.
Tahan külma õlut!

Valga on laupäevaõhtune.
Läheme keset linna asuva järvekese-jõelaienduse juurde.
Siia me jääme, jalutusteest vaidi eemale, suht varjulisse kohta.
Telgid püsti ja lähedalasuvasse statoili vee järgi.
Gaasipriimusele tuli alla ja pada tulele.
Udupea kui peakokk tegutseb kogenult ja peagi hakkavad levima isuäratavad lõhnad.
Roog on hea!
Lülitan sisse telefoni ning kuulan, kuidas Valvehaldjas koduloomadega toime tuleb. Tuleb küll.
Kuumus ja tolm teevad ihuga imet! Lähen ujumisauku ja üritan väljaulatuvamatelt jäsemetelt seda ime vähemaks kaapida.
Ja väsimus on sees ning hommikul varakult ärkamine.
Kell helisema ja magama.
Öösel kuulda kohalike meluhääli, kuskilt tümps ja veeäärsed jalutajad.
Uni.
Rattakompuuter näitab läbituks 86.97 km.

Asi selles, et Eesti Raudtee pole suutnud hoida ühendust Valgani.
Ehk varsti taas, kuid pikka aega juba mitte.
Seepärast siis selline hull päev puhast kimamist.
Sest tegelikult oli plaan veidi Lätis, Gauja piirkonnas ringi vändata.

Äratus u poolviis.
Aeg lendab ja plaanitud hommikune statoili kohvi-saiake jääb ära.
Otse raudteejaama.
Segadus teemal, et kas rong ikka "Eest poolt" läheb või mis värk.
Rong veereb vaikselt ette.
Kuhu rattad?
Küsimise peale saadetakse järgmisse vagunisse. Enamus pampe peale loopinud, tuleb järgmine tädike ja suunab viimasesse vagunisse.
Mis siis ikka, ümberpakkumine. Aega õnneks on.

Istume, rattad rongi ainsa kolme rattakonksu otsas ja külmetame.
Neiuke pileteid müüma.
Näitan sõrmedega kolme. Tri Sigulda.
Neiu istub, võtab oma apastraadi ja hakkab paberites tuhnides numbreid sisse toksima. Jupi aja pärast väljub apastraadist paberike.
Protseduur kordub veel 2 korda.
Siis sisestatakse midagi muud. Väljub neljas paberike.
Neiu sobrab veidi ringi oma asjades.
"Nüüd võtab taskukalkulaatori..." itsitan Udupeale kõrva.
Võtabki.
Veel veidi toksimist, ja ütlebki neiuke summa.
Oma suurepärase keelevaistuga edastan omakeelse summa Uudpeale, kes vapralt latte lehvitab.
Veel veidi sebimist neiukese poolt ning saamegi kolme pagasi- , ühe koondreisijapileti ning veidi peenraha omanikeks.
Võib einestama hakata.
Toitume, tukume, külmetame.
Loeme peatuste nimesid näpuga järge ajades seina pealt plaanilt.
Perroone ei ole.
Kavandame kiire plaani kõige operatiivsemaks asjade mahalaadimiseks.
"Üks välja asju vastu võtma ja kaks annavad ülevalt kätte!"
Nii, järgmine ongi Sigulda.
Külmapeletuseks hakkas mõni juba eeleelmises peatuses asju kohendama ja pakkima, ukse poole suunama ja majandama.
Sigulda.
Hüppasin välja, pakid käes ning hakkasin ahvikiirusel pakke vastu võtma nind kõrvale tõstma.
Rattad lõppeks ning oligi kraam maas.
Nüüd on aega.
Õues oli soe.
Pakendasime tasapisi pakid ratastele, tutvusime kaardiga ja läksime kohvikut otsima.
Leidsime. Kohvi, saiake, mõnus!
Infopunkti avanemiseni oli üle poole tunni.
Hommikul kokkupandud telgid olid märjad.
Tõmbasime need siis kuivama.


Tuterdasin veidi lähikonnas.
Lähedal asus superpood, mis juba lahti. Seal ka reisijale oluline viisakas tualettruum.
Läti üldine avalik tava käimlate nime all on auk põrandas.
Siin aga kraanikauss ja värki.
Kui, siis juba. Pesime ühtlasi lisaks hammastele ka pea ära, sest rattakiivrialune moodustas juba omaette kiivri.
Infopunkt avati.
Paar tarvilist kaarti lähiümbrusest.
Telgid kuivad, taas kokkupakitud ja tegudele!
Kirik.
Vaateplatvorm.

Köisraudtee.
"Ratastega saaks, aga täna palju inimesi, ei mahu," seletab piletitädi.
Mnjahh, nähes rongikest, poleks me isegi vist ainsatena koos ratastega sinna mahtunud.

Jääb siis kondijõud taamal paistva Tureida punava kindluseni.
Laskumine. Kõrge ja kiire.
Poole laskumise pealt seis.
"Miks, kui ligi 45 km/h kiirus, peatuda???"
Sest oli vaja vaadata, mis on kirjas sildil tee ääres, eksole :P
Üle silla ja seal ongi koopad.
On ka võimalus kilomeetri jagu mäkke mööda serpentiinteed tõusta. Soovijaid?
Ei olnud.
Koopad. Olid. Liivakivis. Allikaga. Legendiga.
Ja aastaavudega, mis uskumatud näisid.
18millegagi... ja üsna mitmed sellest sajandist. Lisaks hulgim eelmisest.

Siis, kui koopad vaadatud, algas tõus.
Samasuur tõus kui enne laskumine.
"Üleval kohtume," andsin kaaslased vabaks, kes vaikselt, kuid järjekindlalt usinasti vändates teed jätkasid.
Mina andsin alla ja ronisin rattalt maha.
Käekõrval polnud ka just kerge ja lihtne.
Igatahes lõpuks olin ähkides üleval, Tureida reservaatmuuseumis.
Kahel kolmest õpilase staatust tõendav kaardike. Nii boonusena sai ka kolmas sama hinnaga :)
Torni vaadates...

... ja tornist vaadates.
Pargis ringijalutamist kesk skulptuure ja kauneid vaateid lühendas pesuehtne nälg.
Muuseumi kõrval asus söökla.
Selline nõukaaegselt stiilne, kuid korraliku söögiga.
Kõht täis, oli elu taas helgem.
Päeva laskumine.
Max kiirus 52 km/h.
Oleks rohkemgi, aga eluisu ja ettevaatus hoidis piduri sees.
Kiirus olgu selline, et tunned end turvaliselt ning suudad reageerida!
Taas silda ületades tegime seal peatuse ja vaatlesime jões ikka alla- ja vastuvoolu harjutavat mehikest, kes väikses kärestikus igas asendis püsti üritas jääda. Ju harjutas millekski suuremaks.
"Siguldas kohtume," laususin taas ja andnud endast parima, ronisin kolmandiku tõusu pealt ratta kõrvale.
Üleval praadisime ja ähkisime veidi lõõskpäikeses, käisime poes toitu hankimas ning keerasime koonud Ligatne suunas.
Algas kruusatee.
Ja see, mu sõbrad, oli treppis, pehmeliivaline ja tolmune.
Ja nii oma 15 kilti järjest.
Vaikse kirumise saatel käis väntamine. Ikka üles ja alla mööda teed.
"Aga hea, et ei saja, ja et tuult vastu pole," proovin tuju tõsta.
Urina vahelt tuvastan midagi ärasõnumise kohta vastuseks.
Lõppeks, lõppeks siiski sihtmärgil, Ligatnes.


Taas liivakivist koopad.
Palju liivakivis koopaid sel päeval.
Hiljem selgus, et näha olevad ustega kambrikesed kaljus on kohalike keldriteks-kuurideks, kus kraami hoiti.
Kah huvitav lahendus :)

Kaunis linnake, kus kämpinguviidad ja praamilubadus üle jõe.
Praami suunas siis liigumegi.
Kämp on, kuid asjalisi pole mitte.
Koht kanuu- ja paadiretkelt tulijaid täis, kes õhtuselt väsinuna-lõbusana pühabaõhtuks lõõgastuvad ja transporti ootavad.
Känbi kõrval on plats, kuhu oma telgid üles lööme.
Jõe peal on praam, mis autosid üle veab.
Makaron, vorst ja ketšup on õhtumenüüs.
Maitsev!
Ja külm õlu kaob kui kerisele.
Lõppeks saabub jahedus, niiskus ja vaikus.
Päeva kogus 37 km.