Sellise pealkirjaga saadab miski järjekordne reisu- ja tontteabmisvärk mind järjekordsesse "Vaata Maailma sihtasutus kutsub: osale maailma turvalisimas mängus!" kampaaniasse. Kusjuures, klikates Osale mängus'ele, saan turvahoiatuse või lihtsalt ei arvata mind vääriliseks seda kaudu sisenema.
Ma ei saa aru, kas lõunamaa päike on mõnedel ajud sulatanud või mis riigist neid reisupakkumisi saadetakse?
Kus see PAKANE siin on????
Kas on siis raske veidigi tutvuda potensiaalse klientuuri kohalike, reaalsete oludega?
esmaspäev, jaanuar 28, 2008
neljapäev, jaanuar 24, 2008
laupäev, jaanuar 19, 2008
Jõhvi ja Huun-Huur-Tu
Teate, et Jõhvis on kontserdimaja?
Ja kontserdimajas on kammersaal.
Ja kauniskohas on teavutav sildike:
See oli lihtsalt nii harjumatult südamlik ja praktiline.
(Huvitav, kas meeste ruumis sama silt või mida neil pakuti??
Jõhvi kaontserdimaja kammersaalis astus18.01 üles Tuva kollektiiv Huun Huur Tu.
Pilt on kehvake, aga veidi ehk annab edasi seda suurepärast pilti stepielust, hobustest, karjakasvatusest, mägede häältest, tuulte keeltest ja muust.
Pillid: Igil – kahe keelega poogenpill, mongoli morin-huuri analoog Došpuluur – kahe keelega ja pika kaelaga lauto tüüpi pill. Ansambli došpuluur on unikaalne, kuna selle korpus on kaetud püütoni nahaga. Hiinlased katavad tihti oma pille ussinahaga, kuid Tuvas pole see levinud. Bõzaantši – tuva poogenpill Homus – parmupill Limbi – tuva flööt Kengirge – Buddha munkade suur trumm, mille mõlemad pooled on kaetud nahaga Dujug – hobusekapjadest valmistatud löökpill Haptšik – härja munandikottidest valmistatud löökpillid
Enamik neist pillidest ka antud videolõigul näha on.
BBC World Music Awardi nominent etnomuusika vallas, ansambel Huun-Huur-Tu on tuva unikaalse ja tähelepanuväärse kultuuri väljapaistvaim esindaja rahvusvahelisel areenil. Lisaks unikaalsele hääletekitamisele kasutatakse rahvuslikke instrumente: igil, došpuluur, bõzaantši, homus, limbi, kengirge, dujug, haptšik. “Kui tuvalane laulab, siis enamasti ülistab ta oma ema või oma maad. Ta teeb seda kolmehäälselt. Üksinda!” (Los Angeles Times)
Huun-Huur-Tu - otsetõlkes “päikesepropeller”; päikesekiirte vertikaalne murdumine ning eraldumine, mis tekib kõige sagedamini peale päikesetõusu või vahetult enne päikeseloojangut. Huun-Huur-Tu muusikute jaoks peegeldub samasugune “helilaine murdumine” Tuva kõrilaulu artikuleeritud harmoonias.
Lõuna-Siberis, Mongooliast põhjas elavad tuvalased, keda on alles jäänud umbes 150 000, on säilitanud maailmas ühe vanima musitseerimise vormi, mimesise ehk imitatsiooni. Tuva muusika põhineb peamiselt kurgu- ehk kõrilaulul, mis omakorda jaguneb erinevateks alaliikideks, vastavalt sellele, millist osa kurgust keegi kasutab. Kahehäälse kurgulaulu ehk hoomei ajalugu viib meid ühtede uuringute kohaselt tagasi ürgaega, mil inimene ei vallanud kõnet, teise teooria järgi paigutatakse see esimesse aastatuhandesse. Etnomusikoloogid uurivad kurgulaulu kui lahutamatut osa iidsest animismist, mida praktiseeritakse tänapäevani. Loodushelide järeleaimamist peetaksegi kurgulaulu aluseks. Aasia selle osa kultuuris on välja arendatud mitmeid pille ja tehnikaid, mis aitavad imiteerida loodushääli. Kurgulaulu tähtsamad stiilid on hoomei, sõgõt ja kargõra.
Hoomei on kurgulaulutehnika üldtermin, mis samuti tähistab spetsiifilist tehnikat, mille puhul tekitatakse heli keskmises või madalamas registris, seejuures forsseeritud oobertoonid kõlavad üks ja/või kaks oktaavi kõrgemalt.
Sõgõt (vana-türgi k “itk”; tuva k “häält välja pressima”) on seotud eelkõige matuserituaaliga. See koosneb kahest lõigust: vokaalsest retsitatiivist tavalise kurgulaulu maneeris, millele järgneb kahehäälne oobertonaalne improvisatsioon. Meloodia ulatus ei ületa kvindi või seksti piire. Tänapäeval on sõgõt-laulude temaatika laienenud, itkulaulude kõrval esineb lüürilis-meditatiivseid laule, hällilaule, naljalaule.
Paljud tuntud muusikaentsüklopeediad on tituleerinud ansambli Vene Föderatsiooni 20.sajandi kõige silmapaistvamaks muusikaliseks ilminguks. Grupp on osalenud tähtsamatel maailmamuusika festivalidel, andnud üle 1000 kontserdi kõigil kontinentidel. Nõutud on ansambli 9 albumit ja üle 10 koostööalbumi selliste suurmeistritega nagu Stevie Wonder, Frank Zappa, Ry Cooder, Kronos kvartett, Ravi Shankar, Trilok Gurtu, Fun-Da-Mental, Voices Angelite jne. Ansamblisse kuulub 4 liiget, kes kõik valdavad hoomei laulustiili ning mängivad mitmeid traditsioonilisi instrumente. Grupi liider Kaigal-ool Hovalõg on pälvinud teenelise kunstniku nimetuse.
Kaigal-ool Hovalõg – erakordselt meisterlik (iseõppija!) ülemheli laulu valdamises, töötas kuni 21.eluaastani lambakarjusena, mil ta kutsuti Tuva Riiklikku Ansamblisse. Ta asus elama Kõzõli ning asus õpetama kõrilaulu ning igilit. Omades hääleulatust tenorist bassini, on Hovalõg eriti tunnustatud hoomei ja kargõra laulutehnika esituse ning tõlgenduste osas.
No ma lihtsalt pidin selle kopasteeringu tegema.
Sest need olid ikka nii vägevad vennad.
Viisid ära. Oma kappava rütmi ja loodushäältega.
Tugev kogemus!
Pluss veel nii kauges kandis kohe erinevaid tuttavaid näha.
Ja kontserdimajas on kammersaal.
Ja kauniskohas on teavutav sildike:
See oli lihtsalt nii harjumatult südamlik ja praktiline.
(Huvitav, kas meeste ruumis sama silt või mida neil pakuti??
Jõhvi kaontserdimaja kammersaalis astus18.01 üles Tuva kollektiiv Huun Huur Tu.
Pilt on kehvake, aga veidi ehk annab edasi seda suurepärast pilti stepielust, hobustest, karjakasvatusest, mägede häältest, tuulte keeltest ja muust.
Pillid: Igil – kahe keelega poogenpill, mongoli morin-huuri analoog Došpuluur – kahe keelega ja pika kaelaga lauto tüüpi pill. Ansambli došpuluur on unikaalne, kuna selle korpus on kaetud püütoni nahaga. Hiinlased katavad tihti oma pille ussinahaga, kuid Tuvas pole see levinud. Bõzaantši – tuva poogenpill Homus – parmupill Limbi – tuva flööt Kengirge – Buddha munkade suur trumm, mille mõlemad pooled on kaetud nahaga Dujug – hobusekapjadest valmistatud löökpill Haptšik – härja munandikottidest valmistatud löökpillid
Enamik neist pillidest ka antud videolõigul näha on.
HUUN-HUUR-TU (Tuva)
Huun-Huur-Tu - otsetõlkes “päikesepropeller”; päikesekiirte vertikaalne murdumine ning eraldumine, mis tekib kõige sagedamini peale päikesetõusu või vahetult enne päikeseloojangut. Huun-Huur-Tu muusikute jaoks peegeldub samasugune “helilaine murdumine” Tuva kõrilaulu artikuleeritud harmoonias.
Lõuna-Siberis, Mongooliast põhjas elavad tuvalased, keda on alles jäänud umbes 150 000, on säilitanud maailmas ühe vanima musitseerimise vormi, mimesise ehk imitatsiooni. Tuva muusika põhineb peamiselt kurgu- ehk kõrilaulul, mis omakorda jaguneb erinevateks alaliikideks, vastavalt sellele, millist osa kurgust keegi kasutab. Kahehäälse kurgulaulu ehk hoomei ajalugu viib meid ühtede uuringute kohaselt tagasi ürgaega, mil inimene ei vallanud kõnet, teise teooria järgi paigutatakse see esimesse aastatuhandesse. Etnomusikoloogid uurivad kurgulaulu kui lahutamatut osa iidsest animismist, mida praktiseeritakse tänapäevani. Loodushelide järeleaimamist peetaksegi kurgulaulu aluseks. Aasia selle osa kultuuris on välja arendatud mitmeid pille ja tehnikaid, mis aitavad imiteerida loodushääli. Kurgulaulu tähtsamad stiilid on hoomei, sõgõt ja kargõra.
Hoomei on kurgulaulutehnika üldtermin, mis samuti tähistab spetsiifilist tehnikat, mille puhul tekitatakse heli keskmises või madalamas registris, seejuures forsseeritud oobertoonid kõlavad üks ja/või kaks oktaavi kõrgemalt.
Sõgõt (vana-türgi k “itk”; tuva k “häält välja pressima”) on seotud eelkõige matuserituaaliga. See koosneb kahest lõigust: vokaalsest retsitatiivist tavalise kurgulaulu maneeris, millele järgneb kahehäälne oobertonaalne improvisatsioon. Meloodia ulatus ei ületa kvindi või seksti piire. Tänapäeval on sõgõt-laulude temaatika laienenud, itkulaulude kõrval esineb lüürilis-meditatiivseid laule, hällilaule, naljalaule.
Paljud tuntud muusikaentsüklopeediad on tituleerinud ansambli Vene Föderatsiooni 20.sajandi kõige silmapaistvamaks muusikaliseks ilminguks. Grupp on osalenud tähtsamatel maailmamuusika festivalidel, andnud üle 1000 kontserdi kõigil kontinentidel. Nõutud on ansambli 9 albumit ja üle 10 koostööalbumi selliste suurmeistritega nagu Stevie Wonder, Frank Zappa, Ry Cooder, Kronos kvartett, Ravi Shankar, Trilok Gurtu, Fun-Da-Mental, Voices Angelite jne. Ansamblisse kuulub 4 liiget, kes kõik valdavad hoomei laulustiili ning mängivad mitmeid traditsioonilisi instrumente. Grupi liider Kaigal-ool Hovalõg on pälvinud teenelise kunstniku nimetuse.
Kaigal-ool Hovalõg – erakordselt meisterlik (iseõppija!) ülemheli laulu valdamises, töötas kuni 21.eluaastani lambakarjusena, mil ta kutsuti Tuva Riiklikku Ansamblisse. Ta asus elama Kõzõli ning asus õpetama kõrilaulu ning igilit. Omades hääleulatust tenorist bassini, on Hovalõg eriti tunnustatud hoomei ja kargõra laulutehnika esituse ning tõlgenduste osas.
No ma lihtsalt pidin selle kopasteeringu tegema.
Sest need olid ikka nii vägevad vennad.
Viisid ära. Oma kappava rütmi ja loodushäältega.
Tugev kogemus!
Pluss veel nii kauges kandis kohe erinevaid tuttavaid näha.
reede, jaanuar 11, 2008
Kusturica Lubadus
Emir Kusturica film. Lubadus.
Oli PÖFFil eelmine aatsa.
On "Elu on ilus" ja "Must kass, valge kass" režissöör.
Need nimed ju ütlevad midagi?
*
Algas film tuttava balkani elurõõmsalt jabura puhkpillimuusikaga.
Ja miski väikese zapakalaadse autoga, mis kauni talvise maastiku vahel sõitis, sees 3 inimest kohaliku estraadi saatel küljelt-lüljele kõigutamas.
Aga külas elas vanamees oma varateismelisest lapselapsega.
Vanamees avab ahjuukse, tõmbab välja miski seadeldise. Katusel korstnalt kerkib luuk ning torgatakse välja torubinokkel (või periskoop, või kuidasiganes neid nurgatahavaatamise asju nimetatakse). Vanamees vaatab saabujaid, muigab.
Ja keset autoteed avaneb luuk, mis varjas auku, kuhu auto kenasti nina ees sisse põrutab.
Nii see peale hakkab.
Kes näinud Kusturica "Must kass, valge kass" või "Elu on ilus", sel on aimu, mismoodi asjad kulgevad. Mina isiklikult olen oma mälu mööda vaid esimest neist näinud.
Külakeses on mõned vanamehed, teismeline poiss ja üliseksi õpetajanna.
Kool pannakse kinni, kuna ühe õpilase pärast pole ju mõtet seda pidada.
Poiss saadetakse linna, et ta talu ainsa lehma maha müüks, ostaks Püha Nikolause ikooni ja endale midagi suveniiriks ning, kolmandaks, tooks endale naise tallu.
Mis lubatud, peab tehtud saama.
Siis lastakse tsirkuses kahurist lendu mees siniste tiibadega. Ja tema lendab ja lendab.
Linnas punt sulisid. Õigemini on iga inimene linnas omamoodi suli.
Mees siniste tiibade liugleb üle küla. Vanamees ütleb, et oo, ingel, oota veel mu surmaga, kuni poiss naisega tagasi.
Poiss leiab pruudi, kaks pauku armastavat kiilaspeast venda, müüb lehma, ostab ikooni ja satub alailma sekeldustesse. Oma ausa maaka südamega.
Ja pidevalt lendab üle taevalaotuse mees siniste tiibadega.
Bordell, kool, tulistamised, rikkus ja alatused.
Kohalikuks uinutavaks vaaliumiks enne valutekitavaid kohitsemisi ja pääle hingepiinu on must ketas pealemaalitud valge spiraalse joonega välisservast keskpunkti, mida keerutades... no teate küll, selline optiline asi, mis lõpmatusse kadumise efekti tekitab.
Situatsioonikoomikat igal sammul.
Lõppeks abielluvad korraga nii vanamees õpetajannaga kui poiss oma linnast leitud pruudiga.
Happy end, ilmub lõputiitriks.
Lustlik vaatamine igatahes, ehkki kassifilmi kõrvutades siiski nagu paremaks pean.
Naer on garanteeritud ja maitse ikka teine kui ameerika jalaga perse-koogiga näkkukatel.
Elamuse saab igaljuhul.
Oli PÖFFil eelmine aatsa.
On "Elu on ilus" ja "Must kass, valge kass" režissöör.
Need nimed ju ütlevad midagi?
*
Algas film tuttava balkani elurõõmsalt jabura puhkpillimuusikaga.
Ja miski väikese zapakalaadse autoga, mis kauni talvise maastiku vahel sõitis, sees 3 inimest kohaliku estraadi saatel küljelt-lüljele kõigutamas.
Aga külas elas vanamees oma varateismelisest lapselapsega.
Vanamees avab ahjuukse, tõmbab välja miski seadeldise. Katusel korstnalt kerkib luuk ning torgatakse välja torubinokkel (või periskoop, või kuidasiganes neid nurgatahavaatamise asju nimetatakse). Vanamees vaatab saabujaid, muigab.
Ja keset autoteed avaneb luuk, mis varjas auku, kuhu auto kenasti nina ees sisse põrutab.
Nii see peale hakkab.
Kes näinud Kusturica "Must kass, valge kass" või "Elu on ilus", sel on aimu, mismoodi asjad kulgevad. Mina isiklikult olen oma mälu mööda vaid esimest neist näinud.
Külakeses on mõned vanamehed, teismeline poiss ja üliseksi õpetajanna.
Kool pannakse kinni, kuna ühe õpilase pärast pole ju mõtet seda pidada.
Poiss saadetakse linna, et ta talu ainsa lehma maha müüks, ostaks Püha Nikolause ikooni ja endale midagi suveniiriks ning, kolmandaks, tooks endale naise tallu.
Mis lubatud, peab tehtud saama.
Siis lastakse tsirkuses kahurist lendu mees siniste tiibadega. Ja tema lendab ja lendab.
Linnas punt sulisid. Õigemini on iga inimene linnas omamoodi suli.
Mees siniste tiibade liugleb üle küla. Vanamees ütleb, et oo, ingel, oota veel mu surmaga, kuni poiss naisega tagasi.
Poiss leiab pruudi, kaks pauku armastavat kiilaspeast venda, müüb lehma, ostab ikooni ja satub alailma sekeldustesse. Oma ausa maaka südamega.
Ja pidevalt lendab üle taevalaotuse mees siniste tiibadega.
Bordell, kool, tulistamised, rikkus ja alatused.
Kohalikuks uinutavaks vaaliumiks enne valutekitavaid kohitsemisi ja pääle hingepiinu on must ketas pealemaalitud valge spiraalse joonega välisservast keskpunkti, mida keerutades... no teate küll, selline optiline asi, mis lõpmatusse kadumise efekti tekitab.
Situatsioonikoomikat igal sammul.
Lõppeks abielluvad korraga nii vanamees õpetajannaga kui poiss oma linnast leitud pruudiga.
Happy end, ilmub lõputiitriks.
Lustlik vaatamine igatahes, ehkki kassifilmi kõrvutades siiski nagu paremaks pean.
Naer on garanteeritud ja maitse ikka teine kui ameerika jalaga perse-koogiga näkkukatel.
Elamuse saab igaljuhul.
laupäev, jaanuar 05, 2008
Päev soe läbi külma
Öösel suht mõttetult pea hommikuni üleval istumine on kurjast.
5 tundi pärast magamavajumist heliseb telefon.
"Me oleme 10 minuti pärast kohal!"
"15, palun," pressin läbi hammaste ja üritan silmi lahti saada.
*
Piparkoogid.
Kõiksugu mõeldavad ja mõeldamatud asjad piparkookidest.
Kenasti glasuuritud ja värki.
Siis üks igavesti armas labürint.
Kirjad on südamlikud.
Jah, autorite nimed on jälle must mööda läinud. Mea culpa.
Aga piparkoogi ajaloost.
Piparkooki tunti juba Vanas Mesopotaamias paartuhat aastat enne meieaega.
Ja oli armurohi ja kohurohi.
Igavesti põnev!
(Vihje: kui huvitab, kliki ja loe)
*
Mõned tunnid hiljem.
KUMU. Joan Miró.
Tants ümber valvuritädi.
Tervet seina kattev pilt sai süüdimatult aparaati püütud välguga ja ilma, mitu korda.
Polnud probleemi.
Vaatasime pooltunnikese filmi kunstnikust.
Siis piltide manu.
Koukisin taskust aparaadi, säädisin paika, ja siis tuli valvuritädi, kes käratas, et Ärgepildistage.
Ok, ütlesin ja panin aparaadi tasku.
Tädi jäi meid luurama.
"Lööme talle külge, suudleme ta nina all või hargneme?"
Valikuid kui palju.
Tädi kiikas valvsalt ikka paremalt ja vasemalt, eest ja tagant.
Aga Sekeldajal hakkasid vuntsid võbelema, kui ta pargivahti nägi...
Oli moosivarga tunne, oli.
Aga ilus pilt oli.
Ma tean, et nii kultuurne olla on liiast.
Aga kui mõni päev on tähtpäev, siis olgu ta seda väärikalt.
5 tundi pärast magamavajumist heliseb telefon.
"Me oleme 10 minuti pärast kohal!"
"15, palun," pressin läbi hammaste ja üritan silmi lahti saada.
*
Piparkoogid.
Kõiksugu mõeldavad ja mõeldamatud asjad piparkookidest.
Kenasti glasuuritud ja värki.
Siis üks igavesti armas labürint.
Kirjad on südamlikud.
Jah, autorite nimed on jälle must mööda läinud. Mea culpa.
Aga piparkoogi ajaloost.Piparkooki tunti juba Vanas Mesopotaamias paartuhat aastat enne meieaega.
Ja oli armurohi ja kohurohi.
Igavesti põnev!
(Vihje: kui huvitab, kliki ja loe)*
Mõned tunnid hiljem.
KUMU. Joan Miró.
Tants ümber valvuritädi.
Tervet seina kattev pilt sai süüdimatult aparaati püütud välguga ja ilma, mitu korda.
Polnud probleemi.
Vaatasime pooltunnikese filmi kunstnikust.
Siis piltide manu.
Koukisin taskust aparaadi, säädisin paika, ja siis tuli valvuritädi, kes käratas, et Ärgepildistage.
Ok, ütlesin ja panin aparaadi tasku.
Tädi jäi meid luurama.
"Lööme talle külge, suudleme ta nina all või hargneme?"
Valikuid kui palju.
Tädi kiikas valvsalt ikka paremalt ja vasemalt, eest ja tagant.
Aga Sekeldajal hakkasid vuntsid võbelema, kui ta pargivahti nägi...
Oli moosivarga tunne, oli.
Aga ilus pilt oli.
Ma tean, et nii kultuurne olla on liiast.
Aga kui mõni päev on tähtpäev, siis olgu ta seda väärikalt.
Ära
Üks ammune lugu, mida keegi kunagi kuskil.
*
Poiss isaga väljale läks.
Isa poissi rõõmsalt keerutas, suure kivi otsa istuma pani.
"Hüppa, ma püüan Sind kinni," lubas Isa.
Poiss kivil sirgu end sirutas.
Kivi kõrge oli, maandumine kaugel.
"Tule," viipas Isa kaugel maal.
Poiss usaldas.
Poiss hüppas.
Isa ei püüdnud.
Poiss kukkus, haiget sai.
"Ära kunagi usalda inimesi,"ütles Isa kõrvalt.
*
Poiss isaga väljale läks.
Isa poissi rõõmsalt keerutas, suure kivi otsa istuma pani.
"Hüppa, ma püüan Sind kinni," lubas Isa.
Poiss kivil sirgu end sirutas.
Kivi kõrge oli, maandumine kaugel.
"Tule," viipas Isa kaugel maal.
Poiss usaldas.
Poiss hüppas.
Isa ei püüdnud.
Poiss kukkus, haiget sai.
"Ära kunagi usalda inimesi,"ütles Isa kõrvalt.
reede, jaanuar 04, 2008
Üleskutse
... mille leidsin ning rõõmuga siia üles panen ja lehvitan.
Armas Inimene!
Kui sa oled viimasel ajal tundnud, et maailmas on liiga palju asju ja tarbimine on muutunud kõige tähtsamaks tegevuseks elus, et kaubanduskeskused ja telekad võtavad liiga palju inimeste ajast, et sa ei või enam kindel olla, et see, mida sa sööd, on sulle ikka kasulik, siis see kiri on just sulle!
Otsin mõtte- ja teokaaslasi, et tuua ellu parim turg Tallinnas (ja Eestis!).
Mõte ise on hästi lihtne. Luua Uue Maailma (www.uusmaailm.ee) juurde kuuluv tänavaturg, mis toimuks vähemalt 2 korda kuus ja mis kaupleks ainult heade asjadega. “Headel asjadel” on mitu definitsooni ja ma väga ei tahaks hakata kedagi piirama, aga turul müüdavad asjad peaksid olema kas: ise tehtud, ümber töödeldud, oma peenral kasvatatud, kodust leitud, või neid võiks liigitada kategooriasse: mahe või öko.
Praegu vajaksin sellist abi, et te levitaksite infot sellest ettevõtmisest, et õiged inimesed omavahel kokku viia. Põhiliselt otsin inimesi, kes teeks nii öelda “sitast saia” ehk siis annaks vanadele asjadele uut mõtet ja elu.
Esimene Uue Maailma tänavaturg võiks aset leida märtsis.
Ootan huviga teie vastukaja.
Mona, veel mitteametlik tänavaturgude pealik.
kontakt: monamagi@hotmail.com
Ise sügisesesel üritusel (olgugi, suht passiivselt) käisin ning igati põnevaks pidasin.
kolmapäev, jaanuar 02, 2008
Vohagu vabadus!
See asi peaks inimeste arvates olema tekstiili kinnitatud vatiin. Kindlalt kinni ja kohev.
Padjaks hellalt nimetatu.
Vabadus vatiinile!
Saagu urud koos varudega (mis pesast taritud või mujalt pänna pandud)!
Tellimine:
Postitused (Atom)