Aasta oli 1905. Muusika aga kui segu seitse. Kord jookseb kõrvu Pink Floyd'i The Wall, siis miski muusikal, siis Prokofjevi "Petja ja hunt", siis jälle Hollywoodi filmide lüüriline soundtrack. Miski hetk kõlab väga selgelt balalaika, kuid sarnast pilli silm (mis pole muidugi väga terav) laval ei seleta.
Keeled ja torud. Algas, võttis, kandis ja viis. Silmad kinni, pildid filmina jooksmas. Mahler on teistsugune.
' Lumine rand, lahtised veed. Meres viipleb lumetegelane.
Kes talveriietes, kes ülakeha paljas tervisejooksmas rannas lumme sissetallatud rajal. Sealsamas, kus jaanuariski, lippas vee poole paljas tegelane. Seekord naissoost. Ainsaks kehakatteks püksikud. Üle liiva ja kaelani vette. Ja tagasi. No selge, uus trend. Mõnikümmend meetrit edasi jalutanud, lippas rannale teine naisisend. See võttis veepiiril ka viimase tekstiili seljast. Ikka üle luite ja kõhuli-selili vette. Vutt-vutt tagasi, tee pealt püksikesed jalga ja kuhugi võsa vahele ülejäänuga ihu katma. Seetalv siis sedamoodi.