laupäev, jaanuar 23, 2010

Vahepala. Jaani lugu

'
Sellel suvel juhtus. Nii mõndagi.

Oli jaaniaeg, imede aeg.

Aeg, mil soontaimelised õitsele lüüa võisid ning rinnus rahutuks kiskus.

Ööd kippusid olematuks, uni niisamuti.

Valgus ja vabadus kaotasid piirid.

„Maria, Maria, mu õeke sa sääl

Sa laulad, ja tõesti – on ilus su hääl..“ ümises poiss mereranna poole astudes kunagi kuuldud viisijuppi.

Tema suveneidise nimi oli küll Kaia, aga see ei seganud üminat muutmatult jätkamast.

Kaia oli ilus. Pehme. Nii loomuselt kui nahalt.

Ja laulis ta tõesti kaunisti.

Pärisõdesid Jaanil ei olnud.

Loomulikult pandi jaanipäeval sündinud poisslapsele nimeks Jaan. Oleks tüdruk, olnuks Jaanika.

Huvitav, miks jõululastele Jõul nimeks ei panda?

Jõul ja Jõulika või midagi taolist.

Juba päevi enne pööripäeva olid suvised päkapikud aasadel vahtimas, et kes ja kuidas ja on ikka väärt. Päevi pöörima.

Loomulikult polnud nad punased, linnud-loomad oleks nad sirgelt nahka pannud muidu.

Suvipäkatsid olid pruunikasrohekad, siuksed pooltohletand sambla karva.

Pissisid usinasti sõnajalarisoomidele, sest oli ju teadatuntud tõde, et see imeaine taimekese üldse õitsele lõigi.

Jaan, tavaline maatõugu metroseksuaal, potsatas kilekotti istumise alla pannes (liibuvad firmateksad ju!) künkale istumaie.

Istus vaikselt ja rohkem kui 3 minutit, seega päris kaua. Vaikimise seisukohalt, kes juba kahe minuti möödudes vaikselt nihelema hakkas.

Jaan istus ja vaikis. Isegi ei liigutanud end.

Ning siis hakkas tema nägema.

Suvepäkatsid tatsasid künka kõrvale lagendikule.

Tulukesed silmis ja ihukatted määrdunud.

„Misse töll seal jõllab,“ alustas koosolekut vanim, viibates põlglikult Jaani poole, kes end olematuks mõtles ning isegi silmad kadumiseks sulgenud oli.

„Ahh, las kasvatab juuri, nagunii ei usu ta meid enam,“ arvas noorem.

„Miks?“

„No nad sirguvad pikaks ja siis ei sobi ju enam, eksole.“

Korra veel kahtlustavana Jaani poole sisisenud ( kes laugude vahelt ikka veidi juba piilus) , jätkasid kamuflaažispetsid oma koosolekut.

„Noh, kusikud, palju siis lille lõite?“

Seltskond nohises häpelikult.

„Kolmetammekäänus ikka paar õilmitseb,“ lausus õllekõhuga isend väikse uhkustundega.

Mõni teinegi mühatas ebaselgeid aadresse.

„No mõni siis ikka on, asi seegi,“ tegi vanim kokkuvõtte.

„Ja inimesed?“

„Oi, sellega on korras. Kõigil on varud ja ankrud ja keefirimarinaadis raiped ootel. Anna ainult tuld!“

„Nojah, teeme siis viimase grupikalli ja jääme järgmist suve ootama,“ võttis päälik teod ja jutud kokku.

Rohekas pundar koondus ja hajus.

Jaan jäi.

Kolmetammekäänus, oli kõhukas päkats sõnanud.

Jaan tundis metsa.

Teadis ka kolme tamme.

Tema peas valmis plaan.

„Tsau, Kaia, kassa tuleksid?“

No pääle seda muidugi, kui saslik söödud ja pea poolpildituks kaanitud.

Nii nad pidustena metsa vahel kakerdasid.

Ikka rüübates ja suudeldes vaheldumisi.

Päris füüsiliseks nahinaks ei saanud minna, kuna nendesuguseid tuterdas liiga tihedasti ringi ja mööda.

Õie nad leidsid.

Igaks juhuks sõid kahepeale ära ka.

Mille tulemusena said nad lisaks pohmakale ka mürgituse ja kõhulahtuisuse.

Kuid kokku nemad jäid.

Selleks suveks.

Ning nende vahel juhtus veel nii mõndagi.

reede, jaanuar 22, 2010

Fotojaht. Alt ülesse

'
Kuskil kaugel, ilmamaa veerel on maailmapuu..

..mis oma võrade varjus üht suurt muna hoiab..

... millest koorusid linnud..

..mõned ühe peaga, teised kahega.

Kindluseks-iluks on loodud tornid.


Teised kange kaelsed kõrgussevaatajad.

Külmapühad

'
.. on selline päev koolilapsele, kui on liiga külm, et kooli minna.
Mis muidugi ei tähenda, et saadud vaba päeva õues viibimiseks kasutada ei saa.
Kui mina veel noor olin, olid kriitilised piirid määratud konkreetsete kraadidega akna taga.
Ei olnud veel sellist asja.
Noh, ja oli siis järjekordne talv ja kraad kõikumas seal kriitilise kriipsu ligidal.
Sovhoosis, kus kooli polnud, oli korraldatud buss 4 km kaugusele kooli.
Ootab siis käputäis lapsi ja samas auulis elav õpetajanna bussi, mis imekombel tuli.
Õpetajatar ikka innustab, et ikka-kooli, ikka-kooli, pole nii külm ühti.
No kooli me saime, kuid kadedus kojujäänute pihta ei andnud asu.
Nii koolimajas esimest õpetajat kohates kohe ründele asusime: miks me kooli pidime tulema, nii külm ju?!
No mis te siis tulite, kehitas küsitletu hämmeldunult õlgu.
Ja nii, nagu me seal tropis ukse all olime, kogu see pool klassitäit lapsi samas ringi pööras ja koolimajast välja üle põldude kodu poole tagasi.
Kõik see 4 kilomeetrit.
Siis nagu polnud külm ühti.
Oi, kuidas me kodus võtta saime.

kolmapäev, jaanuar 20, 2010

Ärritunud kodanik

'
Loen Postimehe onlinest uudist: Kristiine keskus paneb täna välisuksed kella 18-st kinni, kuna kõik töötajad tahavad järeljõulupidu pidada. Noh, selge, mõistlik, teatavaks võetud, arvestan.
Kommentaarides ent leidub üks nördinud lugeja:
20.01.2010 12:24
upps : Mis Te arvate, kas oleks mõistlik kui nt. TV3 lõpetaks üks päev oma saated kell 18.00, sest kõik TV 3 töötajad tahavad pidutseda, või nt. kell 18.00 lõpetaks EMT mobiilivõrk oma teenusepakkumise ( kuigi võrk toimib n.ö läbi õhu, on seal ka ju füüsilised inimesed kes selle toimimist jälgivad ja vajadusel sekkuvad) , sest vaja ju pidutseda. Mida siis inimesed arvaksid, Muidugi on nad kõik eraettevõted ja korraldavad oma elu kuidas tahavad, kuid kui sa oled juba ühiskonnas sellise positsiooni võtnud, et midagi pakkuda ( olgu see siis õõpäevane mobiiliside, teleülekanded või ostuvõimaluste pakkumine ) siis peaks ka seda järjepidavalt pakkuma, mitte nii et täna tahan pidu pidada ja panen varem kinni.


Vot siin ma nüüd küll aru enam ei saa.
Milles probleem?
Solvunud ostleja ei saa ostelda sel õhtul antud asutuses ja mis siis?
Mingu see 1 päev teise poodi või käigu varem ära.
No nii krdi mugavaks on elu läinud. Talle teatatakse viisakalt ette, et sry, sulgeme.
Aga mõni töll ikka otsib oma ÕIGUSI ja iriseb kõige kallal.
Elukvaliteet kannatab või?
Idiootsus, ausõna.

laupäev, jaanuar 16, 2010

Jäljekütt

'
Siin viibis hiljuti ilmselgelt isane isend!

Eksinu

'
Vabandage, kas see tee viib lõunamaale?

reede, jaanuar 15, 2010

Rottide korvpall

'
Soomes Teaduskeskuse Heureka ekponaatidena esinesid ka korvpallivad rotid.

Video

Soovitan soojalt.

Rotid on rotid.
Aga kui õpetust uskuda, siis nii nad õpivad.

Karistus on keelatud.
Toimitakse premeerimismeetodil.
Rulldeorandist hangitud rullik moodustub palliks, sälgud läbi, et haaramiseks kohta.
Lühidasti.

Ja siis eilane nähtu


Emased kalpsasid päise päeva aeg ( minu omad ei viici isegi ringutada sel ajal) rahuliste ringi ja toppisid pallikest ettenähtud korvikesse ning situsid nurkadesse.
Kolmanda lisandudes jäi esmane oportunist täiesti segadusse.
Ja teised kaks, videol nähtud pruunikas (Siiri) ja esmasele valgele lisatud (uhh, kuidas see markeering nüüd kõlakski - mask?) hakkasid duelli pidama.
Maski nimi oli Inger.
Rahvas, tuhanded pealtvaatajad ( miski paar tosinat jõnglast ja mõned mahukamad) juubeldasid ja ässitasid valget tegutsema.
Mask võttid palli, matsutas seda korvi all pruuni tulekuni ja siis surus pealt korvi.
Pruun haaras alt käppadega kinni, sujutas hambusse ja tegi korvisurungu omas väravas,
tagajalgu appi võttes.
Ja nii korduvalt.
Kolmas, vana valge, haaras mõnikord palli, kuid mediteerima selle kallal liiast jäi.
Kuni mõni samapuurlane palli ära virutas.

Virutada nad oskavad.

Ja nii edasi.
Rotid on targad ja nummid.
Ja nad teavad seda, raip!

Põige naaberlinna

'
Ma ei salli masse ja trügimist.
Seepärast tundus kohtadesse minna hea mõte pääle pühi ja koolivaheaja lõppu.
Suund Helsingisse.
Nibin-nabin broneeritud piletid tasku ja kappadi-kappadi laevale.
Joonelt söögisaali.
3 tiiru taldrikuid täitmas ja oligi aeg lõõgastuda ja nautida.
Ja paar võileiba päevakski valmistada.
Masu, sõbrad.
Mahutanud kõhtu, mis mahtus ning vahed veel 3 tassi teega täitnud, vaarusime õue.
Aknast nähtud jäätükid ja -supp vajasid lähemat vaatlemist
Sest juba valgenes ning nägi.


Tekk oli kaetud lumega ning, nagu hoiatus uksel lubas, libe.
Tuul nagunii.
Käe alt kinni, tipsammhaaval kaagerdades nagu pesuehtsad vanurid, ise selle üle piiskadeni irvitades, kulgesime veidi vabas õhus.
Sihtpunk.
Jalutamine infopunkti ja otse ja omadega päringud.
Päevapilet oli euro odavam kui vajalike otste ühekordsete summa.
Ostsime päevapiletid.

Jalgsi rongile.
Tikkurila peatuseni Vantaas.
Eestikeelne jutt kuskil teises vaguni otsas, millele kuskil peatuses sügavamad tämbrid lisandusid.
Väljudes möödusime neist purupurjus õitsevatest isenditest.
Midaiganes.

Loodus on sama kaunis ja hingematvalt jätkuvalt piireületavalt ilus kui siin.
Siis sihtpunkt.

Heureka!
Teaduskeskus.
Ülalnähtud kujutis maja seinal juba tõmbas aju krussi.
Neli kuupi, eksole?
Minge lähemale ja vajutage mäed orgudeks, jälgige lume asukohta ning sättige taju ümber.
Mõneks ajaks.

Heureka. Mille pood kahjuks just minu pildimasinasse sobivaid AA patakaid ei omanud (olemasolevad ütlesid just hoone ees, et nemad enam ei mängi).
Ma olen veidi omandanud ning kordi väheb koguhulgast mäletan teadmisi füüsikast ja igasugust ajutegevusega seotust, eriti optilisi.
Nende kõigi meenutamiseks oli mitmeid eksponaate, mida vastavalt juhendile käppida võis ning millele vastavalt nad käitusid.
Ise näpid, ise näed, tunned, tajud.
Maavärinast kosmoseslendlemiseni välja.
Laes hõljusid kerad.



Sama jätkuks kellaajal planetaarium.
Info-õppefilm elust maal ja selle võimalikkusest väljaspool seda.
Tõdemus - me oleme väga väike planeet väga suurte igaste kõiksuses olijate keskel.
Väga väike.
Poolkeraekraan on päris peadpööritamapanev selliste vaadete jaoks.

Järgnes näpi-kõike ja koge müstikat klassikaliste füüsikaliste ja optiliste tõsiasjade nägemistest ja katsetustest..
A la kuidas trummilöögist pool ruumi eemalseisev riie õhuvoolist võbelema lüüa või vee peal seisev paadike õhumullide tiheduse abil uputada.
Siis, kellaajal, rottide korvpall.
Minu magustoit, aga sellest teen ma järgneva kirjatüki.

Edasi väike kohvikutee ja omavõileblus kosutamise eesmärgil kohvikus ning nägematuid nähtusi tuvastama.
Pulss oli mul kiire, eriti pääle ratastoolis sooritatud tantsu.

Perpetum mobile


Et liigub see ratas juba Heureka avamisest saati.
Ekstaole.

Lõppeks küllastumus ja mõningad eksponaadid jäid ka vaatamata ja mõnede asjade toime tabamata.
Minek tagasi Helsingisse.

Itäkeskus. Miski pop koht vist.
Aga no kaeme perra!
Raudteejaama metroo oli suletud, nooled eelmisse ja järgmisse suunasid.
Et 300 meetrit.
Suunatud suunas miski aja pärast suur punane M ja silt, et Raudteejaama metroo suletud ja edasinäitava noole suunas veel 300m.
Noolt järgides järgmise suure punase M-ini ja samasugusele sildini.
Nii veel paar korda.
Ikka 300m.
Igatahes kuskil oli ka töötav metroo.
Suht näidatud suunas.
Valida idasuuna ja läänesuuna vahel.
Loogika, eriti teaduskestustel tulnutel!
Abiks juhised seintel ja tabloodel.
Metroo.
See on see tramm, mis sõidab maa all, milleni jõudmiseks seisate kõrgelt allasuunduvatel elevaatoritel, kus on viisakas ühtses rivis seista, sest mööda jooksevad need, kel lindikiirusest napib.

Siuh-viuh ja meid sülitatakse (ok, tulime ikka ise) välja Idakeskuses.
Suur kaubakeskus paljude poodidega.
Elustiilikeskus?
On, nagu on.
Palav on.
Mul sulejopes.
Tõdemaks, et suurpoed pole mu eelistus ja riiete selgaproovimine talveperioodil kitsastes kabiinides ja oludes mu meelistegevus.
Hoolimata meelistustest jäi miski ikka külge.
Tõdemused tõdetud, istume kuskil, tellime teed ja õlut ja nahistasime järgmised omavõileivad.

Tagasi keskusesse.
Väikse väsimusest tingitud ajusurma toel veidi liigselt, kuid aegatäitvalt tiirutatud, tagasi laeval.
Väss.
Heureka nähtud ja läbituks kogetud.
Idakeskus nähtuks ja mittemeelitavaks loetud.
Kogemused taas.

Kodus.
Nähtud, käidud.
Seekord sedamoodi.

pühapäev, jaanuar 10, 2010

Ohtralt veini ja kunsti

*
Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean ma alustama sellest, et tehti ettepanek.
Keegi kuskilt kuulis ja reklaamis oma blogis, et taraaa!
http://www.schoenberg.ee/SB_060_Arhiiv/ARH_PNP_2010/PNP_2010_KUJUNDUS/index.htm
Tasuta buss Pärnu ja tagasi, vahele hunnik kunstinäituste avamisi.
ING + PNP avamisralli.
Jah, muidugi.

Nimi kirja ja laupäe ennelõunat bussile.
Kunztnikud ja huvilised.
Kes on kes, ei adund halligi, aga üks väike ja üks suur buss peatusid Pärnu Kunstihalli ees esimeseks avamiseks.
Keegi mängis üliväiksel kitarrel, mil elekter sees, keegi puhus flööti, keegi peksis trumme ja kellelgi oli ruupor.
Aktiivseks kasutamiseks ja tegevuse kajastamiseks.



Andes end voolu kanda ning mitte muret tundes tuleva pärast.
Hariduslik moment jäi kogemuslikule alla.
Aga vein oli avamisväärne ja hää.
Ning näitus meeldis.


Teise näituse avamine ja sealne hõõgvein leevendas juba esmaseid segadusmomente.
Tants ja trall, sürr ja segaduslik kord korraldajate ja avajate seas hakkas ühtlaselt meeldivaks muutuma.
Viiralti kolm erinevat tiigrit. Eriti see kaseotsa-kassiga variant.
Põrgu.
Pariis.


Majas, linnamuuseumis, veel veidi ringi tuterdanuna leidsin pääle katsutavate loomatopiste ka nostalgianurgakese.
Visu suusad.




Edasi läks mõte söögi peale ja jalg järgmise avamise poole.
Ikka otse ja lihtsalt - järgi ruuporiga tegelasele.
Eksimisvõimalus nullilähedane.
Port Arturis seletas Reiu ise omi pilte lahti.

Siis tabasid meid teel rästad.
Kohe istusid ja poseerisid häbematult.
Loomulikult täpselt senikaua, kuni apastraadid välja sai kougitud.
Virrdi, ja seal, kus oldi, enam poldud.
Oldi natuke kõrgemal ja kaugemal.


Kontserdimaja ja uus näitus.
Mis osutus kohalejõudes juba avatuks.
Veini veel oli.
Kunsti oli ka, jätkuvalt, igale maitsele.
Inimesed.. ka, igale maitsele.
Edasi suundusime Endla suunas. Seal uksed veel kinni ja Tex-Mex kõrval.
Valik oli kerge kahe vahel. Ikka söömakohta.
Caesari salat oli ülihea! Eriti pärast teravaid elamusi taco manustamisest.
Endlasse. Lõbus avamisralli oli täies hoos ja vein oli otsas.
Saabus kohalik, kelle abiga pääle esitatud kunstiga tutvumist järgmisse sihtpunkti loovisime.
Tuju oli ülev, linn ja ilm kaunis, kõht ja pool pead täis ning juttu jätkus kauemaks.
Koola poolsaare, Äänisjärve ja muudes kohtades leitud kaljujoonised.
Seks ja vägivald, ajal pole tähtsust.


Uus avamine oli ettevalmistamisjärgus.
Veini alles valati topsidesse.
Kaesime esitatava üle.
Seanahale tehtud tätoveeringud.
Paanikad ja luulud.




Järgmine näitus oli tundmuseks, et enam ei suuda oluliselt hoomata.
Aga kulg ise ja samad inimesed, kes läbi näituste kulgesid.

Kontsert.
Pillid keset hommikust kunstizaali ja põrandat nühkav sussiline-kampsuniline nende ees.
Rahvas potsatas lihtsalt põrandale - seina äärde istu - lebosse.
Teos oli omapärane.
Meenutas EKMA-t ja Wallenbergi.
Aru ei saand halligi, kuid saksa keelt valdav pärnuelanik ikka veidi seletas.
Ohh, ja siis oli juba üldine trall mööda linna ja kõrtse ja linna.
Ja juttu ja inimesi ja veelkord juttu.



Lõppeks bussi ja pääliina suunas.
Väss.
Buss pruukis, laulis ja lobises.
Inimesed seal sees samuti.

Oli ilus päev.

pühapäev, jaanuar 03, 2010

Vahepala. Sajab

'
"See on sul hea mõte küll, Notsu," ütles Puhh seepeale. "Aga hajutame seda nüüd kohe tee peal. Kodus seda harjutada ei kõlba, sest see on ju eriline õuelaul, mida peab ainult väljas lume käes laulma."
"Oled sa selles ikka kindel ?" päris Notsu murelikult.

"Noh, küll sa ise näed, Notsu, kui seda kuulad. Sest vaata, kuids see algab. Mida enam sajab lund, tidili-pomm..."
"Tidili mis asi?" küsis Notsu.

"Pomm," vastas Puhh. "Pistsin selle sinna vahele, et oleks rohkem ümina moodi. Seda enam ajab lund, tidili-pomm, seda enam..."

"Kas sa ei öelnud mitte "sajab"?"

"Jah, aga see oli enne."

"Enne tidili-pommi või?"

"Ei, see oli hoopis teistmoodi tidili-pomm," vastas Puhh, ise juba kaunikesti segaduses. "Ma laulan ta sulle otsast lõpuni ette, siis sa tead."

Ja ta siis lauliski veelkord.
Mida enam

SAJAB LUND, tidili-pomm,

seda enam

AJAB LUND, tidili-pomm,

seda enam

AJAB LUND, tidili-pomm,
kuuse alla hange.

Külm poeb läbi
KARVAST MUL, tidili-pomm,
ja on iga
VARVAST MUL, tidili-pomm,

ja on iga
VARVAST MUL, tidili-pomm,

näpistama kange.

Niiviisi ta nüüd laulis, sest nii kõlas see kõige paremini, ja kui laul läbi sai, jäi ta ootama, et noh, nüüd ütleb Notsu kindlasti, et kõigist Külma Ilma õuelauludest, mis ta iial kuulnud, on see Puhhi oma ikka kõige parem.
Ja Notsu ütleski - mõtles teine tükk aega hoolikalt, enne kui ütles. "Puhh," teatas ta surmtõsiselt, "ega neil varvastel polegi niiväga viga, aga kõrvad, vat need..."