Talvine hüljes vol.2 ehk kanuuga Soomaal

Kohanimesid ei mäleta ja seega reklaamist jäävad kõik ilma.
Soomaa on Soomaa on Soomaa.
Punkt.

Hommikune sõit Pärnu maanteel on udune.
Sügavalt udune.
Ehku peale ehk paari mööda- ja tagasisõidujupiga jõuame õigesse kohta.
Vesine ja sopane.
Ilm täiega hall. No mitte just hülgehall Smuuli moodi, aga tüüpilise talvise hülge hall küll.
Soppa juba mainisin?

Asjamees. Kotid varuriiete (igaks juhuks), termoste ja paari võileivaga kaasa, aerud (või on need mõlad?) ja päästevestid on juba autos. Peale ja sõiduks punktist B punkti A. Asjamees on jutukas maamees.
Auto uhab kohati läbi veest, mis tee üle ujutanud. Veel pääseb läbi. Paremal ja vasakul on enamasti vesi. Kunagi kasvas seal rohi. Nüüd kasvab siin vesi.

Punktis A. Talumaja. Puu külge seotud paar kanuud. Üks laseb läbi, ütleb Asjamees. Aga kumb, ei mäleta, see teine vist. Ja saame (loodetavasti) tervema kanuu.
Kotid sisse, Asjamees uurib, kas saame hakkama ja sõidab ära, näitates küsimuse peale suunast, et "sealt silla alt läbi ja siis allavoolu". Kaardiga oleme juba enne varustunud.
Kotid kinni, kindad kätte.
Ja siis tuli maja juurest kass. Väga kohev ja suur ja mõnus. KASS.
Sai omad paid. No kui te just peate, ega ma tegelt hooli....

Egas midagi, sisse ja kaldast lahti.
Kõigepealt tiir taluhoovis, rohi mõnekümne sentimeetri sügavusel veel kanuu all heljumas.
Läheme vaatame lauta sisse, kuidas lehmad ujuvad? Polegi kanuuga laudas käinud..
Operatsioon ebaõnnestub, kuna vesi liiga madalaks osutub.
Põhjast lahti ja edasi.
Vett on palju, laialt, igal pool.

Esimesed võsad kõik üle nuusutanud, suund silla alla.
Tagumine roolib.
Haaa!
Ja esimene?
Kui tahad kellegagi kakelda, roni temaga koos kanuusse.
See siis hommikumoto.

Mättasse kinni, mättast lahti, mättasse kinni, mättast lahti. Otsiv pilk üle vetevälja.
Roostik on nagu loomuliku veekogu osa, seal ehk sügavam kui heinamaal?
Oligi.
Silla alt läbi ja arvatav jõesäng tiba kiirema ehk vähemasti olemasoleva vooluga tähisena käes.
Kuna aga tuul vastu, siis liikus vesi, mida mainituna palju oli, igas suunas.
Nii ka kanuu.

Ninapidi roostikku (või mis iganes õled need seal lehvisid) ja väike kehakinnitus. Aega piisavalt.

Näh, paremal puude all lõkkekoht ja pingid ja prügikast. Enamus küll pooleldi vee all, aga lähme ikka sinna. Soovitas Asjamees ju lõket teha ja mida iganes.
Möödume sujuvalt prügikastist.
Meenub prügi.
On veevool.
Aga vapraid ei murra.
Natu vehkimist, ja sujuvalt veelkord ringiga prügikasti. Otse. Ninaga.
Veel natu vehkimist ja aeru (mõla?) toikana põhja surudes navigeerimist ning prügi on viisakalt kasti sokutatud. Ujuma musta kilekotti.

Kõrval puude vahel teadetetahvel. Algab matkarada.
Üritame siis läbima hakata. Jääme puude vahele kinni.
Ukerdame välja.
Jääme uuesti kinni. Puid on tihedalt, kanuu ei keera välja, vool lükkab takka. Eriti saba, kus mina :)
Aga kanuu on osav loomake puude vahelt läbi ronimisel.

Vool, jõgi.
Koprad. Nende jäljed.
Suured metsaraied.
Palju-palju kopratööd.
Palju palju vett.
Kas koprad närivad ka vee all, kui tõus on?
Kuidas ikkagist suudavad koprad puud pea ladvani koorest puhtaks järada?

Üks väike must (nirk?) pani tsips-tsips pikki kopra langi puid.

Kanuu pani puusse.
Siis veelkord.
Siis jäi langend puu otsa vees kinni.
Siis veelkord.
Jõuga, nõuga, nõksuga, kaarega, tiiruga, kavaluse ja rumalusega ikka edasi.

Otse edasi igav, ikka paremale metsa alla pea maanteeni ja siis võseriku-puseriku juurde krt teab kuhu. Vett on kõikjal, kanuu on veeloom.

Kaklust pole tekkinud, ikka veel.
Kahtlane.

Ja nii see läks. Lõpuni välja.
Veerahu on veerahu.
Külm.
Kaldale ja natu jooksu, et jalad soojaks.
Paati ja pimedust võitma.
Kiirustamine pole eesmärk.
Ilus on.
Vaikne ja ilus. Omaetteolek.

Lõpp lai ja lauge, ainus elevus pardikari, kes paari meetri haaval paaniliselt põgenes.

Punkt B. kaldale, kanuu maja hoovi. Teave, et olime sel aastal esimesed.
Kaklust ei olnudki.
Ju peab veelkord midagi ette võtma.

Ja taas.
Vette ei kukkunud.
Ümber ei läinud.

Väike? Suur? Kuidas kellelegi :)

Suur rõõm mulle! Väike tähelepanek ehk muile.
Veidi tööd veel, aga roheline tuli on süüdatud. On jäänud koera saba tupsuke.
Nii et, ma saan sellega hakkama!!!
Haaa!

Kuu pärast on asi ühel pool.
Ma loodan.

Olen tänulik:
juhendajale,
sõpradele, kes igatepidi abistasid,
Loojale, kes mulle piisavalt nahhaalsust ja sõnaosavust andnud,
ja veelkord sõpradele, kes toetanud,
ja Isand Juhusele, kes, nagu enamasti, minu poolt on olnud.
Aitäh!

Talvine hüljes ehk parvega Pirital

7.jaanuar. Parvematk. Pirita.
Seoses hulluksläinud kliimaga on vesi jões kõrgem kui kevadel. Seega igati sobiv hetk.

Päästevestid selga. Saabunud seltskonna jaotamine juba ootavate täispuhutud parvede vahel.
Lühike instruktsioon.
Igamehele aer.
Igaühelt allkiri, et "olen tulnud retkele selge mõistusega, vabatahtlikult, maksan veel pealegi ja vastutan ise tagajärgede eest, kaasa arvatud vette kukkumine ja omaenese tervis" :)

8 meest-naist parveservale istuma ja parv kaldast lahti.
"Parem tõmbab natuke," oleme kenasti külg ees, "Hoia kinni!" ja plartsatame esimesse kärestikulisemasse kohta. Kuivusesüütus on läinud. Vesi loksub rõõmsast parvepõhjas saapa ümber ja teeb pesa püksisäärde.
"Väga hea, nüüd tõmbavad kõik, veel natuke, stopp!"

Tõstame aerud üles. Vaatame rõõmsalt, kuidas teised kaks paatkonda sama triki läbi teevad. Kadedusega tundub, et nemad jäid kuivemaks.

Vool kannab edasi. Ainus mure mitte liiga kalda lähedale sattuda (oksad!!!).

Vahepeal teeb jõgi käänud. "Parem edasi, vasak tagasi, kõik edasi, tugevalt edasi, stopp! Filigraanne!"

Ees paistab Iru hüdroelektrijaam. Ja kohalikuna tean, mis ootab veidi enne Peterburi silda. Me kõik parves teame, tegelikult. Kiired juhised, veidi adrenaliini, palju pritsivat vett ja, siuhhplärts, olemegi meetrisest (või kui kõrge see nüüd oligi) kosest alla sõitnud.



Tõmbame parve kalda ligi ja jääme teisi ootama - vaatama.
Ka teised parved tulevad ilma suuremate kaotusteta toime.

Ja siis päeva nael!
Lisaks kolmele parvele tuli jõele ka kajak.
Vapper mees hoidis aeru, vapper mees!

Üle veeserva kerkis kajakinina, siis mees, siis vajus kajaki nina otsejoones kosealusesse veekeerisesse ja sinna kogu see kupatus jäi.
Hetke pärast vilksatas vapra mehe punane kiiver.
Ja kadus taas veevahtu, jätte nähtavale vaid kajakipõhja.
Taas kerkis kiivrike ja keerles taas vahtu.

Veidi aja päralt tõusis vapper mees ilma kajakita püsti, tuikus nati, kukkus veelkord vette, ja püüdis siis kajakki ennast keerisest välja tõmmata.
See ei õnnestunud, vesi tõmbas ikka ja jälle kerge aluse oma neeldesse.
Meie parvkonna instruktor viskas kaldal seisvale kambaliikmele nööri, millega saaks kajaki välja tõmmata, korjasime möödahulpiva kajakiaeru, andsime vaprale mehele ja jätkasime ise veekonda.

Jõekallas oli nagu jõekaldad ikka, kord lauge, siis järsk, kord vähem tsivilisatsiooni väljaheiteid, kord rohkem. Irvitasime sildistatud piknikukohti ja saunakesi vee ääres. "ERAMAA" on näha vaid ülesvoolu tulijate hordidele, kõik allavoolulaskjad võivad rahus valgele sildipoolele parkida :)

Koprad. Korduvalt koprajälgi. Siis mitte käpakaid, vaid hambakaid ja muid tegevusejälgi. Kopraid on palju olnud. Kord on koprad pea poole puuni koore maha hekseldanud. Kuidas nad küll nii kõrgelt? Kikivarvukil? Sabaotsale toetudes?
"Pirita ladvakobras," teadis üks parvelviibijatest, nii on nähtamatu mutant ka nimetatud.

Nüüd sekka pisut veealuseid kive. Parv on vastupidav, katki ei lähe, küll aga võib natukeseks kinni jääda. Instruktori juhtimisel keerutame osavasti kui baleriinid koos vooluga ümber kivide ja julgustame teisi, kes küll kivide otsa, küll põõsastesse kinni jäävad. Vastutasuks rammivad teised meid natukene ja pritsivad aerudega vett krae vahele.



Ja siis, sa ilmaime, ilmub selja taga nähtavale ei keegi muu kui meie vapper kajakimees!

Oli lahtitulnud jubinad taaskinnitanud ja uhas nagu siuglev orav parvede vahel.
Vot on veel meha ilmas!

Looduspildikesed.
Kaldajärsakutele on asetatud lisaks muule prahile madratseid, aknaklaase koos raamidega ja terve auto. Väga turvaline koht parkimiseks, väga järsu kalda väga allotsas.

Elamurajoonid muutuvad üha kallimaks ja majad üha suuremaks ning... suuremaks.

Ja ilm, see jaanuarikuine, hakkab hämarduma.

Vahepeal saab teise parvega võidu liigutud (mis vahepeal nägi välja nii, et nemad triivisid vooluga ja meie, ninapidi nende sabas, aerutasime neid jõuliselt edasi lükates), kuid, nagu alguseski maha hõigatud, osavad, nagu me olime, finisheerusime esimestena siiski MEIE!!!
Olgu, olgu, polnud see ju võistlus.

Oli kaunis päev.
Riided sai kuivade vastu vahetatud, vette jäi kukkumata, aga kaunis sellest hoolimata!