Päevad

Vanalinnal on päevad. Nädalajagu.
Üleeile fotonäitus. pildid vanalinnapäevadest läbi mõnekümne aasta.
Mäletan. Tuleb tuttav ette. Soengud ja riietus, kogu atmosfäär.
*
Hea on hommikul rõõmsalt minna ja õhtul rahulolevana tulla. Täis emotsioone ja seda imetabast mälestuste-igatsuste-kohapealolu hingust, mis tärkava suve soojuses ja vihmas end avaldab.
Ammu, tundub nii, pole seda välielu elanud.
Hommikul välja, 14 tundi hiljem koju. Väsinud, kuid õnnelik.
Kui mitte praegu, siis millal veel?
Ja see ei tähenda, et ma ei virise ettepanekute peale ja ei katsu ikka siia masina taha aega, kaunist aega, lihtsalt maha lebotama tulla. Vana harjumus.
Harjumustes on jõud. Peas.
Muide, otsustasin suitsetamise maha jätta.
No eks mõnikord ehk, aga ise enam pakki ei osta. Pole vaja.
Viimane suits oli esmaspäeval, ja ma saan hakkama.
See ei ole minu sõltuvus.
Jõudu neile, kes seda vajavad sel teel!
*
Vanalinn on mulle alati meeldinud.
Eriti need sopid ja kangialused, trepikojad ja müürid, mis nüüdseks enamasti suletud.
Kunagi sai tänavalt teisele läbi uste, hoovide ja koridoride...
Hommikuudus, aru saamata kas ikka veel või juba jälle. Tühjad tänavad.
Lood hõljumas.
*
Teatri-ja muusikamuuseum. Sisehoov.
Trupp.
Kelmikad lood.
Armas, oma, kodune.
"Lembelood vanas linnas".
Keskaegsed jandid, meenutav riietus. Lihtsus, sõnavalik, otsekohesus.
Nagu mõnesaja aasta taguseid lihtraamatuid lugedes.
Kerge ja hea.
*
Eilne vihm oli soe. Ja kui juba oled märg, pole vaja enam märga peljata. Siis on kiire möödas.
Kas suureks saamine on see, et hakkame vältima lompe? Läheme mitte rõõmsalt otse, vett pritsides ja põhjast teadmata, vaid pigem kaarega, üritades kuivaks jääda?

*

Ja mõnikord mõtlen ma surmast.
Mis tuleb, kui üldse tuleb, peale surma. Ja mis jääb maha. Ja mul on isegi hea meel, et ei jäägi midagi.
Ei raamatut, ei last.
Vaid veidi mälestusi neil, kes mäletavad.
See pole nukker. Mina ei tunne seda nukrana.
Ei oska öelda, olen ma õieti elanud. Ma ei usu, et olen teinud parimad valikud, kasutanud ära kõik pakutud võimalused, saavutanud miski ettekujutatava lae.
Palju oleks võinud olla teisiti.
Aga on, nagu on.
Ei taha ma praegu pageda surma, ei soovi pageda ka surma eest.
Ei taha enam mängida minemismõtetega.
Kuid kui mu Äraviija peaks täna ja äkitsi saabuma, siis tabab ta mind õnnelikuna.

Vahepala. Sein

Tasa ja sala libistuvad sõrmed üle seinakonaruste.
Tasa ja sala oled iseeneses vägavarahommikul.
Üksi.
Hinges ja ümber mõned ja mitu, kuid siiski üksi, oma keha ja mõtete seinaga eraldatud, kaitstes ja varjates seda ainsat ja ainukest.
Hoides ja luues.
Hävitades ja unustades.
Ületähtsustades ja alahinnates.
Ikka elus ja kõhkvel.
Uskudes sõnu ja juhuseid, rumalalt pimedalt edasi, mõttes ikka paigal või pilvedes.
Sõnas kinni, mõttes kinni.
Sõnatult, mõtetult.
Sõnast vaba, mõttest vaba.
Tundeist tegelikult ei iial.
Mis vale, mis tõsi?
Mõnikord tuksub Elu eriti puudutavalt.
Mõnikord kauge kui unenägu.
Ja siis rebid tükkideks pabermälestused ja viskad bititühjusesse olnud elektronsõnad.
Tahta seina taha, peegli taha, vikerkaare taha.
Sulanduda kevadtiinusesse.
Eemale ja südamesse.

Allahu akbar!

Ehk Saatus soosib.
Hoiab.
Mõnikord.

Läksime ratastega kesklinna. Kaubamajja minnes jätsime rattad kolla-plassa alla parklasse. Et nagu mingigi valve või nii.
Tagasi tulle olid rattad alles.

Läksime vanalinna. Hetkeajel baari. Rattad kitsuse tõttu tänavale miski keldriakna raudvarbade külge kokku ja ketti.
Ikka pidevalt käisime piilumas, et kas alles.
Lahkudes olid rattad alles, aga kett oli sujuvalt läbi lõigatud.
Vedamine, eks?

Ostutšekk

Huvitavaid asju on ilmas.
Käisin poes, eks. Korjasin kokku vajaliku, läbisin kassa, maksin ja sain tšeki.
No nagu ikka.
Ja õues siis vaatan oma oste paberil ja võrdlen kotisolevatega.
Kotis - kartul. Paberil - puuvili. Hind klapib.
Kotis - kurk. Paberil - puuvili. Hind klapib.
Kotis - külmutatud juurvili. Paberil - puuvili. Hind klapib.
Sea kaelatükk kuulus paberil nimetuse 'lihad, vorstid' alla. No siin juba oli mingi loogika.
Palju toredaid puuvilju, mis ma oskan kosta :)

"Meelerahu...

... on mõmmikutele. Võta elu, nagu see on. Ole stressis!"
Tsiteerides klassikuid, eks.

Kui kuradi ebakindel võib olla üldine KõikOnKorras seisund! Mingid pisiasjad, väikesed tühised seigad lammutavad stabiilse meeleolu. Muidugi asjad, mis otseselt enese isikut puudutavad, olgu või kaudselt. See uudis teeb kurvaks, kuid puudutab nagu sisemiselt.
Aga mõni konkreetne suhtlemissündmus võib tükiks ajaks ärevusttekitavalt kripeldama jääda. Rahutus hiilib kindlusesse. Pole me nii kindlustatud ühti, kui miskil heal hetkel arvame. Vist.

Hingamispäev

Kolmandad päevad on rahunemiseks ja enese jaoks.
Kass möödub. Või siis mitte nagu päris kass, aga teadmine, et pole ju midagi halba juhtunud ja millest siis süümekad?
Uinumine valges, ärkamine valges.
Moor kell 5 hommikul nägu hoolikalt lakkumas.
Eraldatus peale ohtrat seltsi.
Igatsus püsib.
Hea, kindel tunne.
Elu kulgeb kiiresti ja intensiivselt.
Kas ma ikka tohin end õnnelikuna tunda?
Kas ma võin?

Öös on asju. Vol 3 (vist juba)

Õhtu ja öö olid valged ja soojad. Nagu peab.
Pitsa ja vein vanalinna müüri ääres.
Huvitav-kuid-mitte-minu-jaoks-muusika. Karvaste meeste õhtu.
Jai kka need inimesed! Läbi aegade sama stsenaarium, samad tüübid.
Ma käisin ja vaatasin. Ma seisin ja vaatasin.
Üks poiss tantsis pagana hästi. Koreograafiliselt. Valitses keha ja puha, tegi lugusid läbi.
Kui ära läksime, ütlesin möödaminnes seda talle.
Ta oli üllatunud.

Ja üle hulga aja õhtu hommikuks vahetumist läbi elamine tundub sama loomulik nagu kunagi.

Õpetussõnad 3:27-30

²⁷Ära keela head neile, kes seda vajavad,
kui su käel on jõudu seda teha!
²⁸Ära ütle oma ligimesele:
"Mine praegu ära ja tule teinekord tagasi,
küll ma homme annan",
kui sa seda kohe saad teha!
²⁹Ära kavatse kurja oma ligimese vastu,
kui ta elab usaldavalt su juures!
³⁰Ära riidle ühegi inimesega põhjuseta,
kui ta ei ole sulle kurja teinud!

Keelelõim

Unenägusid näen ma sageli ja värvikaid.
Tänane lõik siis.
Pärast miskit trallamist ja muud jama istusin mina rahuliste maha. Kõrvale potsatab miski nolk. Ja ikka nii ülbelt, et nagu ruumipuuduses oma ülemise jäseme mu istumise alla on sättinud.
Ütlen siis üsna viisakalt, et Ej, paren, uberi svoju ruku. Tema mängib ässa ja kobiseb vigases inglise (?) keeles, et kas ma inglise keelt ei mõista või.
Teadliku ja kodanikutundega inimesena käratasin talle siis keelelõimumise eesmärgil maakeeli: Kuule mees, võta oma küünarnukk mu perse alt ära või ma situn selle täis!
Võttis. Kärmesti.

Ärkvel olles olen ma tegelikult leebe, viisakas ja rahumeelne.
Ausõna ;)

Mitmesegast

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama ajusoppidest, mille sisu on õnneks nii tuhmunud, et pole seal pilte ega sõnu, tuhm tolm vaid.
Väga aus tolm.
Seega.

Kinoelamus. "Mina jään". Lavastaja Karen Oganesjan.
Vene film.
Veidi Kin-Dza-Dza, veidi Stalker ja veidi veelmidagi. Piiripealne. Surma ja labasuse piiripealne. Aga väärt vaatamist. Sest labasust polnud.

Koolituselamus.
Igas grupis on mõni selline.
See on vist standard, et on teatud tüüpi inimesi. Ja nad ei satu nagu kunagi päris kokku, vaid sulanduvad-jagunevad teistsuguste sekka.
No see selline üldine grupiteooria, et on omad kuningad, narrid, ajud ja muud jäsemed :)

Teatrielamus. "Tuhkatriinu". Estonias. Ooper.
Absurdselt pastelne.
Aga omal kombel sobis täiesti väljalülituseks muust.
Ja muidugi see jooksev tugitool :)

Eurovisioonielamus.
No selline ta oli. Mõni hetk oli peris lõbus.

Emadepäevaelamus.
Otsustasin meeldiva kasulikuga ühendada ja pekke liigutada.
Seega rattaga.
Ja loomulikult valisin selle aja, mil mind poolel teel paduvihm tabas.
Hea oli :)
Vihm oli soe ja hea.
Ja ma tundsin taas, et see pole koht, kus ma viriseda võiks. Sest hea oli!
Riided sai ju kuivama panna.
Ema on ema.

Õhtune.
Läksime taas ratastega. Metsakalmistule.
Emadepäev ju.
Merel oli adrulõhn.
Nurga taga oli 3 teismelist naisnarkarit.
Pärast kirsiõlu ja soolaveiselihaga metsa vahele.
Päike paistis ja loodus siristas.
Hea oli.
Kuni külm hakkas.

Miski minus tahab jubedalt magada, puhkust, miski osa pulbitseb ja kobrutab elujõust.
Kevad, mis muud.

Äraolu

Telekas laulab Võssotski, köögis keeb nämma, akna taga on rohelust toitev vihm, hämarvalge kevadõhtu, lahtisest aknast hoovab jahedat niisket värskust, Vanamoor närib raginaga toorest kartulit tooli all, jalad surisevad rattasõidust, ja kiiret pole kuhugi.
Oi, mulle meeldivad sellised hetked!

Öös on asju

Veel üks pimedusevaade.
Kevad kesklinna õhtushämaruses.

Paralleel(l)elud

Eestlased ja venelased.
Kõrvuti, koos, teineteise keelt mõistvad. Hädavajalikku ikka.
Kuid siiski.
Me ei tea, ei loe võõrkeelseid ajalehti. Me ei teagi neid.
Üldistan, ok.
Mu venekeelne praktikant vaatas täna suuri silmi, et ohhoo, on siuke ajaleht nagu Eesti Ekspress.
Ma kuulan vene telekanalilt nimesid, mis ei ütle mulle mitte midagi.
Olen olnud servapidi omaksvõetuna teises, slaavi kultuuriga kogukonnas.
Olen seda nuusutanud.
Asi pole persoonides, asi on taustas.
Ja ma saan aru, et ei saada aru.
Ei ühed, ei teised.
Sest kokkupuutepunkti pole.
On paralleelelud.

Ja siin kaastunnetun ja üleüldse nende saatuslaste ees, kes peavad vastutuse endale võtma mõlema rahvuse poolt.
Siiralt.

Lollid olukorrad

Mõtled.
Ütled.
Kuid rõhk lauses jääb valedele sõnadele.
Mis garneeringuks, saab pearoaks. Ja vastupidi.
Ja siis on ikka kuradi loll tunne, sest mida rohkem selgitad ja püüad nagu vabandada ja nii, seda enam hakkad ka oma vaimusilmas kujunema hoopis selliseks, kelleks ei tahaks.
Kuni kujutis ajab iiveldama ja tahaks talle peksa anda. Kuni endale tahaks peksa anda.
Mõni sõna.
Ja ometi oli ju mõte muus, hoopis muus.

Miks ei suuda inimesed mõtteid ja tundeid vahetult lugeda ja tajuda?
Sõnad on arusaamatuse allikas. Mõnikord.