Ja mõnikord mõtlen ma surmast.
Mis tuleb, kui üldse tuleb, peale surma. Ja mis jääb maha. Ja mul on isegi hea meel, et ei jäägi midagi.
Ei raamatut, ei last.
Vaid veidi mälestusi neil, kes mäletavad.
See pole nukker. Mina ei tunne seda nukrana.
Ei oska öelda, olen ma õieti elanud. Ma ei usu, et olen teinud parimad valikud, kasutanud ära kõik pakutud võimalused, saavutanud miski ettekujutatava lae.
Palju oleks võinud olla teisiti.
Aga on, nagu on.
Ei taha ma praegu pageda surma, ei soovi pageda ka surma eest.
Ei taha enam mängida minemismõtetega.
Kuid kui mu Äraviija peaks täna ja äkitsi saabuma, siis tabab ta mind õnnelikuna.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Sa kirjutad nagu vana inimene. Ja see ajab hirmu peale, palju rohkem kui kõik need surijad, kes kohe hirmsasti tahavad ja otsivad.
Ma ei tea, kui palju on see isiklik ja kui palju "idamaa tarkadelt" korjatu - igas kirimises on paratamatult alati nii seda kui teist, aga see tundub nii... lõplik.
See on vahekokkuvõte, mitte lõppbilanss, eks?
Iga päev on elatud, teadliku elu viimane. Ees on teadmata, elamata veel.
Hetkes saabki teha vaid kokkuvõtteid olnust. Jõuda järeldustes just sinna, kus sel hetkel asud.
Ei, ma ei plaani äraminekut.
Kuid kes neist plaanidest niiväga hoolib, eks?
Postita kommentaar