Fotojaht. Terav

*

Teravatipiline ja terava maitsega


Mis juhtub karpide ning juhtmetega, kui elamises lippavad ringi paar teravhambulist närilist:


Teised teravused.

RTJ

'
Ma olen üdini tänulik, et mul on töö ja et saan palka, kuid siiski tekivad mõnikord patused mõtted, et 5 päeva nädalas on liig.
No et reedeks väsiks nagu ära veidi või nii.
Et RTJ!
Lähed ja ei PEA midagi töist enne esmasba hommikut.
Oma aeg.
Ärkvel ööd ja päevased uinakud.

Igatahes.
Reede pääletööd kodo, veidi värskendust ja maja ees ootavasse autosse.
Läbituisu ülihea parkimiskoht kiirelt leitud, kohvikusse.
Väike vein ja kohvi.
Laual lillepott paari võrsega ning kõrre otsas umbes selline sildike: "Siin on Eili ja Tommi istutatud melon või sidrun. Kui kuivab, niisutatagu, palun. Tänan."
Katsume mulda - on täitsa niiske.
Nädal jookseb kui sulalumi mööda märtsisooja katust õlult ja hingest. Maha.
Mahler. Gustav Mahler.
Jälle.
Seekord Viies sümfoonia.
Istun saalis, esmakordselt põrandal.
Ja siis, taas.
Ilma narkotsita tripp.
Lihtsalt, muusika tuleb ja viib, enese sisse ja enesest välja.
Olnu ja filmid, enda ja võõrad elamused ja pildid.
Aeg kaob.
Lend jätkub.
Tormlev ja vaikne.
Karjapoisi pasun, leinamarss ja sõjatormid täies mahus.
Sekka partituuris armastuskiri.
(Olla Mahler partituuri armastatule saatnud, see lugend nooti kui raamatut ning TULGU TA SIIA!!! vastanud.)

Jah, ma arvan, et see moodus on hää lõpetuseks, omaaja sissejuhatuseks.

Muide, tali kestab.
Kooks veel ühe paari villasokke???

Eee.mmmm... palun tõlget!

'
Tööpostkasti potsatas selline kirjake:

Olen Teiega nimel meie hilinenud kliendile, mida teie riigi kodanik ja investeeringuid tegi ta meie investeerimispank.

On 15 juuli 2001, meie klient, kes oli kulla ja toornafta kaupmees hoiustatud summa neli miljonit USA dollarit alusel portfellivalitsemise meie investeerimispank 4 aastat ning hoiustamise tähtaeg on 15. juuli 2005 üle 98% kasvu, mis ulatub kokku seitse Miljonid üheksasada kakskümmend tuhat USA dollarit. See raha on, sest tähtaeg ning ümbermineku kohta vahendid on samuti aegunud

Meie klient suri detsembris 2005 aasta vanuselt 81 ajal oli ta viimistlus abielulahutuse menetlus tema 4 kümnendi pika abielu. Meie klient ei ole täpsustanud oma lähedasi või soodustatud tema tohutut pärandit, sest ta oli harva ja ei ole lapsi ja kõiki jõupingutusi, et leida tema lähimate pereliikmete on ebaõnnestunud.

Peamine põhjus on Teiega on sulle seista kui pärija või lähisugulasega tohutu pärand meie hiline klient. Olen tagab teile, et see toimuks vastavalt õigustatud kord, kui ma ei ole teie koostöö ja range konfidentsiaalsusega.

Kui leiate ise võimeline töötama minuga selles, taas minuga täpsemalt, kuidas toimida: Sinu täisnimi ja aadress, oma koha ja sünniaeg, Teie Eraisik Telefon üksikasjad ja kutsealal: (tutkit ma sul reklaami teen, a siin oli meiliaadress) Palun, kui te ei ole huvitatud selle ettepaneku lahkelt kustutada selle posti ja ma ei kavatse teiega taas tõttu tundlikud selles protsessis.

Ootan teie kohest reageerimist.
M. Devon

Ausõna, isegi mittekursiivis on see tekst minu jaoks mõistetamatu.
Saatja aadress oli itaalia lõpuga.
Huvitav, mis keeles me telefoni teel suhtlema hakkame, et nad numbrit vajavad?
Ja jääb küsimus: mis on siin kirjas?
Mida see kõik tähendab?
Otsitakse kellegi sugulasi? Kellegi, kes suri 2005 aastal 81 aasta vanuselt? Ma usun, neid oli rohkem kui 1.
Ehh, ma ei hakka..

Fotojaht. Tagurpidi

'
Arvasin juba, et lasen ka selle nädala fotojahi mööda omapoolse panuseta, kui laubaõhtul lillepoe ees jäid silma need.



Teised tagurpidajad.

Vahepala vahepaladele. Öös on asju...

'

Õhtulaul

    Enam päikse kuldsest lõõsast
  punut pärg mu pääd ei ehi.
  Igast puust ja igast põõsast
  hiilib mustas mantlis mehi.

  Võikaid varje kerkib hulgi
  kohe taeva tuhmjat seina.
  Kes küll poetas kaarnasulgi
  ruugesse mu ristikheina?

  Kes küll pühkis kullapuru
  punetavalt pilvepangalt,
  nühkis õiemustrid muru
  hõberoheliselt kangalt.

  Ära küsi. Pimedas ju
  helkimas näed aknaruutu.
  Koju nüüd! Sest öös on asju,
  mille külge tark ei puutu.

Heiti Talvik

Öös on asju, mille külge tark ei puutu.
On meil tarkust?

'

Vahepala. Veidi rotti

'

Kas Sina juba oskad sabale toetuda?

Suudad end mahutada mitmekesi sinna, kus ühelegi pealtnäha kitsaks jääb?

Või tead, kuidas kiirelt ja elegantselt pesa tarvis voodrit leida?


<3 )--- <3 )--- <3 )--- <3 )---- etc.

Suremine muumiaks

'
Metsast kileonnist leitakse talvel muumiaks kuivand laip.
Kõrval päevik.
Nii algab film.
Putukate heli: muumia päevik.
Suitsiidik pani poest kotti kile, kõhuvalurohtu, habemeajamisvarustuse, suure pudeli joogivett, kaustiku, kirjapulgad, transistorraadio ja patareid selle elushoidmiseks.
Ning sõitis sügavale metsa surema.
Ehitas kilest onnikese ja hakkas näljasurma ootama.
Kuulas raadiot vihma kilel.
Film püüab näidata, mida surev mees võis näha.
Putukaid, vihmapiisku ja mälestuspilte.
Päev. Päev. Päev.
Valud.
Augustist sai september.
Mälestused, pildid, kirgastumised.
Raadio.
Päev. Veel üks.
"Ma tahaksin surra valguses, päeval."
40 päeva on möödas.
Jalad ei liigu enam.
Nägu on kõhn ja nahk tõmbub kontidele üha ligemale.
45-s päeav. "Ma peaksin pääsema Guinessi rekordite raamatusse!"
Veel üks päev.
Vaikus, loodushelid. Okkad, lehed ja vihmapiisad vastu kilet.
Veel üks päev. "Ma ei saa surra."
Valgus ja kooma.
Veel üks päev.
(krt, sure ära juba! ütleb kaastundlik hääl minus..)
54. päev. "Homme ma suren, ma tunnen seda."
60. päev. Ikka elus.
62. päev.
Siit lugu katkeb. Ja ka suitsiidiku elu. Või kirjutamisvõime.
Äkki. Äkki on ekraan valge ja siis must. Alles mõnda aega hiljem hakkavad libisema supakad.

Meelde jääb imelik tunne ning 2 küsimust.
Kuidas saab keegi minna nii, et teda otsima ei hakka keegi?
Ning kui suur peab olema tahe surra, et kestvate, üha tugevnevate piinade eest ei taheta põgeneda tagasi ellu?