"See on sul hea mõte küll, Notsu," ütles Puhh seepeale. "Aga hajutame seda nüüd kohe tee peal. Kodus seda harjutada ei kõlba, sest see on ju eriline õuelaul, mida peab ainult väljas lume käes laulma."
"Oled sa selles ikka kindel ?" päris Notsu murelikult.
"Noh, küll sa ise näed, Notsu, kui seda kuulad. Sest vaata, kuids see algab. Mida enam sajab lund, tidili-pomm..."
"Tidili mis asi?" küsis Notsu.
"Pomm," vastas Puhh. "Pistsin selle sinna vahele, et oleks rohkem ümina moodi. Seda enam ajab lund, tidili-pomm, seda enam..."
"Kas sa ei öelnud mitte "sajab"?"
"Jah, aga see oli enne."
"Enne tidili-pommi või?"
"Ei, see oli hoopis teistmoodi tidili-pomm," vastas Puhh, ise juba kaunikesti segaduses. "Ma laulan ta sulle otsast lõpuni ette, siis sa tead."
Ja ta siis lauliski veelkord.
Mida enam
SAJAB LUND, tidili-pomm,
seda enam
AJAB LUND, tidili-pomm,
seda enam
AJAB LUND, tidili-pomm,
kuuse alla hange.
Külm poeb läbi
KARVAST MUL, tidili-pomm,
ja on iga
VARVAST MUL, tidili-pomm,
ja on iga
VARVAST MUL, tidili-pomm,
näpistama kange.
Niiviisi ta nüüd laulis, sest nii kõlas see kõige paremini, ja kui laul läbi sai, jäi ta ootama, et noh, nüüd ütleb Notsu kindlasti, et kõigist Külma Ilma õuelauludest, mis ta iial kuulnud, on see Puhhi oma ikka kõige parem.
Ja Notsu ütleski - mõtles teine tükk aega hoolikalt, enne kui ütles. "Puhh," teatas ta surmtõsiselt, "ega neil varvastel polegi niiväga viga, aga kõrvad, vat need..."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar