Tiira-taara rattaga. Lõuna pool. 4

'
Hommik pääle vihma oli märg, kuid päikeseline ja sinitaevaline.
Tuul oli tõusnud. Mis omakorda aitas kenasti telgid ära kuivatada.
Seest ja väljast.
Poiss istub maas ja näpib nukralt oma kintsu. "Näe, kõik pekk on kadunud..."
"Ära muretse, see tuleb varsti tagasi."

Udupea ja Poiss olid kindlalt otsustanud Tartusse ja rongile jõuda, et Tallinna tagasi pääseda.
"Kella kahesele peaksime jõudma küll," vaatas Udupea prinditud rongiplaani ja vaaritas hommikusööki.
Minu plaan oli teine.
"Et siis hiljemalt laupäeva hommikuks olen siinsamas tagasi, paneme telgid püsti ja lähme koos Leigole."
Minu plaan oli vahepealsed päevad niisama silma ja südame sunnil ringi tiirutada.

Võtsin väikse "kirst"-telgi, mõned rattavidinad ja toidukoti enda kanda.
Priimuse saatsin linna. Ju saan paar päeva ilma hakkama, vähem tarimist.
Kümme kilti veel koos sõitu. Viimased nõuanded ja jutud.
Siis keeran mina Kambja poole ning Udupea Poisiga suunduvad edasi, allatuult ja allamäge Tartu suunas.
Valvehaldjas kodumail oli kinnitanud, et nädalalõpuni on loomakesed talitatud, ses suhtes muret polnud.

Väntasin siis vaikselt Kambja poole, Külastasin poodi ning vaatasin üle kohalikud vaatamisväärsused - kiriku ja teabesildid.
Tasapisi kõrvalteed pidi Kiidjärve suunas.
Taevas pilvitus ja tuul oli kohati päris tugev.
Kaart, mis mulle jäeti, oli päris täpne ja asjalik.
Ähvardas vihma.
Möödaminnes panin ratta RMK piknikukohta ja jalutasin läbi lühema matkaraja.

Põrgurada.
Kuulikillud puudes, pommiaugud ja kaevikujäänused raja ääres. 1944 olid siia peitunud nõukogude armee sõdurid. Kõva pommitamine oli käinud.
Põrgurada aga lisaks sõjaõudustele ka tolle koha enese pärast, kus sügavat orgu Vanapagana Sabaoruks nimetati. Orupõhja mudaaugus oli sigudiku mudala - metsnotsude püherdamiskoht. Muda kasutavad nad loodusliku spaana kondiraviks ja söödikutetõrjeks. Eemal seljasügamispuud, kus suurem kõnts pärast maha kraabiti.
Järsust kallakust alla orupõhja ja samas jälle ülesse. Infosildil soovitatakse julgesti ka "esikäppasid" kasutada, sest järsk on tõus tõesti.
(126m üle merepinna, teab silt.)
Üleval, Põrgulael, on jalapuhkamise koht pingi ja lauakesega. Sildike juures seletab, et "Vanapagana öisest peost on vahel laua keskele lohku jäänud alles midagi mõnusat söödavat ja joodavat (preemiaks tubli mäkkeronimise eest)".
Oli luhuke, täis lehti-käbisid ja.. münte :)
Ei hakanud võtma, poetasin omaltki poolt mõne taskupõhjast järgmisele preemiaks.
Raja lõppedes sai sissetuldud väravakaare teiselt küljelt lugeda lohutava "Tagasi maapeale!"

Ratta selga ja edasi. Mõnigi vihmasahmak käib juba üle.
Kiidjärvel jao Taevaskojas käimata, sest.
RMK teabemajake oli suht teabevaene. Oma sihtkohta, metsaonni allesolekut kontrollis noormees neti RMK kodulehelt ega osanud suurt midagi kosta selle kohta.
No eks meil kõigil ole kehvemaid päevi.
Kõrvalt poekesest küünalt küsides pani müüjatar selle püüdlikult kirjka, et "praegu ei ole, aga peaks tellima, hämarad ajad tulekul".
Nii ma kerges märjasabinas edasi suundusin Ahja suunas.

Valgesoo õpperada, näitas viit.
Keerasin sisse.
Vaatetorn läbi ronitud leidsin paarikildise sooringi kah jalakohase olevat.
Päike paistis ja ilm oli ilus.
Kildike sood pidi ja teine sooäärt pidi männikus. Õpetlikud sildikesed ja elus põlismets.
Ring tehtud, jäid viimased kümmekond kilomeetrit märgitud metsaonnini.
Valik langes ilma pärast, kuna pilvi ma ei usaldanud.
Vaikselt isekeskis palusin selga langeva tinahalli taevaääre käest pooltundi armuaega.
Mida ma ei saanud.
Taevas avas oma luugid ja andis tulla.
Mõnuga ja äikesega,
Õigest teeotsast läbi-, ma mõtlen sõna otseses mõttes LÄBImärjana mööda sõitmine ei muutnud enam midagi. Paar kilti edasi keerasin tagasi ja olin õige tee peal.
Liiv ja veejoad.
Ehku peale ikka edasi.
Kuni lõppeks lõkkekoht ja metsaonn.
Kiire oli möödas koos viimase kuiva kohaga.
Metsaonnis tundus keegi olevat.
Avasin ukse ja nägin kahte pakitud ratast ning meest-naist.
Tervitasin ja kohe pakuti mulle kuuma teed. Otse katelokikeedetud järveveega ja meega.
Ajasin märjad seljast ja kuivad selga.
Paarike juba kuu ringis ratastega ringi seiklemas, Enn ja Tiia.
Hirmus armas paar.
Käsmu kandist, Kõrvemaalt, Kuremäelt ja sealtkandist Peipsi äärt pidi alla on nemad kulgenud.
"RMK on meie sõber," kiitis Tiia tõsimeeli. "Igalpool keerame pruunide siltide peale sisse. Kui palju annab juurde juba kirjanike elupaikade päriselt nägemine. Muidu õpeta aga kuiva õpikujuttu..."
Pedagoogi pikk ja aktiivne puhkus :)
Näitasid läpakast oma pildi-helisaaki ning arutlesid, kas päälevihma minna edasi või jääda.
Onnikeses oli d pingid, laud ja kaheinimesemõõtu nari.
Kell oli õhtuhämaruses ja asjade millaski märja peale uuesti lahti ja hommikul kokku pakkimine ei meelitanud.
Nii mahtusime kenasti kolmekesi onni.
Enn viskas nende suure telgi ukse kõrvale maha ning ma lasin kaaslased narile, ise telgile end kerides.
Märjad riided viisin puukuuri alla kuivama. Seal katus ja õhu liikumine.
Paarike sättis omad maja katuseserva alla.
Kilometraaž 12. august, kolmapäev - 63 km.

Hommikul ärkasin varakult.
Riided kuuri all olid niisked, kuid suuremat osa sai juba kasutada.
Pesin järve kaldal pea ja näo-hambad.
Pakkisin tasapisi asjad ja plaanisin edasiliikumist.

Tiia ärkas ning vestlesime veidi.
Ka võimalusest lubada inimestel head teha. Nende endi pärast.
Mis päädis sellega, et sõin paari termosest sooje nuudleid ning olin südames suuresti ning sõnades tagasihoidlik tänulik õigete juhuste eest.
Kohvist keeldusin ning hakkasin minema.
Mingu teil hästi, armsad kaasratturid!

Esmane suund oli Põlva, edasine jäi ilma ja tuju hooleks.
Oma väikse telgiga kuskil vihmas peatuda ei tundunud ahvatlev.
Vahelduse mõttes lükkasin levisse mobiilfoni. "Kahene rong käib vaid reedeti ja pühapäeviti, palju õnne meile," loen eilset sõnumit. No pole hullu, viie paiku läks järgmine, kaaslased said koju kenasti.
Rihtisin vähemasti RMK piknikukohta, sest seal teadsin olevat katusega puukuuri.
Fotikas oli juba paar päeva tagasi öelnud, et tema enam ei mängi, tema mälu on täis.
Nii pidin iga huvitava asja tarvis kaua klõpsima ja aimama mõttetuid klõpse ja uduseid klõpse, et neid kustutades uutele ruumi teha.
Põlvas poest ube ja turistieinet. Ja elus Eesti Ekspress, kuna oli juhtumisi neljapäev.
Et saab lugeda ja kui veab, ka lõket süüdata.
Ikka edasi, vihmakeep sahmakaid varjamas.

Palojärv tundus täpselt õige paik olema.
Pikajärve ja Urvaste jäid seekord ära. Nostalgia mõttes oleks ju tahtnud, kuid kaugus ja ilm määrasid.
Palojärve äärde sain kenasti. Piilusin taas hallikstõmbunud taevast ja tarisin ratta puukuuri vihmavarju.

Asjad olid nüüd varju all.
Järv oli kõrval.
Mõned riided veest läbi ja katuse alla kuivama.
Vihma hakkas sadama.
Lugesin Ekspressi ja tundsin end turvaliselt.
Varjualusega lõkkekoht igatses tuld.
Pääle mitut katset , poolt Ekspressi ja palju tossu-visinat ilmus ka leegike puude vahele.
Avasin oma konservid, jätsin Turistikasse pool originaali ja valasin teise poole konservube täis. Lisaks miksisin paar kakukest-hamburgerit.
Kõik see kraam restile tule kohale kuumenema.
Roog sai hea, suitsumaitseline.

Kell oli nirust vähe, aga teele sel päeval enam ei kutsunud.
Nii sättisin pilvedehämaruses vaikselt telgi rattale ette ja tuulevarjuks ning vajusin vaikselt magama.
13. august, neljapäev. Rataste alt tühised 32 km.

Öösel käisid linnud ja miski loom mu konservikarbi kallal kolistamas.
Telgiuksest piiludes nägin puukuuri astumas musta jalga. Teist . Kolmandatki.
Selge, loom.
Tuli telgile ligemale.
Mõte töötas kiiresti. Kui ta nina telki pistab, olen suht kaitsetus olukorras.
Ja telgi kõrval mul ju veel toidukott!
"Kõtt!", sisistasin loomale kõvasti ja äkitsi.
Pages krabinal kuuri nurga taha ja lõrises seal päris ehtsalt. Lahkus kaarega.
Oli ta koer või sõraline-kabjaline, ei saanudki aru.
Öösel sadas ja oli jahe.
Põue topitud sokid-pesu olid hommikuks ikka niisked.
Kuid päike paistis ja taevas oli selge.

Ajasin ime - ja osavuseväel taas tule puudesse ning soojendasin allesjäänud konservijäänused.
Toekas eine.

Niiskus ja jahedus olid suht otsani närinud rändamiskihu selleks korraks.
Ei, ma ei kurtnud.
Vedasin vaid kaardilt otsemat teed Pangodini.
Osaliselt kattus tee tulduga.
Kohati oli aga uus ja lustlik.

Pangodini jõudnud, vaatasin taevast ja panin siva telgi püsti, kotid sisse ning ronisin ise takkajärge.
Sest hakkas järjekordne paaritunnine padukas.
Omaarust tark olles sättisin telgi puude alla, väiksesse lohku. No et varjaks telki või nii.
Telk on muide väga veekindel.
Otsus osutus rumalaks, kui niiskest puudealusest pinnasest jäist külmust õhkuma hakkas.
Tuterdasin ringi, käisin "näkki" pesemas end järves, pakkudes endalegi ootamatult silmarõõmu veidi eemal kalastavatele paadimeestele.
No ega nad silmavähki sest sure, otsustasin ja kasisin end järgmise päeva kultuurisündmuseks selga piilujate poole hoides ikka korralikult.
Soojad riided selga ja... siis polnud teha midagi.
Kui tuuleke oli vaidi kõrgemal asuva sileda heinamaa kuivaks puhunud, tarisin telgi ja muu kraami sinna järgi.
Et on mis on, telk peab vett ja tuuleke kuivatab kiiremini.
Samas puudus see kõdujäine niiskus.

Tuterdasin ringi märjal telkimisplatsil, võileiblesin veidi, elasin järgmise paduka piknikulauakest katva katusealuse all üle ja vananesin niisama omaenese mõtetega.
Öösel sadas.

Päeva tee pikkuseks näitab 36 km.