Vihmab

'
Kunstihoonesse minnes paistsid päike ja pilved.
Näitus oli tore, nostalgiline.
Välja jõudes sadas.
Esimese hooga sai sinnasamma platsile välikohviku varjude alla sibatud.
Vihma kallas mõnuga.

Sadu tugevnes ja siis jälle veidi lõõgastus, et uue jõuga lahmatada.
Laual tuhatoosis kroolisid üksikud konid.

Eelmise päeva üritusest allesjäänud tellinguid mahavõtvad töölised olid läbimärjad ja seepärast jätkasid rahulikult oma tööd.
Vaid mõni üksik vihmavarjuga tegelane julges lageda taeva all liikuda oma vajadustes ja stoilises rahus, jalaga vett kahte suunda suunates.