Tiira-taara rattaga. Lõuna pool. 3

'
Kõhutäievõrra kindlama tundega asume uljalt teele.
Statoili juures peatus. Mul hirmus kihu paberraha omada.
"Näidake mulle ka kaarti," ütleb Poiss.
Või meil kahju!
"Miks me seda teist teed pidi ei lähe?"
Kuidas palun?
Ohhjahh, sõge silm ei seletanud ju varem, et parim tee on kattega kõrvaltee, mis täitsa olemas.
"Miks me Sulle küll varem kaarti ei näidanud?"
Tagantjärgi tarkus.
Lehvitame vastutulevatele ratturitele ja sõidame läbi linna teise otsa, sinna "õige" teeotsa peale.
See oli õige otsus. Masinaid peaaegu polnud, tee oli hea (nojahh, minu arust, mida päev edasi, pole ükski tee enam hea, kus tõuse on) ja loodus paitas hinge ja silma.
August, küpsemise aeg.
Ja need lõhnad!
Õunaaiast möödudes, viljapõllust möödudes, tehastest ja karjaaedadest möödudes...

"Mul peanahk juba higistab," alustan kurtmist."Päeva edenedes kuulete kindlasti järjejutuna, mis veel palavaks läheb..."
"Ära siis imesta, kui Sinust eemale hakkan hoidma," kohmab poiss puhtmehelikult.
Ei, mitte hais, vaid vingumine.
Teemat veidi arendatud jõutakse ühisele seisukohale:
HAISE, AGA OLE VAIT!

Väiksel puhkepausil ilmus metsa tagant kulliline. Või kotkaline?
Ja tiirutas. Ja tiirutas kõrgel meie peade kohal.
"Tunneb keegi end halvasti?"
Nujahh, raisakotkad pidi varakult platsi võtma ;)

Laatre. Väike kohake vana mahajäetud ortodoksi ja kabedama luteri kirikuga.
Ning poekesega.
Ning lagastatud hoonega, mil silt seinal, et "Siit algas 25. III. 1949 Tõlliste vallast küüditatute teekond Siberisse".
Ning veidi eemal majade vahel kivike, millel kirjake teadustamas, et seal asus pood.
Ning siis tulid 50-ndad ja ehitasid poe asemele paneelmaja.

Sangaste poole edasi jooksid põllu peal miskid imelikud asjad.
Vaid hallid seljad kaugelt näha. Kuid liikumisviis nagu... jaanalinnul.
Kolm halli selga kõikusid üle põllu võssa.
"Siin lähedal peaks olema küll jaanalinnukasvatus," teadis Udupea.
Et siis linnukesed vabajooksul teadlikult või omaniku teadmata?
See müsteerium jäi lahendamata.
Veidi edasi tee ääres majake kirjaga "Siin sündis August Gailit".
Pole ime, et vend nipernaaditsema hakkas, kui sellises keskkonnas üles sirgus.
Ikka kuppelmäestik. Alla ja üles.
Põllud ja metsatukad.
Mõned üksikud majapidamised tee servas.

Sangaste loss.
Rukkikrahv.
Jätame rattad lukustamata välja.
Nii julgeks on reis meid juba teinud.
Et kesse täislaaditud ratast ikka pihta paneb?

Lossis suisa pilet ja avatud ruumid. Mõned. Muuseumiosa.
Saab teada Friedrich Georg Magnus von Bergi eluloost ja tema püüdlustest aretada hääd rukist.
Hoone ise on suht rääbakas seest.
Kuid annab aimu olnud võimsusest.
On säilinud osaliselt ahjud.

Veel mõned kilomeetrid edasi on Sangaste keskus ja suurepärane söögikoht-restoran.
Äärmiselt maitsev söök.
"Otepää poole on enamasti tõusu," lohutab Udupea.
Uriseme Poisiga üksmeelselt.
Kuid mitte urin ei vii edasi, vaid kepsude võimas jõud ja jalgratta ime.

Kuskilt tekib lausa rattatee, eraldi ilus rattatee.
Udupea särab ja näitab siia-sinna, et siit läheb Tartu maraton ja siin läheb rattamaratoni tee ja siin oli see ja seal oli too.
"Sportlased on segased," kommenteerin vaikselt ähkites järjekordsest tõusust üles.
"Kassa alles nüüd saad sellest aru," irvitab Poiss selja taga puhkides.


"Täna lähme ujuma, aitab naljast."
Mõte on ilus, kuid päikese pilve taha peitudes tekkinud jahedus jahutab indu.
"Ei, kui praegu ei tee, jääbki tegu tegemata!"
Pühajärve veerde jõudes on päike armulikult taas välja tulnud ja säälsamas saab ka vees ära käidud.
Pardid paterdavad karjakaupa päevitajate vahel.
Veidi ujumise ja veidi ihuloputamise eesmärgil.
Värskem tunne ja edasi!
Käterätid - ujukad pakiraamil kummide all tuules kuivamas.

Otepää poest külma õlut, jäätist ja kartulikrõpsu.
Igaühele see, mis enne tõuse lubatud sai preemiaks kohalejõudmise eest.

Edasi kulges tee taas suure tee veeres.
Saabus õhtu ja väsimus väike.
Et panekski varsti telgid püsti?
Oleks vaid vett veidi ligi. Söögikraam sai kaasa ostetud.
Esimene vaatamine teest eemale heimamaale.
Nagu sobiks ja nagu ei sobiks ka.. Lähme edasi.
Teine sissepööre majutusmärgi suunas.
Taluhoov tühi. Luusime ringi kuni tädi väikse traktoriga tuleb. Selline sõbralik lahke naesterafas.
Küsime pudelid vett täis ja uurime ka telkimishinda.
100 kahe telgi pealt. Pole üldse palju, kuid läheks siiski vaataks veel edasi.
Vett sai selletagi.
Veel 1 sissepõige miski varjualuse moodustise suunas. Liivakarjäär veega põhjas, suurest teest veidi eemal. Kõik nagu oleks ju?
Siiski otsustatakse edasi liikuda, et pole ka nagu päris see...

Nagu esialgu ääri-veeri plaanitud, jõuame Kodijärvele, Pangodini.
Meenub tuttavlikult, et olen siin juba käinud, netiportaallaste kokkutulekul...
Seega tee aimamisi selge ja võimalused teada.
Kaart kuid näitab säälsamas minuteada koha juures lausa RMK telkimisplatsi.
Kruusatee, pööre, järsult alla ja olemegi Pangodi järve ääres.
Paar telki veel pääle meiegi ning inimesed loodust nautimas.
Telgid püsti, priimus tulele ja sööma!
Koht on ilus, Leigo on ligidal - siia tuleme ka laupäeva ööseks, Leigolt, sai otsus kindlaks.

Öösel hakkas sadama.
Ja mitte lubatud hoovihmake, vaid tundide kaupa erineva tugevusega lakkamatut ladistamist, mis pani mind mu algses plaanis kahtlema...

Teisipäev, 11. august. Kilomeetreid 72.