Tiira-taara rattaga. Lõuna pool. 2

*
Esmaspäe hommik oli varajane ja loodusvaikne.
Kasutades ära inimtühja randa tegin kiirelt väikse protseduuri riiete, Fairy ja veega.
Männi okstele päikse kätte hilbud kuivama.
Ihulised protseduurid jäid veidi tagasihoidlikumaks, kuna juba hakkas saabuma autosid praamile üleminekuks ja auguke jõekaldal polnud komponeeritud mitte supeluseks, vaid veesõidukite vette-maale saamiseks rohkem.
Hommik oli kiirusevaba ja ilus.

Eeelmisel päeval kämpingupinnal leitud kraanist tulnud vesi oli muutunud hägukollaseks. Ju oli jõevesi. Kätepesuks ehk kõlbab, kuid suukaudu manustamiseks nägi veidi liiga kõhtulahtistav välja.
Küll olid aga õhtused kaldalpeesitajatest vanapaar Udupeale kätte näidanud imelise koha sadakond meetrit eemal metsa vahel.

Puurkaev. Mis jookseb vett.
Ja seda juba viimased paarkümmend aastat järjest!
Olla perestroika eel plaanitud ehitada siia tehas. Krundid majade tarvis valmis mõõdetud ja puurkaevud kenasti töökorda säätud. Tulid muutused ja ei ehitatud midagi.
Vaid see 1 puurkaev tänaseni lakkamatult joogivett jookseb metsa all...
No meie saime igatahes omad kiivalt kaasaskantud plastpudelid täidetud.
Hommikupuder, telgikuivatamist (seest hakkab higistama, noh) ja pakkimist.
Päike kõrvetab väljakannatamatult ja esimesel päeval saadud "päevitus" nõuab kohati burnshieldi (parim põletusvastane ravum) abi.
Liikudes on vähemasti tuul!

Liigume siis kaardil näidatud rahvusparki ja loomaaia suunas.
Hmm.. piletihind ja teepikkus panevad kukalt sügama.
Et kas me ikka tahame?
On ju loomaaedu ja neid kohalikke loomi, keda vaadata pakutakse, nähtud ka juba...
Nii istume jäätise-kohvi jagu niisama kohviku ees ja vahime kaarti ning plaanime tulevikku.
Eelmise päeva kruusatee on suht ettevaatlikuks teinud.
Poisi kindlal pealekäimisel valime teise halva variandi - suure maantee koos rekkadega.
Rekkade võlu on lisaks nende suurusele ja kiirusele ka neid saatev õhuvool, mis kehvemal juhul ratta suisa vänderdama võtab.
Saagu siis maantee!
Vahepeal jõuab muidugi veel ära kiigata kabelikese koos surnuaiaga, mis mugavasti tee äärde jääb.
Maantee algab suure laskumisega.
Peaasi on hoida pikivahet ja tasakaalu!
Ja kedagi ei jäeta maha. Kui aga viimane silmist kadunud, tehakse peatus ja oodatakse.
"Ma tulen omas tempos, eks seal või seal kohtume," räägin kaaslastele.
Nii on mugavam. Sõidukiirust enda järgi sääda ja mitte jalgu jääda või ohtlikult mööduma hakata.
"Poole tee peal on bensukas, seal teeme peatuse."
Öeldud, tehtud.
Lisaks veele saab hangitud karbike klipse (või misiganes asjad need plastmassist ribakesed on, millega saab asju, näiteks juhtmeid, kokku tõmmata ja lahti mitte). Ning parandame veidi rattaid, mis vastu reisusäädusi igati vastu on pidanud.
Vaid Poisi käiguvahetus kipub iseeneslikult ikka esimese peale vajuma. No kesse niipalju vehkida jaksab, kui edasi ei saa?
On the road again...
Omaette sõites hakkan koos käiguvahetustega tõusudele nimesid andma.
Kolmanda käigu tõus, viienda käigu tõus...
Tagumik jääb hommikuti kangeks juba pääle esimest paarikummet kilomeetrit.
Nii me siis sõidame ja niheleme koomiliselt.
Jah, ja siis surevad käed ära ja...
Lusti jagub!

Cesise poole keeranuna otsustame ikka veidi kultuursed ka olla ning viitasid järgides kääname Araiši suunas.
Kruusateele, mis ootamatult mõistlik seekord. Sõidetav.
Esteks tuulik.


Uksel küll hinnad ja värgid, kuid sees ei ühtki inimest.
Luusime siis niisamuti omapäi mööda töökorda tehtud tuulik-muuseumi.
Lihtsad ja arusaadavad joonised ja selgitused.
Mis veidi arusaamatuks jäi oli viis, milkombel tuuliku latva keerati. Miskid hammasrattad mütsi alt küll paistsid...
Ju üleval miskitmoodi ikka vändati, jõuame meelirahustavale otsusele.
Tegime käpa valgeks ka ehtsat käsikivi keerutades.

Lahkudes jätsime piletiraha müntidena kenasti lauakesele külalisteraamatu kõrvale.
Võileiblust hakkas ihkama kõht.
Kui maha potsatasime sinnasamma, tuli kõrvaltmajast vanamees juttu tegema, et kes ja kust ja...
Näitas näpuga suuna kiriku poole ja järvelinnuse kohta lausus, et suletud. Esmaspäev ja muuseum, eksole!
Paik oli ilus.
Tiik samas kõrval, kuid eramaa sildiga piiratud ja nii me ujumissoovile kriips peal.
Hakkasime siis edasi sõitma, ikka näidatud suunas.
Polnud ju viisakas oma toidunatukest teise silma all pugima hakata.
Jah, järvelinnus paistus vaid eemaltvaadatuna, kuid kirik see-eest oli tellingutes ja täitsa inimtühjalt avatud.

Istusime vana kiriku kõrvale ja tegime enamusele toiduvarule otsa peale.
Meel rõõmsam ja jaksu rohkem, jätkasime teekonda Cesisesse.
Keset linna üritame möödujatelt välja pinnida rongijaama suunda.
Kõik teevad näo, et kuulevad sõna "vaksal" elus esimest korda ega aimagi sõna tähendust.
Sõidame siis omatarkusest edasi.
Politseinik on ninapidi seisvas autos ning joonistab vanapaarile paberile miskit joonist.
Võtame sappa.
Ja esitame oma soovi.
Lihtsalt, käte abiga seletab naeratav mundrimees meile teekonna.
Tänud ja edasi!
Selgub, et rongini on mõned tunnid aega.
Infopunkt osutub vanaks lossiks koos suure pargiga.
Muuseum sees küll suletud, kuid park on täis vaatamisväärset.

Varemed ja skulpruurid, sillakesed ja rajakesed.
Ilus.

Kõht, va sundija, nõuab oma.
Linnas on vahvaid keskaegseid tänavajuppe, ilus suur ja võimas Püha Johannese kirik (aastast 1284) ning selleaastane purskaevude väljak.
Istusime sinnasamma äärde ja võtsime välikohvikust soojad söögid.
Lapsed jooksid äraarvamatult purskuvate ja kaduvate jugade vahel.
Lõppeks olid kõik märjad.
Aga saabusid uued lapsed ja mäng jätkus.

Lõppeks sai kell niikaugele, et oli aeg poest läbi toiduvarusid täiendama ning rongile minna.
Jaamast sai ostetud piletid ja veel üle küsitud, et ratastega siis kuhu?
Ikka viimasesse vagunisse, kinnitab tädike.
Taas kiire plaan ja ettevalmistused, et kuidas kõige kiiremini tavaariga viimse ukse juurde jõuda ja kraam sisse uhada.
Plaan toimib suurepäraselt.
Kõikseemees rongis selgub, et viimane vagun viimaseks vaguniks, aga rattakohti pole.
Ahh, mis siis ikka.
Kummidega pinkide külge vahekäiku ja kärab küll. Rahvast on vähe.
Jahe hakkab.
Udupea käib ja sulgeb vaguniaknaid.

Valgasse jõudnuna pole enam nii kiiret, kuid kraam tuleb siiski maha tõsta.
Pakid ratastele ja seekord kindel plaan kuskile kämpi saada.
Ja pesta!!!
Suunavad sildid toovad lõpuks õhtuhämaruses Aare majutusse.
Pererahvas on hoovi peal ja saame kiiresti kokkuleppele.
150 krooni nägu.
Kuid kuna miski ärilubade ajamise jama, ei tohi telkida hoovis. Asenduseks telgihinnaga saame ehtsad voodid katusekambrites, mis küll veel ehitusjärgus.
Ja petsa ja hommikusööki!
No missa hing veel ihkad?
Rattad ja telgid-matid kuuri alla, ise asemete juurde ja järgemööda pessu.
Säälsamas lobistame ka räpasemad ihuriided üle ning sätime katusealla tõmmatud nöörile kuivama.
Puhtana, tee joonuna, ehtsate linade vahele.
Luksus!
Hommikul ootas meid (ja veel paari majutatut) all garaasis saaliks kohandatud ruumis hommikusöök ehtsa kohvi ja võileibadega.
Ning telekast tulevate uudistega.
Ilmateade lubas kuiva...

Esmaspäe, 10.august. Kilometraaž 48 km.