Tiira-taara rattaga. Leigo ja lõpetuseks

'
Hommikuks oli telk taas märg pealt ja seest.
Kuid taevas taas selge ja ilmake soojendas vanu konte.
"Ühe paiku saabume," lubas Udupea.
Sedakorda autoga ja suure telgiga.
"Ma hoian teile platsi kuiva, kaitsen rinnaga," lubasin suurerindselt.

Ja nad tulidki.
Panime üles suure telgi ja väiksema telgi, et neljale jaguks igatepidi.
Ratta panime suuremasse telki silma alt ära.
Ratta luku olin suutnud miskil ajal sujuvalt ära kaotada, seega sai laenulukku kasutatud.
Kiivri-kindad jätsin ratta kõrvale. Et kui mõni töll tõesti võtma peaks, siis sõitku vähemasti turvaliselt!
Olin puhastes, kogu reisi aeg püüdlikult kotis oodanud riietes.
Ja kartsin õhtust külma, sest ma polnud varustatud nii palju, kui oleks pidanud.
Tegime teed juues aega parajaks.
Piletitel oli kirjas, et Leigo klassikalise päeva järvemuusika algab kell 15.
Selleks ajaks, veidi varemgi, olime kohal.
Auto sai pargitud päris sujuvasse kohta, et hea välja sõita öösel.
Sisenemisel uudis - sisse välja käimiseks pidime OSTMA käepaela.
Aga käia on vaja, seega soovisime kõik kuulekalt käepaelad.
Protseduur nägi välja järgmine: ulatasime piletid.
"Meie pileteid ei taha, meie anname käepaelad vaid, pileteid tahetakse seal eespool."
"Ok, aga käepaelu tahaks ikkagi."
"Aga me ei saa enne anda, kui pileteid näeme..."
No andke abi!
Esitasime siis veelkord piletid, lunastasime käepaelad ja lähenesime sisselaskmispolitseile.
Kes luges väljaprinditud piletid arvuliselt üle, luges meid üle ja jättis piletid enesele.
"Miks me küll lihtsalt ei paljundanud ühte piletit?"
Takkajärgi tarkus.
Platsil selgus, et esimese kontserdi algus on 17.oo.
Seega oli meil paar tundi aega.
Müügiputkad alles valmistusid sööki-jooki pakkuma, väike lava ja publikuootel toolidega mäekülg inimestetühi.
Läksime otse esiritta ja potsatasime neljale toolile.
No need Leigo toolid, need jalgadeta vanad trammiistmed.
Mis mäekülge jälgides istuja sujuvalt alla libistasid.
Nutikus abiks ikka!
Puuhalud, mis läheduses vedelesid, tuli lihtsalt istmeserva alla kõrgenduseks panna.
Idee leidis ümbruses kiiret järgimist ja edaspidi kõndis palju inimesi, puuhalg kaenlas, toolide suunas.

Proov oli täis lusti ja nalja.
Käisime söömas ja tuterdasime erinevates kooslustes niisama auto vahet ja platsil ringi.
Lõppeks hakkas peale Päris Kontsert.
Omapärane elamus vabas looduses kammersaali muusikat kuulata.
Taamal süüdatud heinakuhjad matsid lava vahepeal tossu ja hakkas kurku kraapima.
Kontsert oli ilus.
Ilm oli kuiv, kuid päiksese kadudes tõmbas jahedaks.
Muusika edenes üha kaunimaks ja teisele poole mäge, suure järve äärde sättisime kaasavõetud toolid samuti esiritta.
Jahedus sundis magamiskotid lisaks kõikidele riietele ümber kerima.
Tulevärk oli endises ilus.
Purjekad järvel oli hämmastav ja kaunis.
Muusika nagunii.

Lõppedes autosse ja Pangodi äärde.
Telgid olid alles ja ka telgisisu puutumatu.
Piknikulauakesel märkas silm hommikul küll paari tühja viinaputlit eilse peo tunnitsajana, kuid näpumoodi pidutsejatel polnud.
Panin kella varahommikuks helisema ja vajusin unne.

Hommikul pääleviit äratus, kiired toimetused ja ratta selga ning Tartu poole, et poolekaheksasele rongile jõuda.
Ei mahtund ratas autosse, pidi ikka omal jõul linna tagasi pääsema.
Ning busside peale mina siin riigis veel ei looda.
Rattatranspordi osas vähemasti.

"Miski poolteise tunniga jõuad küll," rääkisid Udupea ja Poiss oma kogemusi.
No uskusin.
Ja hakkasin ennekuute uhama.
Ligi 30 kilti oli uhada.
Mul puudus taganttuul.
Ja tõuse oli siiski ka, hoolimata allamäekirjeldusest.
Lühidalt, viimane hull uhamine.
Tartusse jõudes küsisin varahommikuse kojamehe käest veel täpsemat otseteed raudteejaama.
Tädike lahkelt ja üsna üksikajaliselt selgitas.
Rongile jõudsin aegsasti.
Rattas mahtus rippu. Hiljem selgus, et varahommikusel rongil on rattaid rohkem kui kohti, kuid mahtusid kenasti kõik.
Üle kolme tunni loksumist ning lõppeks kodus läbi lausvihma, mis Tallinnas tervitas.
Selle reisi lõpp.