Seekord Suomenlinna

'
"Siia me tuleme!", sai otsus seekord Helsingisse saabudes kindlaks.

Laevalt maha ja turu juurde praami ootele.
Napilt ühest mahajäänuna oli järgmiseni paarkümmend minutit aega.
Väike tiir siis turul.
Jäätiseputkadel jäid silma rõõmustama sildid ja kajakad katustel.
Ettevaatust, kajakad ründavad teie jäätist!

Veealusega Suomenlinna.
Maismaale ja väike arutelu kaarti vaadates, et kas servapidi edasi ja pääteed pidi tagasi või vastupidi.
Ahh, vahet pole. Alustaks kultuuraga ja lõpetaks niisama, kõlas sobivalt.
Saarel oli mõnigi jalgratas.
Ka selline.
Merevanake.
Või oli keegi üritanud vahemaad mandrist saareni rattaga läbida. Läbi vee, nagu mingi filmikangelane, kes ühelt kaldalt vee alla kaob ja mullirada jättes kilomeetreid eemal taas veepinnale end vändab...

Et siis Suomenlinna.
Kants, mis ehitatud 18, saj, mil ajal seal saarestikul rohkem inimesi elas kui Helsinkis endas.
Ühendatud saarestik Helsinki ligidal, mil suur ajalooline väärtus.
1991, kuimaieksi, UNESCO kultuuripärand.
Tarka ja õiget juttu võib netist juurde vaadata, ma panen mälust ja see tähendab ebatäpsusi.

Igatahes. Helsinkisse Katajanokan sadamasse sisenedes möödub alus saartest, mil ühel, vasakpoolsel, näha rajatisi.
Mitmesuguseid.
Siin elati ja ehitati, loodi ja lehvitati.
Sekka võideldi ka merelt tulnute pahade vastu.

Saarel on ehitis mitmesuguseid, vastavalt vajatustele.
Loomulikult kirik.
Ehitatud 1854 tsaar Nikolai I valitsusajal, mil toonane Viapori/Sveaborg(eestikeelset vastet kas ongi?) kuulus Vene valitsuse alla.
Kirik pühitseti Aleksander Nevskile, oli vene ortodoksi kirik ja nägi välja selline.

1918, kui soomlased pääle kodusõda said valitsema omal maal, muudeti Viapori nimi Suomenlinnaks.
Ka kirik saarestikus sai luterlikuks.
Kuplid eemaldati mõned aastad hiljem ning praeguseks on kirik välimuselt ja sisemuselt lihtne, ilustusteta, kuid ortodoksile omade kuppellaega.
Omapäraseks ja haruldaseks teeb ehitise aga pisiasi, et peakupli ehk torni tipus asub majakas.
Täitsa töötav majakas. Kirik sarestiku kõige kõrgeim ja väljapaistvaim hoone eemalt vaadates.
Tuu-in-uan.

Suomenlinna muuseum.
Ajalugu juppideni.
Film ja muud. Huvitav.
Soomemaa ajalugu oli selle väikse saarestiku käes.
Sest see koht oli kants ja vägi.
Algas ehitus 1748 Rootsi valitsuse ajal ja August Ehrensvärdi juhatusel.
Kelle matmisele aastakümneid hiljem tuli Rootsi kunn Gustav III ise.
Ehrensvärdi haud.

Saartele ehitati palju-palju kaitsemüüre, moonaladusid, kasarmuid, ülemustemaju, tarbe- ja lustihooneid.
Elasid seal vangid, kes sunnitööna müüre ladusid kohalikust kivist, meremehed, soldatid, ohvitserid ja ka tsiviilpered.
Ajalugu.
1808 aasta loovutas tolleaegne komandant Cronstedt linnuse venelastele, saades seega põlguse osaliseks ja reeturi võrdkujuks kohalike seas.
Miks ta seda tegi?
Poliitika. Võib olla, et pidas üht võimu teisest paremaks tuleviku perspektiivis.
Oli ju Soome ikka olnud kellegi anastada, enne Rootsi, nüüd Vene.
Kuni Soome iseseisvuseni.

Müürid ja ehitised on muljetavaldavad.
Mitte oma suuruse, aga tugevuse poolest.

Kahurid, merele suunatud, keeratavad.

Kuskil lahesopis ujumiskohakese kõrval viltidega kajakas merel silma peal hoidmas.

Kaljude vahel ja peal, igalpool istusid inimesed ja nautisid äraolemist, merd, kivi ja vaadet.

Pääses sisse niisketesse tunnelitesse, kus kunagi laod ja läbikäigud.
Pääses ka müüridele ja nende vahele.
Ikka kivi, meri ja rohelus visalt.

Nii võis näha kunagine soomekaitsja oma silmadega võõraid laevu piideldes.

No igatahes tähendab kruiis Tallinn-Helsinki seda, et hommikul sülitab laev sind kaile ja õhtul imeb tagasi.
Suurem osa vahepealsest ajast oli sinka-vonka kive-kohti-vaateid mööda käies.
Allesjäänud aeg. Kõndida suurt ja usinasti ei jaksa enam.
Istusime mere ääres, toitsime kajakaid ja varblasi ning nautisime suve.
Kuni mööda sõitis miski paadike sightseen nimega.
Jah, miks mitte enne lahkumist teha tiir mere peal veel?
Mõeldud-tehtud.
Kobisime tagasi mandrile, et paarikümne minti pärast taas uuel alusel veele tuisata.
Teemaks salakaubavedu saarestikus.
Suund rannikutpidi saarekeste vahel Espoosse ja tagasi.

Kui randuda mandrile ja sisemaa poole poodlema joosta, ei saagi teada, et tegelikult on Soome lõunarannik täis arhipelaagi, saarestike, mis sama kaunid vaadata kui RootsiStockholmi sissesõidul silmale kiidetud.
Paremal manner ja vasemal saared ja igat sorti veesõidukid.
Isegi spets bensukas neile.
Sõida ligi ja tangi.

Oli aeg, kui Soomes viina ja piiritusega kaubelda ei tohtinud.
Saared aga omas seaduses olid.
Nii tekkiski saarestikus usin salakaubandus.
Küll liideti kankud piiritusega kokku ja uputati vette miski sulastuvaga, soola- ehk suhkrukotiga, millele hilisemad tulijad pääle aine lahustumist ja saagi pinnaletõusmist järgi tulid.
Küll tehti pidevat kassi-hiire-mängu tolliga.
Lood kõlaritestsaatvad soomekeelsed olid värvikad, inglisekeelsed suht teise tekstiga ;)

Vesi on tüüne ja sinine, mööduvad igat sorti, mootoriga ja purjedega, veesõidukid.
Saared on kivised ja puised.
Mööduvad-möödujad hõikavad ja lehvitavad.

Kaarega tagasi Suomenlinna külje alt.
Kuningavärav.


Taas mandril väike tiir veel sisemaa suunas.
Joojad, vedelejad, pudelikorjajad ja Sõnakuulutajad.
Litsid löövad litsi ja vargad varastavad.
Tavaline laupäev.

Seekord sadamast kaugemale, sisemaale, suurt ei saanudki.
Kuid oli ilus see merepoolne osagi.
Väga ilus.