Muuseumiöö euroviisuga

.
Kuna linn külje all ja linnas palju muuseume, mis lahket ligipääsu lubasid, sai jalad alla võetud ja muuseumiööst osa võtma mindud.
Algne plaan oli Teatri-ja muusikamuuseum ning Niguliste, edasi võimalikud variandid.
Esimene eeltoodust oli lahti varakult, 18-st, nii et läksime siis sinna.
Rahvast talutavalt, uurisime eksponaate, küsisime muuseumitöötajatelt juurde ja kulgesime rahulikult.
Tuli mingi punt väikeste vihikutega, vestlesid veidi muuseumitädiga ja said klepsud oma trükistesse.
Nii-nii, miski mäng käib.
Kuna Niguliste alles 19 avati, läbisime kirjandustelgi kiriku külje all.
Seal kohtusin vana sõbraga.
Veidi ringi luusinuna avanesid kiriku uksed.
Tahtsin otsimismängu mängida.
Saime 7 kaardikest fragmentide kujutistega ning pidime need leidma kirikust.
Leidsime!
Lubatud nänni kätte nõutades olid infolauas jälle väikese vihiku omanikud miskile küsimusele vastamas ning kleepsu nõutamas.
Et no mida värki?
Lahkelt ja lühidalt seletati mäng.
Vihikukeses on kõikide muuseumiöö avatud muuseumite info ja igal muuseumil 1 spetsiifiline küsimus, millele leiab vastuse vastavas kohas. Iga õige vastus annab kleepsu. 5 kleepsu eest saab nänni.
Põnev-põnev!
Kõigepealt andsime-vastasime ära oma otsimismängu vastused, saades Bernt Notke seinakalendri omanikeks (ilus ja suursugune kalender) ning siis nõutasime enestelegi vihikud.
Vastuse otsimiseks läks aega.
Vahepeal üritasin küsijatele vene keelde tõlkida sõnu peaaltari retaabli välistiivad, mis tõlkena ebaõnnestus, kuid käte abil siiski selgeks teha õnnestus.
Küsimus: Keda on kujutatud Niguliste kiriku endise peaaltari retaabli välistiibadel (kuus isikut)?
Teie juba teate, jah?
Eksitas sõna endise.
Ei tundunud elementaarne minna suure peaaltari juurde, tema taha ning vaadata üle pildid ning siis lugeda tutvustavalt lehelt altari ees kokku nimed, eksole.
Aga just nii see käis. Lehel olid nimed küll inglisekeelsed, aga see, et St. Georg on Püha Jüri, ma tean.
(Õige vastus - Neitsi Maarja, Barbara, Katariina, Jüri, Nikolaus ja Viktor)
Vastus käes ja esimene kleeps vihikus.
Siis tekkis hasart.
Edasi fotomuuseumi Raekoja taga, siis mandlikäru juurde Olde Hansa kõrval.
Väikse põikega Adamson-Ericusse Lühikeses jalas ja tagasi Teatri-muusikamuuseumi.
Igas kiire otsing kui sedagi ning vastus infosse. Kleeps vihikusse ja edasi.
Teatri-muusikamuuseumis saime viienda kleepsu, mis võimaldas nänni taas saada.
Valikuna Eesti muuseumide kaart, kalender-märkmik, postkaardipakid ja muuseumi T-särgid.
Valisime viimased.
Mis, nagu õhtu edenedes selgus, oli väga mõistlik valik.
Särke valides koputas õlale isiklik vend, kes oli perega säälsamas.
Ütlesin neile hunniku õigeid vastuseid.
Vihik klepsudega võeti särgi vastu.
Aga muuseume on ju linnas veel!
Linnamuuseumis pidi olema vanade relvade näitus koos seletusega.
Nimetet muuseumi ja kõigekõrgemale jõudes nägime inimeste selgi palavas õhus ja nende selgade taga oli kuulda kellegi seletusi.
Niipalju siis sellest.
Võtsime uued vihikud ja saime esimese klepsu.
Ajaloomuuseum oli juba tuugalt rahvast täis, eksponaatidele suurt ligi ei pääsenud.
Klepsu saime.
Meremuuseum, Loodusmuuseum, Tarbekunstimuuseum, Tervishoiumuuseum.
Meil oli vihik nännikõlbulik pluss veel 1 vihik.
Kuid nüüd oli seis selline, et muuseumides oli nänn otsa saamas ja rahvast oli kõikjal murdu.
Energiakeskuses saime juba kommi vaid.
Kuid vihik jäi kätte.
Küsimus: Mis on päikesesüsteemi keskpunkt?
Eksole!
Ja siis oli tunda, et jalad on väsinud.
Taas Meremuuseumi, katusele.
Ning siis lönta-lönta Rotermani.
Arhitektuurimuuseum.
Peale kaht esimest muuseumi jäi eksponaatide vaatamine minimaalseks.
Ka hasart hakkas vaibuma.
Vaadanud üle Rotermani keldris lubatud horrori, oli kõht tühi, jalad 5 senti lühemad ja hakkas eurovisioon.
Vanalinnas olid pea igas kõrtsus ekraanid ülekandega, ühes kohas lausa tänaval.
Teele jäi pelmeenikas.
Astusime sisse. Andsime eritellimuse keedetud pelmeenidele (10 tk, palun, lihaga), kuna päevajäänukid ei ahvatlenud.
Valmimist oodates avasime punase õlle ning vaatasime eurovisiooni.
Saime ja sõime pelmeenid nig lahkusime meeldiva kolmveerandtunni pärast.
Edasi kõrtsu, kus suur eksraan ning väike.
Mõnus rammestus hakkas pääle roomama, ning enne lugude esitluse lõppu kõmpisime kodu poole.
Mis oli üllatav, oli inimeste kainus ning sõbralikkus sel õhtul linnas.
Palju tuttavaid nägusid.
Meenusid vanad ajad...
Hääletuse lõpp jäi unenägudesse.