Midagi soojendavat

.
Läksin õhtul pääletööd oma kodupoodi. Elupaigast ümbernurga.
Mitte päris keldrikas, ikka maapealne, kuid selline mittesuur.
Miskil ajal hakkasid müüjannad sagedasti vahetuma, tehti remonti ja ma kartsin juba poekese kadumist.
Viimasel ajal on lugu veidi stabiliseerunud.
Tagasi täna õhtu juurde.
Korjasin vajaliku kokku, lasin letist läbi, ladusin kotti, panin maksekaardi sisse, tagusin koodi...
Teil pole piisavalt raha, ütleb müüjanna.
Sooh!
Ma teadsin, et midagi peaks veel kaardil olema, täpset summat ei teadnud.
Küllap siis oli vähem, palgapäev on homme.
Kiire kalkuleering - tõsta kraam tagasi letile ja minna ilma ära?
Liiga keeruline :)
"Tohib, ma toon teise kaardi siitsamast, olen 10 minutiga tagasi?"
Müüja nõustus.
Võtsin oma kaardi, kokkurabatud kraamiga koti ja lahkusin poest.
Üllatununa sellisest usaldusest.
Jah, me olime mitme kuu jooksul kohtunud teine teisel pool letti.
Ma olin püsikunde.
Siiski... kesklinn, ei mingit garantiid...
Poode ümberringi palju ja tänavapildis pole inimest kohanud.
Ma OLEN veidi paranoiline, ma tean.
Igatahes väntasin kodo ümbernurga, viskasin koti ja ratta tuppa ning sibasin teise kaardiga poodi tagasi maksma.
Ma kindlasti kujutan ette, kuid nägin kergendust müüjanna silmas.
Mulle sobib selline suhtumine.
Helge hetk!