Õiglane kriitika

.
Eks ole ma korra juba kurtnud oma koduhaldjate loovat suhtumist kudumisse, mis ennustas tulla soe sokk. Paar sooje sokke.
Poole käsitööajast ärastasin rotihammaste vahelt vardaid ja korjasin taas ja taas nendele hargnemisvalmis silmu.
Mida aeg edasi, seda osavamaks loomakesed muutusid - varraste otsa torgatud lõngarull kärmesti käpaga eemale, varras hambu ja siuh! lännu.


Mina seda kõike kiusuks salajaseks pidasin, toppisin lollaka järjekindlusega vardad tagasi silmustesse ja jätkasin näpuga raamatust järge ajades oma meistriteost.
Mitte, et see esimene paar mul kududa oleks, aga mälu, kurask, on lühike pisiasjades.
Saan siis oma kapuka (sokiks on antud kudumit veidi liiast nimetada) esmakordselt valmis.
Kudumisega on nagu toidutegemisega - proovitakse alles valmistoodangut.
Proov näitas veenvalt, et laius on lahe, aga pikkust napib.
Korjasin vardad rotihammaste vahelt tagasi, harutasin otsa ning kudusin veidi pikemaks.
Jajahh, ikka laulurefräärina mööda tube ringi silkavaid vardaid silmustesse tagasi ajades ja läbinäritud lõnga kokku sõlmides.
Saan siis kapuka teistkordselt valmis.
Isegi mahub jalga.
Näeb kohatu välja.
Tuleb rott, lööb hambad äsjalõpetatusse ja närib konkreetselt tippu augu.
SAA ARU, INIME, SEE EI KÕLBA JU KUHUGI!


Ohkan, saan vihjest aru ja hakkan üritust uuesti lõngakeraks kerima.
Raamatuid ei saa alati usaldada.
Rotte aga küll.