.. et täitsa ilma otsese põhjuseta tahaks nutma puhkeda või midagi hästi kõvasti (puruks) lüüa.
Oi, kuidas ärritab kõik.
Loomulikult olen ma topeltviisakam ja -rahulikum,
Ja samas, huvitav-huvitav, tean ma kristlse selgusega, et see on kordi juba olnud.
See äng, ärevus, ärritus.
Ja ma täitsa füüsiliselt tunnen, et ma oskan sellega viiskalt toime tulla - ei suhtle inimestega rohkem kui just väga vaja, kartes äkki plahvatada, ei võta vastu mingeid otsuseid, mis võimalik täna vastu võtmata jätta. Mõtlen kainelt ja emotsioonitult. Mäletan ja olen õppinud minevikust.
Püüan hoiduda olemast terav ning end teistele, asjassepuutumatutele, kaelavalamast.
Asja kui sellist ju pole.
Ma tean, et hiljemalt ärgates on see möödas, muundunud millekski muuks.
Juba varsti...
Kui on vaenlane või probleem, mis kujuga, on võimalus võidelda.
Kujutuga on segasemad lood.
Pilt. Munch, Karje.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar