Fotojaht. Appi!.. mis autod!

'
Piritalt rattaga linna poole kulgedes jäi silmanurka laululava väravate ees miskid teistmoodu masinad.



Igavesti uhked vidinad.

Kohati nii suured, et ei mahtunud fotikapilti äragi.

Aga eriuhke sisustuse ja välistusega.

Omanikud ise lahedasti elust rõõmu tundes ja omavahel suheldes.


Teised appikarjed.
'

Suve päevad

'
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu peab, pean ma alustama sellest, et
asutuse suvepäevad Nõval.
Aga ilus koht ja nii läksin juba eelmine õhtu rongiga Vasalemma.
Sealt sujuvalt rattaga edasi.
Rummu (Murru?) vanglast mööda.
Enne veel vanad kasarmud
Hunnik tühje hooneid.
Päiksepaistes ei tundu kummituslikud.

Edasi ja edasi, kuni keerasin ära.
Tee pealt siis.
(Vihje: ärge laske oma täppiskaarte maps.google.com -ist miil-mõõdustikus välja.
Pagana sant on arvutada.)
No igatahes, kui sootuks soode vahele ekslend olin, küsisin talust nõu.
Anti.
Et ühtpidi 20 ja teistpidi 10kond kilti.
(Ja mina lootsin juba pea kohal olevat..)
Tänud ja juhiseid järgima!
Sääsed sõidu pealt ei seganud.
Aga kui peatuma juhtusin...
Soo ja sääsed kuuluvad kokku.
Igatahes tänu talust saadud juhistele ja lõpupoole tärkavale äratundvale mälule (sai siinsamas ju mullu seenel käidud!) leidsin Tänavjärve kenaste üles.
RMK lõkkekohad.
Kuivkäimla.
Sitaks sääski. Nende tõrjumisvahend peletas tüüpe küll, kuid sääskedega võrdselt esinesid kihulased (võikesiganes need väiksed silmapuru ja muud mütakad on).
Ja need viimased kleepusid kihina sääsetõrjele mu väljapaistval ihul ja tekstiilil.
Telk ülesse järve äärde,
Asjad telki, ise võimalikult riidesse.
Sookail õitses ohtralt.
Ilm oli ilus.
Ja ilgelt putukaid täis.
Ei ole olemas täiuslikku õnne!

Päikeseloojangu ootasin ikka ära.
Ja siis tuttu.

Ei tülitanud mind koprad ega karud.
Viie paiku lindude röökimise peale silm lahti ja kuuest juba kodinad koos ning teele.
Sihtpunktist alles pool läbitud!
Taevas pilvitas ja vihma kätte poleks jääda tahtnud.
Siiski sai Ristnasse sisse keeratud ja korda/kauniks tehtud külasid kaedud.
See koht oma kella ja termomeetri ning pakku tekitatud rattahoidlaga oli südantsoojendav.


Päev oli vihmane ja täis seltskonda.
No nagu ikka need organiseeritud suvepäevad.

Metsas olid keerdukasvanud puid.
Muist veel püsti, muist murdunud.
Järgmine päev RMK infomajas seletati, et need tüki vanemad ümbritsevatest, "vanad hongad" (?).
Et päikse järgi end kunagi üksinda avarustes väänasid.
On see ka õige ja ainus põhjendus?

Veidraid puid oli veel.

Päev läbi, öögi magatud ning hommikul tagasi rattaga Nõvalt Vasalemma.
Läbi Nõva kirikust, mis vanim katkematult töötav pühakoda.
Jutu järgi.
Altari kõrval kahel pool aknaklaaside vahel aga isepärane pärgamendist vitraaž, 19-st sajandist.
Vasemal Jeesuse sünd ja pahemal taevaminek.
Paber pragunenud ja väsinud, kuid siiski.
Luugid olla halvimast päästnud.
Lood.

Kirik ise seest ja väljast pisine.
Ometi uksed valla.


Tagasiteel veelkord Padise kloostrist läbi.
Viimati käies sai fotikal küte otsa ning nii oli vaja joonelt ühes ruumis käia.
Seal aga nukas meiud, toimetajad, toolid - vist plaanis noorpaar ühte liita.
Tegijad närvilised ja rahustajad.


Lõppeks jõudsin rongile.
Väsimus.
Ometi hää.

*
"Kuidas Sa julgesid üksi telgiga ööbida?" on küsinud enamus mu kolleege.
Nad ei saa aru.
Sõbrad nii ei küsi.
Mida karta?
Metsas?
Karu?
Narkomaane?
Inimesi?
Loomi?
Sääsed olid kõige kurjemad vaenlased..

Õudukahommik

Olen ärganud, toimetan hommikusi tegemisi, telekast tulevad uudised, kui heliseb telefon.
Enne, kui selleni jõuan, katkeb. Vaatan - võõras number.
No ehk keegi eksis. Kui vaja, helistab uuesti.
Helistaski.
Vastan.
Samal hetkel käib klõps ja kogu elamises (vist ka majas) kaob elekter.
Telefonist kostub vaid surinat...

Külmkapp sulab vaikselt.
Kui elekter nüüd tagasi peaks tulema, siis hakkab mul üks vidin piiksuma. Ja teeb seda seni, kuni ma töölt koju jõuan.
Naabrite rõõmuks :)

Aga ikkagi... mis toimub?

Loomaaias, ülelahe.

'
Soome. Helsinki. Korkeasaari.
Laubane tuuline, kuid päikesepaisteline päev.
Hommikul kohale ja hilisõhtul tagasi koju.

Sadama lähedalt turu juurest piletid ja veebussile.
Kümmekond minutit möödavett ja olimegi saarel.
Loomaaias.
Palju ruumi loomadele ja külastajatele.
Isendite valik polnud suur, kuid nähtaval olid pea kõik.
Päeva naelaks aga said valgepõsk-lagled.
Keda oli saarel ohtrasti elutsemas.
Kel pojad väljas, need tuterdasid õnnelike peredena vabalt, kuhu koib viitsis.

Vaiksemates teekõrvalistel kaljudel aga võis näha järgnevat:
Jalutab-lesib hani, kes inimese lähedale sattudes end püsti ajab, kaela maadligi koolutab ja nokk õieli sisisema hakkab, ise ähvardavalt lähemale sööstes.
Ehmatab ikka ära küll.
Taamal võis pea eksimatult aimata pesal hauduvat kaasat, kes malbelt rohututtide vahele peitus.
Üks isend oma kaitsekoha tee servale oli sättinud, ning kõik möödujad said adrenaliinilaksu ning
silkasid naerdes ja kaarega ülemuru.

Saare keskelt vaatetornist paistis loomaaed selline:

Loomad olid väga lähedal ja silmapaistvad, ometi piisavalt piiratud, et turvalisus mõlemapoolne tagatud.

Paar ehitist kandsid daatumit 1940 - siis oli karude maja selline:

Vabalt jalutasid saarel ringi paabulinnud ning tegid oma võrgutushuikeid.
See isend oli oma sabasuled lehvi löönud ning sahistas ning soputas eriti tagurpidi emase suunas.

Ajaviiteks ja rahva rõõmuks näitas ka esimest ilu .

Mõmmikud kondasid viltusel kaljul ning avasid üliosavasti küüntega apelini koort sisu ümbert.
Milline täpsus!

Kaamel oli lihtsalt ilus ning ajas hullusti karva ning näsis mokki pikale ajades rohtu väljaspoolt puuri.
Vabaduses ikka magusam..

Igatsugu sõralisi ja käpalisi oli.
Ja ka troopikamaja.
See roheline asi on madu. Hoolikal vaatlemisel näed valvast silmagi.

Mõnus koht!

Fotojaht. Kandiline

'
Looduses enamasti sirgelt korrapäraselt kandilisi asju ei leidu.
Jäätükid merel.

Inimesed ehitavad.
Looduslikust ja sellega kooskõlas..

.. kui ka isevalmistatud materjalist ja sobimatut.

Ehitavad silmapetteid..

.. ja mugavusriistu.

Estonia

Täna olen telkust korduvalt näinud reklaami, et homme tuleb esimene osa Estonia hukkumise ekraniseeringust. Viimane tund.
Ja iga kord mul torkab - ma ei taha seda näha!
Seda ekraniseeringut, misiganes võtmes see asi ka on.
Mul on valus.
Liiga isiklik.

Ja mitte, et keegi mu omastest või tuttavatest.
Vaid ma mäletan seda, kui see juhtus.
Ma mäletan, mida nägin, tundsin ja arvasin.
Vahet pole, eksole!?

Ma ei taha näha seda taaslavastust.

Huvitav, kuidas mõni asi, mis on ligidal, jätab ikka sellise märgi.
Tai ja Meerikamaa katastroofifilme vaadates pole sellist.
On lihtsalt nukker.

Imelik, eksole?

Fotojaht. Karvane

'
Aga seekord - ülla-ülla! - rotte ei saagi.
Te ju kõik teate, et enamus neist on karvkattega, eksole.
Siin aga elutud karvikud.

Üks väike porgand.

Ja sis üks minu hinge karvustama jäänud kuhi linna esindusväljakul.
Mis halg-haluhaaval kesteabkuhu hajus...

Tüüri-näitus kõigile

'
Siin, sauna ees päikeselaigus ma istun ja loen ja lihtsalt olen lindude saginas ja sääskede söögiks.
Osa neist kaunitest päevadest.

Viimsi kooli ja lasteaia taga on miskid nõukaaegsed hiiglaslikud mahutid.
Reiu ütles talvel oma näitust tutvustades, et olla sinna pildid üles pannud, et saab vabalt vaatama minna.
Mõeldud, tehtud.
Rattad mäe alla ja keskmise mahuti juurde.


Oligi ukseava sammaldunud trepiga.

Ning sees, ringis kõrgel seina peal piltiderivi. Sinised.
Mõned mahagi pudenenud, rohus.

Vahva! Lihtsalt vahva, et selliseid asju tehakse ja et nad püsivad. Mõndagi aega.

Kevadet täis, suvelõhnaliselt.

'
Ja kuna mul veidi töövaba aega välja teenitud, läksin ma kohta, mis veidi eemal linnast.
Kus hommikul linnulaul ja päevad täis silmnähtavat rohelist elu.
Kus aeg on ajatu.

Lihtsalt lühikestes ja õhukestes riietes nagu toas, nii ka õues.
Istuda sauna ees pingil, juua ehtsat maapiima ja lasta tuulel ning päikesel end silitada.
Linnud laulavad.

Õnnepalu Paradiisi hakkasin lugema nädal varem kui aasta hiljem selle kirjutamisedaatumitest.
Ta räägib sellestsamast, maist, tärkamisest ja mälestustest.
Lõhnadest ja helidest.
Mida ma tunnen.
Kohtadest, mida ma samuti serva tunnen, inimestest, kellest veidi isegi tean.
Mereäärest, kus minagi laevadest pudenenud ande korjamas olen käinud.
Ka minul on Pärdi Alina plaat ja netivaba kirjutamisvõimalus.
Ainult et kirjutada nõnda hoogsalt, nagu Tõnu, pole mul praegu veel õnnestunud.

Kaks päeva , just lõuna paiku, on majakesest väljudes jälginud mind must kass.
Kes end vist rohkem omanikuks siin end pidanud ja minu tuterdamist ettevaatliku häiritusega takseerib.
Tervitan viisakalt.

Nädal tagasi olen suutnud seemnest ühte lilepotti kokkusurutuna elujõuliseks kasvatada tomatitaimed, mis nädalajagu tagasi kasvuhoonesse istutatud.
Nüüd vajavad nad titehoolt, kuni pead kandma hakkavad ja ma kindel, et hakkama saavad.

Sauna sel aastal esmakordselt kütma hakates leidsin ahjuust avades tihase.
Kummardudes tagaservast veel teisegi.
Kaks tihast, külma talve eest nad siia sooja otsima tulid.
Siia nad jäid.
Matsime nad kenasti põõsa külje alla.
Rahu nendega.

Linnulaulu hommikud

'
Looduse Omnibussi ja teiste nimetuste üritus.
Et siis veerankuuest silmanupp lahti ja pooleseitsmeks rattaga Merimetsa selveri ette.
"Tahad näha, et oleme meie kaks ja linnuvaatleja?" üritan juhtuvat ära sõnuda.
"Tahad näha, et seal on hunnik keskealisi naisterahvaid, hea, kui rääkijat kuulma-nägema ulatud. Ma tean, olen kord juba käinud," seletab Udupea teadvalt.
Hullumaja polikliiniku juures möödume üleni punases rõivastuses käbedast daamist.
" Näe, RMK rebane-maskott!" vihjan talvel nähtule.
Lukustame rattad poe ette ja ühineme seltskonnaga.
Paljudel binoklid, märkmikud, linnuraamatudki kaasas.
Oli ka isaseid isendeid.
Kokku mõnikümmend ja veidi peale.
Nooruke suunanäitaja alustab ringkäiku Stroomi metsas.
Peatume, vaatame.
Juht seletab, näitab raamatust piltigi, selgitab.
"See siin vasakul, keda kuulete, on väike-lehelind, paremal aga mets-lehelind. Veidi edasi võime kuulda ka salu-lehelindu. Punarind, kuulete, teeb sellist häält. Hetkeks oli kuulda ka metsvinti."
Järgmises peatuskohas nimetati sinitihast, rasvatihast, ööbikut, musträstast..
No minu treenimata kõrv neil küll vahet ei teinud.
Üks üldine siristamine kõik.
Aga puu otsas kõrgel istus mingi mütakas, keda juhendaja kaelustuviks nimetas. Küllap oli.
Üle lendasid haned. Kähku binokkel silmile ja teatatigi rõõmsalt: "Rabahaned".
Mitmesugust siristamist jätkus.
Nimetamist samuti.
Selgeks linnulaulu selle vähese kuulamisega ei saanud, et hääle järgi häälitsejat määrata oskaks.
No ok, varese ja rasvatihase tundsin isegi mina ära.
Ja sinikael-pardi ja hõbekajaka..
Kokku tunnikese jalutuskäiguga luges kogenud kõrv-silm kokku 25 erinevat liiki.
Ilus hommik.

Päev hiljem

'
Eile, 9.mail, mägin möödaminnes rahvaste rännet sõjaväekalmistu suunas ning sealt tagasi.
Minejatel lilled näpus ja tulijatel pruuni-mustad Georgi lindid hõlma küljes.
Täna, päev hiljem, läksime vaatama, mis maha jäänud on.
Oli palju lilli.
Oli inimesi, kes lilli juurde tõid ja rate- ning muid mälestuspilte tegid lillekuhilate vahel.

Olid kaks memme, kes Aljoša ees usinasti risti ette tagusid.
(Vot see oli kummaline).
Pronskuju kukla taga oli vineerist отечественная война medal-märk.
Kõrval rosettidest vene riigi lipuvärvid.

Maasse torgatud lilleplatside vahel 65 viisnurk.

'
Aga minu aknalaud näeb hoopis roheline, mitte punane välja.

Tärkab!

'

Vihma ja päikest ja see lumelaam on enamasti kadunud.
Ärategemine kontides ja otsib vajajaid.
Mõeldud, mindud.
Kampaaniaväliselt omade juurde.

Haned lendavad karjadekaupa ja filosoofiliste mõtiskluste saatel üle.

Äratuskella asendab liblik aknal.
Kinni ei vajutanud, topsiga õue hoopis.
Magavaid tiibu oli palju.


Teod.
Sein sai lauatuks, telliskivihunnik kolis ümber, võetud võsast sai kpõletusoksa-hunnik ja veidi-jämedamad-ahjupuud.

Hommikul..

.. ja veidi tegutsemist hiljem.
Sauna ja seltsi vahele, alla ja vahepeale.
Koju naastes said kodusedki kevadest osa.
Mõnusalt nahinaga :P

Fotojaht. Uinuda, võibolla undki näha?

*
No mida on?

Laske ometi rahus puhata!


Teised puhkajad.

Panus maailma päästmisse - ökoseks!

'
Artikkel.


USA väljaanne Chicago Tribune andis näpunäiteid ökoseksi harrastamiseks.
Väljaande kinnitusel säästab ökoseks keskkonda, kuid samas aitab intiimelu mõnusamaks muuta.
Kasutada tuleks biolagunevaid kondoome loomseid proteiine ja nende aseaineid sisaldavate kondoomide asemel.
(On see ikka kindel, et need juba akti ajal ära ei biolagune? Taaskasutatavad kondoomid oleks ju samuti öko!)
Iha ja seksuaalset erutust tekitavaid aineid leiab mitmetest taimedest ning juurviljadest. Seksuaaliha tõstavad näiteks kõrvitsaseemned, ingver, seller, austrid ja kakao. Naiste puhul ei ole šokolaadi söömine lihtsalt magusaisu, vaid see maiustus mõjutab seksuaalsust.
Kasuta orgaanilisest puuvillast aluspesu. Orgaaniline pesu ei tähenda, et see on vormitu ja inetu. Müügil on mitmeid seksikaid alusrõivaid, mille valmistamiseks on kasutatud orgaanilist puuvilla, siidi ja sojat. Seksikas ja keskkonnasõbralik ei pea teineteist välistama. Looduslikust materjalist aluspesu võib tekitada tunde, nagu ei oleks üldse pesu seljas.
(Heintest niudevöö ümber ja kärab küll!)
Seksimängudesse saab kaasata näiteks puidust kööginõud. Need, kes on harjunud kasutama piitsa, saavad piitsutada näiteks ka puust lusika abil.
(Eeee... piitsutada puulusikaga??? Kurikaga ei tahaks või?)
Looduslikud libestid – kunstlikke ja mürgiseid aineid sisaldavate libestite kõrval on ka müügil looduslikest komponentidest valmistatud libesteid.
Hellita partnerit massaažiga. Massaažiõlid sisaldavad palju kasulikke aineid nagu mandli-, jojoba-, seesamiseemne ja oliiviõli, mis muudavad naha pehmeks ja vastupandamatuks.
Seksimängudes saab kasutada ka kanepiköit, mis on mõnusam ja pehmem kui kunstlikud köied.
Lisaks voodile tasuks kaaluda seksimispaigana ka vanni. Mis oleks veel romantilisem kui intiimakt ökoseebi mullidega vees küünalde valgel. Kuid romantilisi hetki võib veeta ka mõistliku kuumusega saunas.
Süüa ökošokolaadi, mis tekitab ajus mõnutunde ning võib viia mõtted seksile. Käsitööna valminud ökošokolaad ei lisa ainult seksiiha, vaid aitab turgutab ka majandust ja aitab kakaotootjatel toime tulla.

Et.. tehke kõike, mida ennegi, aga pingsalt ökotooteid kasutades!
Ja jälle sammuke maailmapäästmiseks tehtud..

Võtab vanduma

'
Et mis on siis vanne ja kaua sest kinni hoidma peab?
Arstivannet kummalgi alljärgneval kujul ma andnud pole, küll aga muid lubadusi ja vandeid, nagu ka alljärgnev:

Mina, (perekonna- ja eesnimi), astudes Vladimir Iljitš Lenini nimelisse Üleliidulisse pioneeriorganisatsiooni, tõotan pidulikult oma kollegide ees: palavalt armastada ja hoida oma Kodumaad, elada, nii nagu pärandas meile suur Lenin, nii ngu õpetab Kommunistlik Partei, nagu nõuavad Nõukogude Liidu pioneeride Seadused.

Sõna on ju antud!
Miskit allkirja ehk väljaastumist pole toimunud..
Jah, siin ehk vabandab iga organisatsioonist sujuvalt väljumist, kuid kuidas on nende teiste vannetega?

Hipokratese vanne:

Vannun arst Apolloni ja Asklepiose ja Hugieia ja Panakeia ja kõikide jumalate ning jumalannade nimel, kutsudes neid ühtaegu tunnistajaiks, et mina tahan oma võimete ja otsuse kohaselt kinni pidada sellest tõotusest ja lepingust: austada minule arstikunsti õpetanut nagu oma vanemaid, andes temale, kui ta raha peaks vajama, osa oma tulust ning pidades tema järglasi oma vendadega võrdseiks ning õpetada nendele, kui see nende soov peaks olema, seda kunsti tasuta ja lepinguta; lasta neid osa saada nõuandest ja õpetusest nagu lepingu allakirjutanud ja arstliku seaduse järele vande andnud õpilased, teistele aga õpetust mitte andes.

Mina tõotan anda korraldusi ainult haige kasuks vastavalt oma võimetele ja arusaamisele, ma tahan neid säästa kahjust ja ebaõiglusest.

Mina tõotan mitte kellelegi anda surmavat ravimit, kui mind ka seda teha palutaks, samuti luban, et mina ei anna ka sellekohast nõu. Samuti ei anna ma ühelegi naisele abordivahendit. Pühalt ja vagalt tahan ma oma elujärge ja oma kunsti hoida.

Luban mitte kasutada nuga, ka mitte kivivaevuste korral, vaid tahan selle kõik jätta nende meeste hooleks, kes selle töö oma peale võtavad.

Igasse majja tahan ma sisse astuda haigele kasutoomiseks ja hoiduda kõigest ebaseaduslikust, eriti haige kahjustamisest ning eriti sugulisest vahekorrast nii naiste kui meestega, vabadega ja orjadega.

Mida ma ka ei kuuleks ravimise käigus või ka väljaspool ravitoiminguid inimese elu kohta, mida mingil juhul ei tohiks levitada, hoian ma oma teada, veendumuses, et niisuguseist asjust kõnelemine on halb.

Kui ma sellest tõotusest kinni pean ega seda ei riku, siis saagu mulle osaks edu nii elus kui ka kunstis, austus inimeste poolt tulevates aegades. Kui ma murran tõotust ja valet vannun, saagu mulle osaks kõik vastupidine sellele.

.

Alates eelmisest aastast kasutatakse Eestisi eelnevast kohandatud arstivannet:

Olles omandanud arstikutse, tänan oma õpetajaid. Tõotan oma au ja südametunnistuse nimel, et pühendun arstitöös inimese abistamisele ja humaansuse põhimõtete teenimisele. Minu tegevuse sihiks olgu rahva tervise säilitamine ja edendamine, haiguste ennetamine, haigete ravimine ning nende kannatuste leevendamine. Lähtun oma töös arstiteaduse põhimõtetest ja kasutan vaid selliseid raviviise, mille tulemuslikkus on teaduslikult ja eduka praktika kaudu tõendatud. Uuringu või raviviisi soovitamisel austan patsiendi tahet ning teavitan teda nii selle oodatavast kasust kui ka võimalikest ohtudest. Suhtun oma kolleegidesse austusega ega keeldu abist, kui nad oma patsiente ravides minu poole pöörduvad. Täiendan pidevalt oma teadmisi ja oskusi ning jagan neid oma kolleegidega. Hoian kõrgel arstikutse au nii patsientide kui ka kogu ühiskonna ees. Pean hoolikalt saladuses, mida patsiendiga seoses mulle on usaldatud. Täidan oma arstikohust ühtviisi kõigi patsientide suhtes, kedagi eelistamata. Miski ei saa mind sundida oma oskusi kasutama arstieetika põhimõtete vastu.

*
Et kui kergesõnaliseks ja ununevaks kaovad lubadused?
Olgu siis Jumalate, Organisatsioonide, südametunnistuse ja teise inimese ees.
Mis tegu sunnib neid lõpetama ehk muutma, end vabastama antud kohustustest?
Kokkulepe enesega, unustamine, olude muutumine..
Kus on see piir?
Ja ei pea ma viha siin meedikute vastu, vaid tuli see vanne lihtsalt selgelt ette.
Näitena.