Hola!
13.04
Tallinnas oli ilm morn.
Lennujaamas seljakottidele piva-kott peale, et rihmad kuidagi segama ei hakkaks ja lindil nad kadusid. Turvaväravast läbi ja lennukile.
Helsingis veidi pausi ja uuele, suuremale lennukile. Akna taga tibab ja kõik on hall.
Lennuk tõuseb pilvede kohale ja vesi aknal jäätub.
Kiirus 1000 km/h, kõrgus 10000 km ja temperatuur väljas -55 C.
Päike paistab ja maad läbi pilvede ei paista.
Pakutakse süüa ja juua.
Kuskil Prantsusmaa kohal vilksatab pilvi vahelt maad. Ja merd. Ja randa. Ja maakumerusi.
Mina, kes pole eelnevas elus lennukiga kaugemale kui Tallinnast Hiiumaale sõitnud, sedagi lapsena, saan uue kogemuse osaliseks.
Siis, tundide möödudes, kaovad pilved. Maa on ebatasane, jaotatud nelinurkseteks põldudeks, roheline, mägine, sekka majakogumeid, kõigil keskel suur pühakoda.
Hakkame maanduma.
Rattad maas, sõidame veel tükk aega möda lennuvälja, et õige hoone ja õige ukse juurde saada.
Ole tervitatud, Madriid, Hispaania.
*
Saame peagi kätte oma pagasi, kohendame neid veidi ja siis metroosse.
Kus küsime töötaja käest juhiseid pileti ostmiseks automaadist ja maa alla sisenemise nõksuks.
Kõik toimib.
Sõidame kesklinna. Seal väike ümberistumine (mis tähendab juhiste järgi sõitmisi-ronimisi üles ja alla ja ümber nurkade) ja olemegi kuskil sealkandis, kus koht, kuhu kotid maha saame panna, peaks kõnniaval kaugusel olema.
On õhtu, kell on kümne paiku.
Kesklinnas keeb elu.
Laupäeva õhtu. Ilm on soe. Nagu kohe päriselt suviselt soe.
Inimesed jalutavad, istuvad grupiti haljasaladel või kohvikutes-baarides, mille toolid on tänavale toodud.
Pikk päev selja taga ja rasked kotid seljas vaatame gepsu ja paberkaarti ning pärast mõningast ekslemist jõuame oma bronnitud hostelini.
Mis asub kuningliku palee kõrval vanalinna südames.
Või kusagil kesklinnas.
Hostel on veidi peidetud kõrvaltänavas.
Nõuavad passi, id-kaart ei rahulda.
Ja sularaha.
Bronnitud kahese toa asemel antakse neljane, kuid lubatakse, et jääb meie päralt hommikuni.
Vetse on kõigi tubade peale paar, dushe poole rohkem ehk 4.
Viskame kotid tuppa, paneme end õhemalt riide ja .. ei saa enam ust lukku. Udupea toob adminni. kes teeb tsiki-briki ja asi töötab. Meie oleme edaspidi väääga ettevaatlikud lukuga.
Uulitsale, poodi otsima.
Õhtu on soe ja rahvas tšillib rahulikult.
Hispaania elab ööelu.
Kebabikohas võtame durum-kebabi. Mis osutub ütlemata mahlakaks ja rammusaks ja peale selle maitsvaks.
25h poest veidi puuvilju ja vedelikku.
Ning.
Veini. Pakivein maksab 1.15 liiter. Mitte halb vein.
Mulle hakkab siin meeldima :P
Kulgeme vaikselt ja rahulikult, linna ja ehitisi vaadates (pilltimiseks oli minu apastraadi jaoks liialt hämar), kulgeme öömaja poole.
Magama.
*
14.04
Pesuruumis on saba.
Saame end siiski noorte vahele mahutada ja omad protseduurid tehtud.
Vesi on soe ja värskendav.
Pakime asjad, peame plaanid ja läheme hommikusöögile.
Röstsai ja keedis ja müsli ja piim ja mahl ja kohvi ja.. noh, nagu ikka
Nõud tuleb ise pesta.
Tekib saba.
Võtab teismeline toidunõu, valab svammi üle pesuvahendiga ja höörub seda andunult ja põhjalikult. Ja kaua. Ja siis loputab. Põhjalikult ja kaua. Võtab lusika ja kordab protseduuri. pesta on veel klaas ja tass...
Saba ootab.
Jõuab järg järgmise elluastujani ja jälle kordub kõik, kordub uuesti.
Haigutan.
Kui kord käes, teen siuh-viuh kiirelt ja osavalt kahe inimese riistad puhtaks nagu siinmail kombeks.
Igatahes, anname ära voodipesu ja võtme ning seisame varahommikuses soevärskes päikesepaistes.
Meil on puhkus!
Suundume läbi pargi ja linna metroosse.
Ja sõidame veidi valesse kohta.
Küsime teed jalgratta ja koeraga noormehelt, kes juhatab.
Jalutame kiirel sammul, sest kell.
Bussijaama.
Kumbki ei mäleta täpselt, mis oli selle linnakese nimi, mis teel Valenciasse meile lähem. Pakun välja, et Reques.
Küsime. Piiga kehitab õlgu ja otsib abi kolleegilt, kes inglist purssides meie selgituste peale soovitab Valenciasse sõita ja sealt edasi, kuhu vaja.
Me ei jää rahule.
Helistame sõpradele.
Requena.
(No mis vahet neil kahel nimel???)
Tormame uuesti kassasse ja seekordne nimetus sobib. Saame piletid ja info, et buss (ainus päeva jooksul) väljub 2 minuti pärast.
Jookseme ja jõuame.
Vajume tooli ja jääme ümbritsevat vaatlema.
Tasandikud.Oliivipuud. Viljapõllud. Muidupõllud. Künkad. Suured härjakujutised küngastel. Loomi ei ole. On punakas-kivine pinnas ja tärkav rohelus.
Poole reisu peal pooletunnine paus, et bussijaamas süüa ja end sirutada.
Maastik muutub mägisemaks. Kohati kohe väga mägiseks. Ja ürgselt ilusaks.
Hakkame silmi kohanimedel hoidma.
Requena. Väljuma ja võtame oma pagasi.
Oleme kohviku ja autoremonditöökoja vahel maanteel.
Helistan sõpradele. Selle kirjelduse järgi (olen kuuse ja roosa maja juures) ei oska nad meid tabada.
Lubame asisema orientiiri leida.
Kõnnime veidi tagasi.
Ja juba varsti kohtumisrõõm I&
S-iga.
Suundume tühje kanistreid täis Volvoga linnast läbi Pesale lähimasse külla Siete Aquasse (Seitse Allikat).
Keset küla on veevõtukoht ehk seitse allikat, kust kõik ümbruskond vett saab võtta.
Istusime kohvikus, mekkisime veini. Sees mängisid vanamehed laua taga kaarte.
"Oot, Sa oled ju roolis!" hõikasin veini mekutavale juhile.
"Ahh, see on Hispaania," sain särava naeratusega uude maailma toodud.
Elu oli rahulik, päikeseline ja ilus!
10 kilti külast, käänulist mägiteed pidi, Santa Maria ja Burgali mägede jalamil asub Pesa.
Koos kahekojalise hoone, 6 kana ja 1 kukega, kes kõik on õnnelikud. Üübernummi taksikoera, kolme jänese ja viljapuude ning suurte plaanidega.
Saime tagatoa oma mängumaaks. Käisime läbi toad ja muud, välised valdused. Jõime veini ja põletasime kaminas tuld.
Seinal rippus kuivatatud seakints. Sellest ribde lõikamine oli omaette ettevõtmine.
Kohalike sõnul on kolmas soe päev peale kevadjahedust.
Mida selle päeva lõpuks kattis öö ja tähed ja suured mäed kajasid vastu, kui neisse hüüda.
*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar