Sõprusest

'
Üks nooruk palus: Kõnele meile Sõprusest.
Ning ta vastas:
Sõber on vastatud vajadus.
Tema on see põld, mida te külvate armastuses ja lõikate tänumeeles.
Ja tema on teie toidulaud ja tulease.
Sest tema juurde tulete te oma näljas ja teda otsite oma meelerahuks.

Kui sõber kõneleb sellest, mis tal mõttes, siis ei karda te eid omaenda meeles ega hoia ka tagasi jaad.
Ja kui ta on vait, ei lakka teie süda kuulatamast tema südame lööke;
Sest sõnadetagi sünnivad sõpruses kõik mõtted, kõik ihad, kõik lootused jagatuna rõõmus, millest ei kõnelda.
Kui lahkud sõbrast, siis sa ju ei kurvasta;
Sest see, mida armastad temas enim, võib tema äraolekul selgida just niisamuti nagu mäetipp ronijale tasandikult kõige selgemini kätte paistab.
Ja ärgu olgu teie sõprusel muud otstarvet kui hinge sügavnemine.
Sest armastus, mis ei otsi muud kui oma müsteeriumi avanemist, ei ole mitte armastus, vaid väljaheidetud võrk; ja sinna kinni jääb vaid tühine.

Ning las kuuluda parim sinus su sõbrale.
Kui tal tuleb tunda su mõõnaaega, siis saagu ta tuttavaks ka tõusuga.
Sest kes on su sõber sulle, kui otsid teda tundidel, mida surnuks lüüa?
Otsi teda alati eluküllastel tundidel.
Sest tema osa on vastata su vajadusele, mitte aga täita su tühjust.
Ja jagugu teie sõpruse magususes naeru lustiks teistelegi.
Sest just pisiasjade kastepiiskadest leiab süda oma koiduvärskuse.

Kahlil Gibran - Prohvet.