Jalgpall

'
Oma pika elu jooksul pole mina kordagi tundnud vastupandamatut iha vaadata karja platsil, kes ühe palli järgi sibavad. Ei kuulu ühtegi selle ala fännklaabi ega midagi.
Jalkat üldse vaid telekast vaadanud (näinud) olen.
Viimasel ajal on pigem sedapidi, et kui aknast üleraudtee hirmus kisa kostab, klõpsan teleka käima, et vaadata, kes kellega ja mis kisa põhjustas.
Eile aga vedasin end elusale jalgpalliväljakule, et vanuigi seegi tükk tehtud saaks.
Ja mis mina, mõni oli end samasse vedanud lausa mängimiseks!
Kuna tegu oli enamuses amatööride puntidega mitte mingite proffidega, oli mängu vaadata lausa lõbus.
Mina, kes ma reeglitest halligi ei adu, sain vähemasti kõvasti itsitada.
Eriti, kui 2 võrdselt äput punti kokku said.
Naised jooksid platsil kui kanakari, üritades, tõesti üritades midagi palliga teha. Enamasti oli siht pall endast kiiresti kaugemale lüüa. Polnud nagu oluline, kuhu suunas või kumma võistkonna mängija juurde.
Nurgalöögist (või misiganes see on, kus 1 mängija palli nurgast välja lööb) lendas pall publiku sekka, absoluutselt platsist eemale.
Ainsa värava lõi väravavaht ise omaenese väravasse.
Treener karjus entusiastlikult kaootiliselt kulgevatele mängijatele nimepidi juhiseid, mida enamasti ei järgitud.
Mina, kes ma värava taga istusin, ei tohtinud hetkekski valvsust kaotada, et ise palliga mitte piki pead saada.
Aga kollektiivid ise olid rõõmsad ja võtsid asja mõnuga :)
Hoopis teine tera sai siis, kui vastu sattus tugevam punt.
Siis saadi lihtsalt haledalt lakki.
Värav!

Ja väravavahi asjaks jäi vaid pall võrgust välja koukida ja taas platsile saata.
Igatahes tõeliselt lõbus õhtu!