Kolmekuused rotiplikad on siiani saanud vabaduse väljaspool puuri vaid diivanit vallutada. Patjadest käigud ja näritud voodikate, kuid see on hind, millega arvestatud.
Täna, kaunil sügishommikul, leidsin, et aeg küps nad tuppa lahti lasta, uusi avastusi kogema.
Sulgesin kõik olemasolevad uksed ning blokeerisin tee kööki.
No nagu ma kõikide rottide puhul teinud olin.
Vana Tont, kes ikka omapäi võimalusel puurist sisse-välja kulgeb, on omandanud tasase teatud trajektoori, mille tõttu barrikaade ehitama ei pea.
Raban siis valged õeksed diivanilt kätte ning tõstan põrandale, puuri ligidusse, et kodutee kohe selgeks saaks.
Betty sibab naljakalt küljetsi diivani alla, Zuuzi aga jääb puuri ligi. Ronib sisse, ronib välja.
Nii-nii, sedasi need asjad siis käivadki, peab meelde jätma.
Puuri katusele ja puuriseinapidi alla.
Tagasitee on nüüd selge.
Betty sahistab samal ajal juba koridoris. Nii-nii, mis meil siin on?Ja mis selle riiuli alla peidetud?
Ohhoo, veel midagi põnevat!
Zuuzigi on julgemaks muutunud ning teeb omakorda tiire toale.
Ja mis see siis on?Keegi on enne meid jõudnud remondiga alustada?
Vana-Tont vaatab noorte sebimist rahulikult pealt.Tema teab, mis toas.
Ja teab, et söök, jook ning ase siiski puuris, kuhu noored-vanad oma erutust välja elama varsti ka saadetakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar