Öö läbi laevasõitu oli nagu elu laevas 17 tundi järgemööda.
Kajutis telekast ning infolaua juures ekraanil näitas reaalajas kaardilt laeva teekonda.
Tagasihoidlik klaverimängija, kes sündil tasaseid kauneid viise välja võlus, põgenes miskipärast, kui ta külje alla end kuulama sättisime.
Kuna erilisi tantsulõvisid polnud sel õhtul meist kellestki, siis pärast laevaga tutvumist viibisimegi rahulikult kajutis.
Hommikul viie paiku särasid kajutiaknasse Ahvenamaa tuled.
Mõned tunnid hiljem jõudsime Rootsi rannikule saarte vahele.
Ja päike tõusis.
Hommikusöök kesk saarekesi ja kormorane. Ja kormoranisaarte. Need väikesed maatükid, mis kannavad valgekskuivanud-mürgitatud puid, mille okstel mürgitajad. Mis teha, kui väljaheide nii vänge on.
Sadamas. Umbes kaardi järgi suund Djurgardeni saarele. Kokkuhoid transpordi arvelt tundub enam kui loogiline - linna ilu täies hiilguses ning kohale jõudsime umbes kolmveerandtunnise jalutuskäigu järel.
Linnas on väga palju jalgrattaid. Igas võimalikes ja võimatutes kohtades. Enamasti ikka võimalikes.
Narvatänaval seisis Oskari kirik. Astusime sisse. Kirik tühi. Altari lähedal klaver ja tšello, nende taga kaks kaunist naist. Musitseerisid ja laulsid, vaiksel ja kaunil moel. Kirik ise kena, vitraažid, mahedad toonid, hämar.
Edasi ülesilla Vasa muuseumi suunas.
10. augustil 1628 kogunes Stockholmi linnarahvas sadamasse saatma esimesele merereisile kuninglikku sõjalaeva Vasa. Vasa oli võimsaim alus, mida nähtud.
Ja kilomeeter kaldast, oma esimesel reisul, läks kogu see võimsus põhja, jäädes nii konserveerituna ootama aega, mil ta üles tõsteti, korrastati ning tema ümber betoonseinad ehitati.
Laev 70 m pikk ning 12 lai. Päris suur tükk. Ja puitkaunistusi ohtralt täis nikerdatud. Muuseumis ekponeeriti laevalt leitud esemeid, inimkontidest suurtükikuulideni. Selline laev siis pealt...
... ja tagantvaates.
Oma mõned tunnid möödusid laeva ümber luusides ja väljapandut uudistades.
Edasi jalutasime niisama ringi. Veemaailmas oli liiga pikk saba, kohalik söökla oli liiga rahvast täis ja kell sealmaal, et kaugele ei jõua ning lähedal olla piisavalt aega. Egas muud, kui Skansenisse, vabaõhumuuseumi.
Päris vanad majakesed...
... ja veidi uuemad. Katused kasetohust, samblakiht peale laotud. Mõne majakese vahel ja sees toimetasid omaaegses vormis omaaegseid tegusid inimesed, kes lahkelt küsijatele teavet jagasid.
Ühe põnevama osana leidsime aga linnaosa oma töökodadega, kus poes poodnik vürtse jagas, kõrtsus kõrtsmik õlut kallas ja praade serveeris nig läbi akende ka suletud uste taha võis piiluda.
Veel elasid Skansenis loomad. Veidi tüdinud ning igavlevate nägudega poseerimas. Meie omad põhjamaade loomad - põhjapõdrad, põdrad, rebane, paar kakku, hülged, ahmid, karu, kes oli talveunes ning seepärast nähtaval polnud, saarmas, kes ka kuskil kalju vahel peidus, ilves, veised, metssead oma triibuliste poegadega ja hundid, kes olid üsna söönud olemisega ...
... ja sellest hoolimata olid ka lambad terved :)
Selline reis siis oli. Tagasitulek oli väsinum. Palju-palju jäi nägemata, kuid ehk mõni teine kord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar