Bhutan-Nepaal

'
Himaalaja dokumentaalfilmi päevad.

23.oktoober Tallinna Ülikool, Tallinna saal.

Bhutan - kas õnne tipp?

Tundmatu maa seal Hiina ja India vahel.
Kus 97% inimestest peab end õnnelikuks.
Kus suitsetamine on keelatud.
Kuhu televisioon jõudis aastal 1999.
Tegelikkus?
Turisti pilgu läbi.
On muu.
Turist näeb, mis näha tahab. Kuuleb, mida kuulda soovib.
Mõtleb, paigutab oma must-valgesse maailma.
Kohalikud.. naeratavad.
Ja teevad omi asju, millest võõras kunagi teadma ei saagi.
Kiire on langus seal, kus poole päevast täidavad koka-koola reklaamid.
Tühisus, vaimu surm.
Arenguabi?
Kellele ja milleks?
Tervikut haarmata vaid näha, mis näha tahetakse.
Propaganda maik sest filmist suhu jäi.

Teine film kuid, Teel punase jumalaga: Machhendranath, oli hoopis teist laadi.
Ju põhjuseks autor, kes omade seast.
Nepaalis ehitatakse iga 12 aasta järel üks kaarik, robustsest suurest puust, oma kolmemeetrise läbimõõduga ratastele, mille peale omakorda torn vitstest. üle 20m kõrge.
Ja siis veetakse teist köite abil läbi maa kuu aja vältel.
Puhta inimjõul.
Torn on pidevalt kiivas ja kukkumas.
Rahvas kakleb kohtade pärast olla kaarikul ligemal ja asjalisem.
Elektripostid-liinid jäävad kaotajaks kitsal teel, kus kaarik läbi vangub.
Kaarik vajub majaseina. Torni tõmmatakse langusest sirgemaks nii, et kõik ümbritsev kooldub.
Rahvas pidutseb, ohverdab, rõõmustab.
Torni sees, kaarikus, istub punane jumalusekuju.
Siiras ja ehe!