Hinged

Jõuluõhtul Metsakalmistul.
Mustad jõulud. Seda enam paistavad kalmudele asetatud küünlad.
Metsaalune on nagu päkapikkude muinasjutumets, iga koopa ees oma lõkkeke.
Elusaid ringikõndijaid peaaegu pole, kõik on omad retked varem ära teinud.
Viiding, Luik, Unt... Nemad said omanimelise kivi kõrvale ühe leegi lisaks. Teiste seast ei osanud valida, või ei paistnud pimeduses õige nimi või polnudki nende puhkepaik seal. Aga mõte käis laias kaares Läinute peale. Mida nad mulle andnud olid.
Neil ei ole enam kunagi külm.
Aitähh teile kõigile.

Vaikne tänu kõigile. Samamoodi Läinutele ja siinolijatele, kes mingil ajahetkel hinge puudutanud. Te kõik olete vajalikud.