Lugu.
Reede, 27.okt. Tallinn. Õhtu 11 paiku.
Torm. Kohe päris suure tuulekiirusega torm.
Merivälja muul. See kividest ehitis meres siis, mitte ristsugutisloomake.
Rannas juba lõi jalad poolde säärde märjaks ootamatult jõuliste ja kaugeleulatuvate lainetega.
Muuli peal. Jalad ju nagunii juba märjad.
Ka sealt pritsis vesi üle ning jalad harkis pidi tasakaalu hoidma, et vesi jalgu alt ära ei lööks.
Aga või siis lollil aru!
Pidin ikka minema edasi pikki muuli. Sinna päris tippu kiskus.
Paremalt tuleb laine - jalad harki, raskus maha ja keha tuulele-lainese vastu. Nii mitu korda.
Ja siis tuli SEE nurgalaine, mis jalad alt ja mind kaasa viis.
Mütsi viis ka peast minema.
Ja mina täisvarustuses ujuma läksin. Muulilt maas ja meres.
Tuul ja laine olid ranna poole, seega mu ainus mure hingata saada ja kalda poole suunduda ja mitte ära uppuda. Ja mitte lasta end vastu kive väga puruks peksta.
Siinkohal soovin tervitada inimesi, kes on mulle ujumist õpetanud.
Ja tervitan ka vetevana, kes veekraade endiselt talutavalt soojana on hoidnud.
Ja siis veel tuuleisandat, kes mu nõtra keha avamerele ei viinud.
Ja muid helgeid ning tumedaid jõude.
Ja muidugi lõppeks neid abivalmeid inimesi, kes hulpivale ja suurtele kividele küüsi tahaajavale minule oma abistava käe ulatasid ja mu taas kindlale maismaale aitasid.
Teised saavad oma tervitused isiklikult ;)
Soovisaate lõpp.
Sõnaga, käisin okt. lõpus täisriietes ujumas.
Juhtub.
Kaotused: suitsupakk ja tulemasin, müts, töötav telefon (s.t jäi alles, aga ei tööta, kaart õnnestus päästa) ja mõne inimese närvirakukesed.
Käed natu katki ja jalad sinikaid täis, paar päeva lonkasin, muud hullu
pole.
Aga muidu, tänan küsimast, hästi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar