Raba

(Foto: Andres Kask)

Mitte et ma nüüd eriti palju rabas tuterdanud oleks. Mööda laudteed vähemasti mitte.
Lumi.
Keegi on enne läinud, mööda jälgi tiba lihtsam kui ise lume alt välja avastada kindlat teed.
Rabas on avarust.
Meenus unenägu, deja vu. Merega seoses. Lagedus harjumatu mulle. Lagedus merega võrdub.

Kui kõik meeldivad asjad kokku panna, näeks pilt välja selline:
Istud, selja taga mets, ees meri, nende vahelisel rannaribal lõke ja selle ääres, enese kõrval, armas inimene.

Taevas on ilus, lumi on ilus. Kõik oma varjundites.
Eriti, kui on segajateta. silmapiiririst metsapiirini.
Lihtsalt vaatad ja kogud enesesse pilte ja hetki.
Ja jälle see pilt - avarus, ees päike ja kuklas kuu. Eelmine kord läbi mere astudes nõnda oli.

Päikse loojudes, lumevalguses, kuu selginedes, hakkas tõusma udu. Karge ja karske nagu allikavesi.

Hing ihkab muinasjutte. Miks mitte neid ise luua, neid lihtsalt näha? Ja uskuda?