Miskit on õhus

Viisin dokumendid sisse. Kooli. Ja üldse mitte sinna, kus võiks loogiliselt jätkata. Tahtmata ära sõnuda enne selgesõnalist sissesaamist. Hetkel on tiba uhke tunne ka.
Sulaselge masohhism on see õppimine.

Homsest folkeerun.

Sinna ja tagasi. Rattaga

Et vahelduse mõttes siis rattaga.
Hüljes rattal.

Et kõik (, no vähemalt osa,) ausalt ära rääkida, siis sai lugu alguse sellest artiklist.

(Kui selgemalt tahad näha, ürita pildile klikata või nii.)

Hommikul rongiga Riisiperre. Sinna lõppeb raudne tee.
Rattad maha. Vabadus!
Kohalik pood likvideeritud.
Nissi kiriku ümber luusima.
Poes pisut süüa tee peale nii igaks juhuks ja teele siis.

Et siis päris algusest. Selja taha jääb piirdega järsult lõppev rööbastee, vahele asfalt ja edasi uus rattatee. Riisipere - Haapsalu. Haapsalu - Riisipere.

Rõemsalt teele.
Eksju, meil pole kiiret? Keerame ikka igale poole sisse, nii vahelduse mõttes, eks?
Jahh, loomulikult!

Esimesed kilomeetrid. Läheb aega harjumaks, et laadungiga ratas on teise kaaluga kui vaid enda ihu kandev. Läheb aega harjumaks, et autode ja inimestega ning nende ootamatustega ei pea arvestama. Läheb aega harjumaks, et on suvi, on ajatus, on tee.

Miski aja pärast Turba. Tiirutame majade vahel ühel ja teisel pool rattateed.
Ehh, ei midagi huvitavat. Tagasi teele.
Teed ilmestamas riietumispausid (külm ja soe vahetusid sellise kiiruse ja intensiivsusega, et sai üsna mitu kehakatete kombinatsiooni läbi proovitud), paar kaunist looduslikku vaatamisväärsust ja entusiasm.

Ristumine peateega ja pirukaputka selle päeva ainsad 2 saiakest kaasa haaratud.
Edasi.
Ees sirge tee, taga sirge tee, kahel pool kõrge võsa.
Peatus. Teeäärsele puuvirnale pirukaid nahistama.
Mõnus on olla!


Risti. Üle 20 kilti teest on läbi. Poest vein joogipudelisse.
Küüditatute mälestusmärk.
Raudrööpad kõrgusse ristina.
Kõigile, keda siin jaamas rongi pandi.
Kõrval kuiv teave, kust ja kuipalju. Nimed.
Ja ikka takkajärgi küsimus, et MIKS?
Miks naised ja lapsed, miks mehed, miks vanad ja väetid?

Ristist edasi ilmuvad teeäärde kilomeetripostid.
32 kilomeetrit Haapsaluni.
Mis siis ikka. Edasi!
Veinilonksud ja peas ketravad viisijupid. Isiklik raadio on hea asi, mis?
Mõned jutukatked omavahel.
Mõned peatused tundmaks, et elu on ilus ja seda peab täiega nautima.

Auto möödumas. Tigedus.
Krt, rattatee ja et mida krdit?
Jube mõnus on jah miskites roobastes jälle ukerdama hakata!
Hüljatud maja.
Ja sellistest mina niilihtsalt ei möödu, ikka nina sisse.
Uksed lahti ja aknad puru, nagu ikka.
Ma ei mõista inimeste vaenu tervete klaaside vastu, ei mõista.
Nagu mahajäetud maja ikka. Kunagi suur elamine olnud, nüüd kolmeks köök+toaliseks korteriks jagatud. Terved sööginõud ja lõhutud ahjud.
Ja joomajärgsed taarad, märgid ööbimistest ja no nagu ikka.
Ja klaasikillud jalge all.
Mis sunnib inimesi asustatusest nii kaugele lagastama?

Veidi edasi seesama auto, mis uhkelt meist ennist mööda tuhises.
Kuid armatuuril miski luba, mis tõendab tema õigust jalgrattateel sõita.
Kuid see maja, mille ees ta peatus...
Ma tundsin selle ära.
Ma tundsin ta ära.
Kuid selle loo räägin ma teine kord.

Ja edasi on tee. On lihtsalt tee ja ligihiiliv väsimus.
Kilomeetrite lugemine. Söögikohaks sobiva paiga otsimine.
Lõppeks otsus, et Haapsalus sööme.
Paliverest alates kaob igasugune ülevaade, kus me asume.
Visadus kannab vilja ja siis ühel hetkel, kuskil võsas, saigi tee otsa.
Lihtsalt.
Edasi oln liiprid.
Kõik. Ei viita, ei juhiseid.
Inimesed ikka abiks. Annavad nõu ja puha. Olgu või vale ;)

Linna me jõuame.
Väliterrass. Kebab.
Esimese hooga hea, mida suutäis edasi, seda soolasemaks muutus.
Õlu läks kui kerisele.
No igatahes miskit kõhus, aeg magamiskoht otsida.
Mere äärde. Sinna ranna taha.
Tühjaksjäetud hooned.
Ja taas klaasikillud. Ohtralt klaasikilde.
Ikka nii ohtralt, et tundus tark ratast käekõrval vedada, talda tunginud tükke eemaldada ja palvetada, et rattakummid terveks jääks.
Koht ilus, vaid miskid autod aeg-ajalt ringi tiirutavad.


Jonn tabab. Seekord mind.
Mulle on üsna vastukäivad asustatud paigad.
Kuid me saame hakkama, vaikselt ja rahulikult, sest väsinud ju mõlemad.
Siin on lõpp, siin on ilus, siia me jääme, on lõpuks otsus mõlemaid rahuldav.

Koht on ilus. Meri, luiged, mööduvad jahid, kaatrid.
Mõned korrad sõidavad autod telgi taha, kuid keeravad tagasi.
Tuul ei olegi nii tugev, kui karta.
Priimusel tee ja väike õhtueine.

Jalutuskäik lähedalasuvates jaburates ja sürrides klaasidelagetates ja rüüstatud tööstushoonetes. Saal tühi, vaid põrand kaetud ruumi ulatuses väikeste konservisiltidega. Sprotid õlis.

Uni tuleb kärmelt. Mõnele vähemalt.

Ümberringi linnud. Kajakad, luiged, haned, miskid veel.
Lobisemist pea öö läbi neil. Pojad ju pubekajärgus pea kõigil.

Hommikul ärkame rabistamise peale. Keegi kui koputaks telgi uksele. Siis paitab katusel linnu vari. Hakkab teine mööda vaia allapoole liikuma, kuni libastub. Lendab taas tipule. Üritab teiselt poolt. Gravitatsioon võidab taas.
Naljakas on ta.

Aga hommik on ilus.
Täpselt selline, nagu üks õnnelik hommik olema peab. Soe, valge, rahulik, väljapuhanud, täis tegutsemistahet ja samas rambelt rahulolev ka mittemidagitegemisega.
Lesime, kuni telgis läheb liialt lämmiks ja linnas on kohvikute uksed juba valla.
Tasapisi asjad kokku ja (ikka ratas käekõrval, klaasikillud ju, frakk, maivõi!) linna poole.
Ma arvan, et leidsime armsaima. Müüriääre (võimidagi sarnast) kohvik. Vaikne jatsumuusika, välilauad.
Tellitut ootama peab kaua. Ja mõni on kannatamatu loomuga ;)
Aga kui saabub, mis saabub, siis on see hea.
Kiluvõileib on meistriteos!
Ja kohvi läheb täpselt õigesse auku. 2 tassi kohe.
Kokkuvõttes jääme rahule.
Usaldades kaaslase sisetunnet jõuame seekord otse rattateeni! ( Kui kokku saavad 2 topograafilist idiooti, siis on selline asi pigem reegel kui erand miskipärast ;)).

Ja nüüd algab väntamine.
Ma ei ütleks, et umbes 60 kilti mul igapäevane norm oleks.
Seega olen valmis milleks iganes.
Uus mäng, mil nimeks Pane Oma Spidomeeter Täpseks.
Avastame, et kahe kilomeetripostivaheline tee kajastub rattal asuvatel mõõdikutel erinevalt. Nii omavahel erinevalt kui ka erinevaid postivahesid mõõtes. Järgnev tunnike ongi sujuvalt sisustatud paikasättimisega. Siiski aparaadikeste, mitte kilomeetripostide ;)
Sest, olgem ausad, tee ise on igav.
Esimene päev oli põnevus, et EHK tuleb varsti midagi.
Sama teed tagasi sõites on tõde end paljastanud.
Sirge tee ees, sirge taga, võsa mõlemal pool miskitki vaadet varjamas.

Aga, tead, ka koos vaikida on hea. Sa tead!

Miski hetk tundub, et tulles olid kohad, mida tagasi minnes enam ei leia.
Nagunii on nad siin midagi muutnud ja tegelikult liigume paralleelmaailmas, kus öö jooksul kaovad asjad. Suured asjad.
Ja teed on nad ka pikendanud. Ja paradoksaalselt läheb see tee mõlematpidi ainult ülesmäge ja vastutuult!
Selge vandenõu, ma ütlen!
Ristis on tunne, et eine on hea ja jalad on kanged.
Ja päike võtab ootamatult intensiivselt.

Ülla-ülla! Siiski on olemas eilne pirukaputka (loomulikult hirmus vale koha peal ja saiakesi õigeid pole seal enam ka) ja ka peatee alles. Ühe kauni vaatekoha siiski kaotasime. Miskid salajased jõud ikka liiguvad turbarabas, kindel see.

Riisipere jõudis kohale oodatust-kardetust varem.
See oli meeldiv üllatus.
Mitte, et nüüd jaksanud poleks, eksole.
Rongini oli natu aega.
Istusime (kujuta ette, saad jalgu sirutada ja istuda lamedal pinnal, ei sadulas!), kohanesime viisakate oludega, kebisime rongi ja siin lõppebki rattaretkelugu.

Mis ma teile siis soovitaksin.
See on kena lõpuviitmisvõimalus.
See on hea trenn.
See on hea liikumis+mediteerimisvõimalus, mistõttu ma pole kindel, et ma seda ei korda.
Igatahes on ta nüüd tehtud!
Ja kahetsust pole grammigi.

Mitmesegast

"Pettu kristlastes, aga mitte Kristuses"
Nii kinnitasin endale kunagi.
Ideed oma olemuselt on ilusad, inimesed on, nagu on.



Mingi hetk on tunne, et nüüd aitab.
Töö. Inimesed. Eks ole ükskõiksus läbipõlemise märk?
Või lihtsalt. Ma ei tea.
Ma pole kunagi tahtnud töötada inimestega, suhelda.
Ja olen seda enamuse ajast teinud.

Isiklikud suhtlemised.
Leiad tegevuse. Meelepärase. Hülgad vanad rajad ja teod. Osaliselt. Harvemini kohtudes, lootes, et teised sama õnnelikud oma tegemistes kui Sa ise.
Ja mingi hetk ongi.
Mingi järgmine hetk polegi Sind vaja.
Ning siis on 1 väike hetk, mil tunned end vajatuna.
Sind ei vajatagi.



Taas loobumine, vabaks andmine. Oma mõtetes.
"Ta on alati olnud, ja nüüd teda enam pole," halas Mattias Kolu-Per'i surres.
Mõnikord on nii, et mõistuses on kõik paigas, südagi ei saa enam haiget, aga kusagil on miski nurk, mis kinni peab ja omaks, endassepuutuvaks loeb.

Lapsena õpib rääkima, hiljem peab õppima vaikima.
See käib kõige kohta.
Võib vaikida, võib tunda.
Võib samaaegselt.

Hingesegaselt siis.
Kuid siiski omas mullis õnnelik olles.

(Selgitusena. Antud traumad pildil on tingitud jalratta ja ihu kokkupõrkest. Juhtub. Tegu pole miski suunatud vägivallatusega, vaid lihtsa õnnetusega.)

Juulikuised hülged. Paadiga Pirital.

No ei olnud Mikid ja ei läinud merele, vaid vastassuunas.
5 + 3.
5 inimest ja 3liitrine vein.
Kiiret ei olnud.
Pardid olid. Nägid saiamaiad välja.
Aeruhoidja loopis neid kaerahelvestega.
Saiamaias väljanägemine asendus üdini solvunud ja etteheitva väljanägemisega.
Pisised pardid on karvased.

Mõni tee on ummiktee, ka jõetee.
Vahelduseks kalamehed, teised veeliiklejad ja ujujad. Kaldal jooksjad.
Ja üks imepisike kummipaadike, millel aer pidevalt ära lagunes. Kuidas keegi töölt koju liikleb, eksole :)
Kui liiga kiviseks läks, keerasime tagasi.
Pirita kloostrit piirava võrkaia taga miskid esinejad keskaegsetes kostüümides. Midagi seal toimus.
Paat otsapidi kaldasse ja soovijad ujuma. Kes riietuses, kes puhta ilma.
Tasapisi tagasi lähtekohta.
Siuke mõnus õhtuke.

07-07-07. Hommik

Algab päev. Ringi liiguvad hilised pidutsejad ja varased koristajad. Ja päike tõuseb...

Meres kasvavad luiged ja kivid.

Kohati hoitakse loodust puuris, aia taga. Inimeste eest varjul.


Kuid päiksesse sirutumast ei piirata saa ükski tara.

Ja nii kaunil sümboolsel ajal, kui 07-07-07 kell 07:07 mõtlen ma Sulle. Ja servapidi kõigile, kes soojana mu maailma kinnitunud on.
Mingu teil hästi, mis muud!

7 tõsiasja, mida mina tahan teile avaldada

Ära märgituna Tiia ja Valgusekandja poolt (vähemasti). Teema, et avalda 7 fakti endast ning nõua sama oma seitsmelt sõbralt.
Vaieldamatud tõsiasjad, mis mu senises elus aset on leidnud:

1. Olen kõndinud puust risti ja seltskonnaga läbi teekonna Tallinna Raekoja plats - Risti - Lihula - Pärnu - Ainaž.

2. Olen ristitud ja leeritatud.

3. Olnud söömata 9 päeva ning ärkvel u 50 tundi järjest. Seda kõike oma vabal valikul.

4. Saanud oma elu esimese palga 8-aastaselt. Rohimise eest. 11 rubla. Ja ostsin selle eest oma esimese käekella.

5. Kannan enamasti nuga kaasas.

6. Pole kunagi pead punaseks värvinud, heleblond ja tumemust on järsult vahetunud korda paar. Loomult blond, tänan küsimast.

7. Toitun ebatervislikult, aga mõnuga.

Sellesama edasisaatmisega nüüd selline lugu, et pooled mõttenimekirjas olijad on üleskutse juba saanud ning suurel osal armsatest pole mulle teadaolevat blogi. Aga kirjutage mulle kiri :)
Kettkirjad pole enamasti ka minu rida.
Aga üldiselt - on, nagu on!

Loomamõtelus

Hundipüha

Ma ei tea, miks enamus peab hundi silitamist kuidagi teoks ja väärtuseks.
Selleks, et tunnetada inimese ühtsust ürgsega, pole ju vaja endal lasta kätt otsast ära järada.
Hunt, loom metsast, ei mõista ju nii, selles koodis, kui me talle mõtteid pähe surume.
Ja ehk on libahundi kaval nõks leivaga nugagi haarata katse meid relvituks teha.
Hunt on hunt.

X says:
aga mis siis kui hunt ei hammustagi?
Steppenwolf says:
hmmm....
Steppenwolf says:
ja põder metsas laseb end rahus sarvede vahelt sügada ja karu lööb patsu ja poseerib Sinuga koos rate jaoks?
X says:
jh, see on minu maailmapildile täitsa sarnane
X says:
inimesed on ilusad ja head
X says:
loomad kah
Steppenwolf says:
jah, ja jänesed-karvakerad hõõruvad end jalge vastu nagu kassid
Steppenwolf says:
krt, mul tekiks küll marutõbihirm sellisel juhul
Steppenwolf says:
tuleb oravake, ühelt poolt, murrab jõuliselt pähkli pooleks ja ulatab jaapani-naeratusega ühe pooltest Sinu poole...
X says:
sellepärast sa oledki nii vanaks elanud. terve mõistus. alalhoiuinstinkt, midagi taolist
Steppenwolf says:
skungid teevad kujundujumist...

P.S. Tegelt ka Hesse sündimisepäev, lisaks kõigile muudele armsatele :)

Kääksud

Vastu tulles delegeeringule. Minu kiiksud.
Niipalju kui ise märkan või kõrvaltöelduna omaks tunnistanud.
Sest tegelikult olen ma ju perfektne.

Toidutegemine
* Oma armsate tiblade ja muiduimelike hirmuks ikka kruupe ja pekki. Ja sibulat.
* Peamised maitseained Vegeta ja sidrunipipar. Enamasti nendega piirdungi.
* Kui teha, siis ikka palju. Põhjendamatult enamasti.
* Kõiksugu riistad ja vahendid võib vabalt tagasi panna ja ära pesta ka toiduvalmimise protsessi käigus. Jooksvalt.
* Mulle ei meeldi süüa ainult söögilaua ääres. Iga muu koht on sama sobiv. Enamasti sobivamgi.

Majapidamine
* Maja peab ennast enamasti ise.
* Asjadel on nende koht ja neis kohtades peavad olema vastavad asjad.
* Jooksurada peab vaba olema igasugustest takistustest.
* Mustad nõud kraanikausis on lubatud vaid vähest aega ja väikeses koguses korraga.
* Triikraud ja tolmulapp EI OLE mu sõbrad.
* Koduloomale on lubamatult palju lubatud. (Aga mis ta siis on niiii armas?)
* Ma pean teadma, mis toimub. (Kui Sa jood ära mu viimase kohvi ja suhkru, siis ÜTLE, palun, ma tean koju tulles uue paki tuua).

Isiklikud nihked (no nagu need eelmised ebaisiklikud oleksid...)
* Kalduvus paanikaks. Mõnikord. Põhjendamatult. Aga ainult mõnikord põhjendamatult.
* Kui uni, siis magan. Miks mitte keset päeva?
* Meeldib olla piisavalt informeeritud ja varustatud. Roti värk.
* Kalduvus pigem mitte teha kui teha. Ja mõnikord oma vormikat nina kohatult toppimiseks kasutada. Aga ma arenen.
* On olemas õueriided ja koduriided. Ja ei mingeid tuhvleid. Villaseid sokke see eest kõigile ja kirssidega, kui vaja.

Ja kui juba läks, siis delegeeriks: Ada Ruu (erilise huviga) ja Kriips võiksid toru tõsta ja end paljastada.
Aga ikka lugu pidades.

Tartu - ohtra jaura linn

Üks kaunis inimene kutsus, mitut toredat, uut ja vana, kohtasin.
Kummaline. Politsei jätab mind külmaks.
Õhtu hommikuks saamine taas.
Joodiku pisarad.
Päris ja häiriv.
See, mis sõnade taga ja see, mida ka ohtrate sõnadega ei ehita.
Mobiil on saadanast.
Tartu on tartu on trtu.
Harjutused iseseisvaks eluks on ikka samad.

P.S. Kristjan Jaak liigub. Endiselt.

Vahepala. Ajatult

Tule, heida mu kõrvale ja hülga aeg.
Tule, vaatame koos taevasse ja ma jutustan Sind ära.
Tule, võta mu käsi padjaks kukla alla ja kuula end lugudesse.
Langeta laud ja peleta vajadused.
Kuni tunned mu vestete lõhna, end kaotad nägemustesse, mis vormitud sõnadest.
Kuni tiivutult lendad, keha kaalutu.
Kuni hetkega võidad ajad ja aastad.
Tule, ma viin Su ära.
Natukeseks
Ki

All you need is love

Suudlevad vanurid.
Kortsus kuivad huuled.
Seks kortsund nahkade vahel.
Sama noore ja vana vahel.
Mehed suudlemas.
Naised suudlemas.
Rassidevaheline.
Negriid asiaati.
Europiid mulatti.
Kääbus ratastoollast.


Inimeseks määratlemine käib miskite kriteeriumite järgi.
Või mitte?

Kõike võib tuletada seksini, puhta ettekujutletava suguühteni misiganes kujul. Misiganes tegevus seksuaalset naudingut pakub.
Vaataja näeb oma rikutuse tasemel.
Kes näeb taha, tundeid, kes vaid jälkust.
Oma mõtetes. Nähes MIDAGI.
On taunitavaid ja mitte asju.

Mind näiteks häirivad pesud ja pepuvahed püksivärvlist poole meetri jagu kõrgemal kõigile paistmas.
No vägivaldselt pannakse mind teise püksi piiluma.

Küllap on kõiges silmale talumatuses süüdi kasvatus ja kogemus ja tolerants ja harjumus.
On palju erinevaid.
Kõiki ei taha näha.
Aga nähes mõista ja edasi minna on ometi võimalik, mis?

Ja veel.
Terves kehas terve vaim.
Et laps oleks terve. Vähemalt väliselt.
Sisemised vead löövad hiljem välja.
Kuid mõte töötab ikka läbi silma.
Väliselt kenad, seest nihkes on kiiksuga, väliselt nihkes, kuid seest terved on värdjad.

Ma olen õnnelik oma kiiksuga ja värdjatest tuttavate ja sõprade pärast!
Sest nemad on mind laiendanud.
Võtmata andnud.
Mõistmist.

Kино sõnadega

День как день, только ты почему-то грустишь.
И вокруг все поют, только ты один молчишь.
Потерял аппетит и не хочешь сходить в кино.
Ты идешь в магазин, чтобы купить вино.

Солнце светит, и растет трава,
Но тебе она не нужна.
Все не так, и все не то,
Когда твоя девушка больна,
Когда больна...

Ты идешь в магазин, головою поник,
Как будто иссяк чистый горный родник.
Она где-то лежит, ест мед и пьет аспирин,
И вот ты идешь на вечеринку один.

Солнце светит, и растет трава,
Но тебе она не нужна.
Все не так, и все не то,
Когда твоя девушка больна,
Когда больна...

Ja sellest hoolimata olid need kaunimad tunnid mu tänases päevas.

Olla läheduses. Olla. Lähedal. Puudutada. Näha. Tunda. Olla.

Koputa ja astu sisse, lahkelt lahti tehakse...

Kui ma kuulsin, et sisenenud nooruslik proua on küsitleja, ütlesin ei.
Kuid siis vaatas ta nii haledalt, et kahju hakkas.
Olen kergesti mõjutatav.
Kutsusin ta sisse.
Kas remont? küsis ta.
Ei, ma elangi sedasi, vastasin.
Tänapäeva küsitlejad kasutavad läpakaid vastuste sisestamiseks.
Küsimusi oli palju, kuid juhtumisi enamus minu teemast. Vahepeal valgustasin ka küsitlejat.
Ja Euroopa Liidust ei tea ma ikka üldse eriti, eksole.
Äsjavalminud söök jahtus.
Kohati suunas tädike üsna osavasti vastuseid. Ehk oli ta pedagoog olnud kunagi...
Aga ma ei lasknud end suunata.
Igatahes tänane heategu tehtud, tädikesel linnuke kirjas ja ma võin ju järgmine kord ikka enne sisselaskmist uurida, kes ukse taga, eksju?
Roosa pastaka sain :)

Vanad head ajad Vol.2

Kaks nädalat enne seda ülesastumist väitis Truba Kodulinna majas kontserdil, et laul just-just valmis.
Jah, Mätas.
Olid ajad...

Suvepäevad

Asutuse suvepäevad Pärnumaal Jõekääru kämpingus.
Jäi küll vaba kämpingukoht, kuid siiski lõin oma telk-kuudi üles ja urisesin selle ukse ees nagu buldog (kolleegi kommentaar).
Oma ülelaua-koleegaga jätkus juttu hommikust hilisööni. Nagu poleks enne mahti olnud rääkidagi.
Õhtuks hakkas ta mind Rotikeseks kutsuma. Mille vastu mul iseenesest midagi pole ;).
Karaokest võib sõltuvusse jääda, nii uskumatu kui see ka ei tundu. Väike promill muidugi soodustab seda.
"Ja nüüd hakkan ma laulma", ütlesin õhtu ööks üleminekul nagu hunt ukraina muinasjutu multikas "Elas kord peni".
Ja hakkasingi.
Aga ainult natukene, eksole.
Kanuutamine minu moodi käib ikka kaldast kaldasse jõe laiusest sõltumata.
Ja liialt päikest on ikka liiast.
Igatahes võeti mind põiklemata tagasisõitvasse autosse.
Ju ma siis midagi NII hullu ei teinud.
Ise rahul.

Metsik loodus

Lugedes metsikutest oravatest ja tuuradest, läheb ikka lõbusaks küll ja silm kisub kalendrisse, et kas kuumarabandus või 1. aprill?

Keha mälu

Kerisin vihist lõnga keraks.
Viht ümber jalgade ja kera nimetissõrmega edasi kruttides iga keeru järel.
Vajalik kogus lõnga keras, kaksasin lõnga katki ja kinnitasin otsa ümber vihi.
Ja siis jäin imestusega oma käsi vaatama, mis loomuliku enesekindlusega vihi randmete ümber keerdu ja sõlme keerasid. Kiiresti ja osavalt. Täpselt nii, nagu peab.
Viimati tegin seda liigutust pea paarkümmend aastat tagasi.
Keha mäletas.
Nagu ta mäletab veel mustmiljonit pisiliigutust.
Kuidas taignale enne kerkimajätmist käeservaga rist suruda.
Kuidas märke lugeda valgusest ja asjadest.
Millal on õige aeg näkkav õng koos saagiga veest välja lennutada.
Kuidas saiakuuli enne konksu otsa surumist suus niisutada.
Kuidas mahlajooksuaegu oksalt noapeaga koort lahti peksta.
Kuidas...
See kõik on alles, kusagil.
See annab omamoodi kindlustunde.
Ja nii on hea.

Suvine hüljes Valgejõel

Nüüd, umbes 3 tundi hiljem, kõigub ikka veel kõik.
Ja tagumik on hellalt istumisvastane. Vähemalt kõvematel pindadel.
Põlend nahk ja sääse(Ja KõikMuud)punnid kihelevad ja annavad endast märku.
Mõnus surin on kontides.
Koduloom liputab kohtumiselevusest rõõmsalt saba ja püüab põrandalt kotis salakaubana kaasatulnud metsaloomi (sipelgaid).
Mõnus on. Nii on hea.

*

Valgejõel.
3 kanuud, 6 inimest ja üks vapper 3-aastane.
Hommikukohvi priimuses enne veeleminekut.
Ja üks valge vein.
Rõõm veest ja päikesest. Kohanemine kanuudega.
Iga retk peab grupis vähemasti keegi ümbes minema.
Ja nii ka läks, koos naiste ja lapsega, varustusest rääkimata. Reisu alustuseks ja ka lõpetuseks, et asi ikka kindel oleks.
Aga see oli ju ainult vesi. Õnneks ka mitte sügav. Neis kohtades.
Igatahes käänud, kivid, looked, oksad, käänud, kivid, kurvid, kitsas, kallas, oksad, palgid vees... Kinnijäämine neisse kõigesse oli sagedasem kui sujuv läbiminek. Kuid selles ju lust seisnebki :)
Mustmiljon sinist kiili. Võhumõõgad. Konnakullesed. Kalamaimud.
Sipelgad, sääsed, parmud, ämblikud ja tundmatud lendavad objektid.
Sagedased õllepurgid ja -pudelid jõekallastel ja vees.
Ööbimiskoht supi ja pannkookidega valmistamisega kohapeal.
Sant õnnetus, mis siiski ei jätnud sügavamaid tagajärgi. Loodetavasti.
Ja need linnud.
Teine päev. Hommikukohvi pudruga.
Ja siis taas veele.
Täiega mõnus, ei oska muud öelda.

Väsinud, kuid õnnelik.
Tervitan reisukaaslasi ja Emakest Loodust.
Ja sooviloona paluks Urbide Imeline Laas.

Raske on harjuda, et on kell, aeg, kohustused igapäevased ja rutiinsed.
Kui oled 2 päeva kulgenud, vaikselt, päri- ja veidi vastuvoolu. Hoolimata ajast. Hoolimata muust, kui silmadesse imbuvast ja tajutavast.
Naernud, vihastunud kergelt, jälle naernud, rahu tundnud.
Kuulnud ja rääkinud lugusid.
Tundnud, iga rakuga tunnetanud.

Mina, president ja liiter piima Estonias

Wallenberg.
Tihe ja tummine tükk.
Piim kavalehe kõrval, sest kott oli väike ja no oli vaja enne teatrit ära osta.
Sobis küll rõduäärele.
President oli ka rõdul.
Sobis ka.
Ja isegi elusat Erkki-Sven Tüüri näidati korra laval.
Jäin rahule. Täiega.

Näriliste elust

Sööd.
Su jalge ümer hiilib Tema.
Ta haarab püksisäärest, ronib põlvele.
On hetkeks armas ja ohutu.
Saab oma kohustusliku sili ja kraatsa.
Ja sööd edasi, rahulikult, seda, mida Sa parasjagu sööd.
Äkki avastad põlvelt kodulooma, hambus ebamääraselt suur ja tilkuv asi.
Su põlv märgub ebameeldivalt.
Loom üritab ületada tuba ja peituda kapi alla.
Kuna Sa tead teed ja piisavat roiskuvat varu antud punktis, otsustad saatust väärata.
Haarad loomast ja saagist jõuliselt kinni.
Loom röögatab, nagu....
Ja röögatab veelkord, sõites Su pihus puuri poole...
Veab saagi puurinurka ja põrnitseb Sind.
Sa ei taha osata loomade keelt sel hetkel.