kolmapäev, veebruar 13, 2008

Palvepäev


1 vana naljand.

Ülikoolis on silmapiiril eksamid.
Aega 2 nädalat tarkust ammutada ja täiendada.
Saadab Issake ingli maa peale tudengite olukorda kaema.
Naaseb inglike ja kannab ette: kõik õpivad hoolega, teoloogid pralletavad.
Mis siis ikka.
Nädal enne eksameid taas inglike maa peale saadetud olukorda kontrollima.
Kõik tudengid õpivad, teoloogid pralletavad, raporteeritakse Issakesele.
Nonii-nonii, sügab see lõuga ja kortsutab kulmu.
Päev enne eksameid.
Pinge on haripunktis.
Inglike luusib mööda maiseid tudengeid.
Naaseb ja teatab: kõik õpivad, teoloogid palvetavad.
Tore, neid aitame, naeratab
Issake rahulolevalt.
*

Mitte, et ma nüüd kurdaks, väikest särtsu on ellu ikka vaja, ka sellist.
Kes õpetaks mind MITTE jätma kõike viimasele võimalikule ajaservale?

esmaspäev, veebruar 11, 2008

Fotosüüdistus

Tegelased: lauakaal, julm votupiltnik ja süütud koduloomad.
Aeg: õhtuhämarus
Koht: köögilaud
Eesmärk: 1) kinnitada hetk; 2) õelus; 3)sportlik huvi tuleviku muutuste vastu
Tulemus: Tibid ei osand protestidagi, aga küllap lootsid nemadki, et see on VIIMANE selline pilt neist, et hea vanuigi näidata, et vat pooleaastasena... (palju õnnet, poolesed ja veidi peale on nad nüüd mõlemad).
P.S. Ma väga loodan, et nad tagasi ei tee (Esteks ei peaks SEE kaal -max 5K- mind vastu ja teiseks... lõppude lõpuks kes keda toidab? Mingi austus peaks ju olema, eksole!).

See on Ronnu, Ronja. Tagasihoidlikum, pelglikum ja leplikum.

Ja Tont, ülisõbralik nahhaal.

Aga TEGELIKULT on neil lihtsalt erakordselt tihe ja ohter karvastik. See pole pekk, mkmmm!

pühapäev, veebruar 10, 2008

Palju või vähe?

Parasjagu, ma arvan.
Kuidas mõõta ajas asju, mis toimuvad katkematult, nagu hingamine?
Ju ikka vaid miski määratud märgi najal.
1,5 aastat.
*
Poolteist aastat tagasi potsatas ühel hommikul mu e-postkasti kiri. Vastasin.
Päeva jooksul arenes asi suisa kirjavahetuseks.
Viisakas, uudishimulikus toonis sõnadetaguse kompamiseks ja omis mõtteis pildi loomiseks.
Kirjad jätkusid järgnevail päevil.
Tekkis väike paus.
Reisult naastes uued uudised.
Kuni kirjasõna inimese nii lähedaseks lõi, et aeg küps ka silma vaadata.
Ilusad olid silmad.
Ilusad on silmad ikka veel.
Meie.

laupäev, veebruar 09, 2008

20 aastat tagasi

Oli aasta 1988. Koolis, ma käisin koolis.
Aga suvel, sel ilusal öölaulupidude suvel, läksin mina Ääsmäele Tagametsa EÕM-i. Pilt on augusti üle-Harju-rajooniliselt kokkutulekult Soodlast.

reede, veebruar 08, 2008

Polgu poeg


... ehk kollektiivi tütar.


Selline asi koos puuriga sai tööpostil päästetud ebaloomalikest tingimustest.

Loom sai kasitud, puur samuti (ainult kuivand leivatükid ja suitsuvortstiviilakas EI OLE ampstrile sobivaim toit). Ehmund loomake kartis valgust ja üritas paaniliselt peituda. Tige ei olnud. Lihtsalt arg.

Nooremad ja väärikamad meist omasid kogemusi pisinäriliste kasvatamises. Seega sai loomake poetretilt hunniku seemneid, puu- ja juurvilju. Tühi joogipudel sai esimese asjana täidetud puhta veega. Loom oli janus.

See oli siis esmaspäeval. Tõin oma koduloomade varudest veidi üht ja veidi teist spets. loomadele mõeldud närimist. Kui hästi läheb, leian kuskilt ka jooksuratta ja majakese vanadest varudest.

Spetsialisti (minu, loomulikult) ainuisikuline otsus oli - emane.

Eilseks oli loom juba nii julge, valgusega harjunud ja kosunud, et esines trikkidega - nügis pappkarbikese teise otsa ja küünitas laevõreni. Käpad taha, tõmbas lõuga, tagajalad takka ja siis nelja jalaga võrest kinni hoides liikus järjekindlalt gravitatsiooni trotsides puurilaes ringi. Kuni kukkus. Siis kordas kogu protseduuri. Siis veelkord. Siis veelkord.

Töökas kollektiiv otsustas loomakese endale jätta. Puhketuppa. Hommikuti asendab puur altarit. Kõik sisenejad kummarduvad puuri ette. Lõunal asendab puur telekat ja meelelahutajat. Hea tuju on igatahes garanteeritud.

*pilt siit

laupäev, veebruar 02, 2008

Väike hallkuidilus jalutuskäik

Teine veebruar.
Hommiku näitas päikest ja meelitas välja.
Kui neiuke välgutaks lubavalt sukapitsi siredal säärel, aimdades õndsusi.
Kuni idee ja elevus teoks vormus, kadus ka päike pilvisse.
Kuid kivi oli veerema lükatud ja hoog sees.


Keila-Joa.
Alexander von Benckendorffi ja pärandusena Volkonskitele jäänud mõisahoone.
Ainus allesjäänud silmarõõm veranda piirde ornamentika. Muidu, nagu sageli, aknad kinni löödud, seinad mõtteavaldusi täis ja üldmulje räämas.
Millaski olla siin vene armee pesitsenud.
Jõevoolu suunas mööda rada mere poole.


Ja, eksole, ei üllatugi ju nagu eriti, kui veebruari algul näed nii pajuutusid kui rohelisi pungi...

Ma pole ju väitnudki, et ma miski häidpiltetehaoskaja olen, eks.

Aga siis tuli meri.
Siis, kui tee oli viinud veidi alla, veidi üles, kahest kraavist läbi ja haukuvast koerast mööda.
Siis tuli meri.

Kuuled?
Kuuled, kuidas nad liiguvad, vahutavad, võtavad hoogu taandudes ja tulevad siis vääramatu jõuga?
Seal kusagil on nad palju suuremad, võimsamad, kõrgemad.
Seal ei sõida laevad.
Ootavad rahunemist.

Me tuleme siia tagasi, ratastega.
Koduloomad said oksakese värskerohelisega.
Ka hallis on värve.
On lõhnu.
On.

Lohelennutaja

Tippfilmide nädal CCPlazas.
Reede õhtu.
Film "Lohelennutaja".
Saalis algul meie kahekesi. Ja seda 3 minutit enne seansi algust. Toretore.
Veame vaikselt kihla, kas saab 10 inimest saali või ei. Sai 9. Väga mõnus sedasi.
Ikka on ju pelg, et kui teatud arvu (5 - 10?15?) vaatajaid ei ilmu, jääb film ära.
*
Afganistan.
Noored sõbrad, perepoeg ja teenija poeg.
Rahvuslik sport - lohelennutamine. Võistlus - peab teiste lohedell nööre õhus oma lohega läbi lõikama.
Võidab see, kes viimsena terve nööriga.
Peategelased loomulikult võidavad.
Kuid siis juhtub.
Ja perepoeg ei tee katsetki sõbra eest välja astuda, nii kuid teine viimseni tema eest seisnud on.
Omaenese argusest saab vihkamine.
Teed viivad lahku.

Ja siis tulevad venelased. Ja pere peab lahkuma.
Vaheseik, kus venelaste poolt kinnipeetud kastiautost nõuab vene sõdur pääsurahaks ka pooleks tunniks imikuga naist. Selles filmis ei saa.
Pere jõuab Ameerikasse, imedemaale. Kus siiski oma kogukond oma endiste seadustega. Piisavalt palju põgenikke.
Mööduvad aastad.
Poisist saanud kirjanik. Abiellunud, isa matnud.
Saab kirja, et isa vana sõber Pakistanist vajab teda.
Afganistanis on võimul Taliban.
lapsepõlvesõber osutus vennaks, kes oma naisega tapeti ning kelle poeg, peategelase vennapoeg seega, on kuskil kodumaal lastekodus.
Mis muud, kui päästma!
Habe ette ja Talibani valdustesse.
Läbi hirmude, kannatuste ja jubeduste lõppeks kätte poisi saab.
Viib Ameerikasse ja ühel noorel elul on häpiendlik tulevik.
Lõpp kiskuks veidi liiga ümaraks käte, aga mis teha.

Mägisel maal on omad seadused, omad kombed ja oma uhkus.
Seestpoolt vaadatuna tundub see kõik loomulik ja kõik teod õigustatud.
Kuid mõtlema paneb siiski.
Ja uurima asju, mida ma enne ei teadnud.
Mõtisklema teemade üle, millest enne ei teadnudki olemas olevat.
Kultuurierinevus. Kogukond.

Soovitan.
Üks neist, mis jääb nahavahele kummitama kauemaks.

esmaspäev, jaanuar 28, 2008

Pakane teeb liiga

Sellise pealkirjaga saadab miski järjekordne reisu- ja tontteabmisvärk mind järjekordsesse "Vaata Maailma sihtasutus kutsub: osale maailma turvalisimas mängus!" kampaaniasse. Kusjuures, klikates Osale mängus'ele, saan turvahoiatuse või lihtsalt ei arvata mind vääriliseks seda kaudu sisenema.

Ma ei saa aru, kas lõunamaa päike on mõnedel ajud sulatanud või mis riigist neid reisupakkumisi saadetakse?
Kus see PAKANE siin on????
Kas on siis raske veidigi tutvuda potensiaalse klientuuri kohalike, reaalsete oludega?

neljapäev, jaanuar 24, 2008

Magav Tao



Sellised nad on, oma sügavmõtteliste vihjetega Kõiksuse tasakaalu hoidmas...

laupäev, jaanuar 19, 2008

Jõhvi ja Huun-Huur-Tu

Teate, et Jõhvis on kontserdimaja?
Ja kontserdimajas on kammersaal.
Ja kauniskohas on teavutav sildike:


See oli lihtsalt nii harjumatult südamlik ja praktiline.
(Huvitav, kas meeste ruumis sama silt või mida neil pakuti??

Jõhvi kaontserdimaja kammersaalis astus18.01 üles Tuva kollektiiv Huun Huur Tu.




Pilt on kehvake, aga veidi ehk annab edasi seda suurepärast pilti stepielust, hobustest, karjakasvatusest, mägede häältest, tuulte keeltest ja muust.

Pillid: Igil – kahe keelega poogenpill, mongoli morin-huuri analoog Došpuluur – kahe keelega ja pika kaelaga lauto tüüpi pill. Ansambli došpuluur on unikaalne, kuna selle korpus on kaetud püütoni nahaga. Hiinlased katavad tihti oma pille ussinahaga, kuid Tuvas pole see levinud. Bõzaantši – tuva poogenpill Homus – parmupill Limbi – tuva flööt Kengirge – Buddha munkade suur trumm, mille mõlemad pooled on kaetud nahaga Dujug – hobusekapjadest valmistatud löökpill Haptšik – härja munandikottidest valmistatud löökpillid

Enamik neist pillidest ka antud videolõigul näha on.

HUUN-HUUR-TU (Tuva)



BBC World Music Awardi nominent etnomuusika vallas, ansambel Huun-Huur-Tu on tuva unikaalse ja tähelepanuväärse kultuuri väljapaistvaim esindaja rahvusvahelisel areenil. Lisaks unikaalsele hääletekitamisele kasutatakse rahvuslikke instrumente: igil, došpuluur, bõzaantši, homus, limbi, kengirge, dujug, haptšik. “Kui tuvalane laulab, siis enamasti ülistab ta oma ema või oma maad. Ta teeb seda kolmehäälselt. Üksinda!” (Los Angeles Times)

Huun-Huur-Tu - otsetõlkes “päikesepropeller”; päikesekiirte vertikaalne murdumine ning eraldumine, mis tekib kõige sagedamini peale päikesetõusu või vahetult enne päikeseloojangut. Huun-Huur-Tu muusikute jaoks peegeldub samasugune “helilaine murdumine” Tuva kõrilaulu artikuleeritud harmoonias.

Lõuna-Siberis, Mongooliast põhjas elavad tuvalased, keda on alles jäänud umbes 150 000, on säilitanud maailmas ühe vanima musitseerimise vormi, mimesise ehk imitatsiooni. Tuva muusika põhineb peamiselt kurgu- ehk kõrilaulul, mis omakorda jaguneb erinevateks alaliikideks, vastavalt sellele, millist osa kurgust keegi kasutab. Kahehäälse kurgulaulu ehk hoomei ajalugu viib meid ühtede uuringute kohaselt tagasi ürgaega, mil inimene ei vallanud kõnet, teise teooria järgi paigutatakse see esimesse aastatuhandesse. Etnomusikoloogid uurivad kurgulaulu kui lahutamatut osa iidsest animismist, mida praktiseeritakse tänapäevani. Loodushelide järeleaimamist peetaksegi kurgulaulu aluseks. Aasia selle osa kultuuris on välja arendatud mitmeid pille ja tehnikaid, mis aitavad imiteerida loodushääli. Kurgulaulu tähtsamad stiilid on hoomei, sõgõt ja kargõra.
Hoomei on kurgulaulutehnika üldtermin, mis samuti tähistab spetsiifilist tehnikat, mille puhul tekitatakse heli keskmises või madalamas registris, seejuures forsseeritud oobertoonid kõlavad üks ja/või kaks oktaavi kõrgemalt.
Sõgõt (vana-türgi k “itk”; tuva k “häält välja pressima”) on seotud eelkõige matuserituaaliga. See koosneb kahest lõigust: vokaalsest retsitatiivist tavalise kurgulaulu maneeris, millele järgneb kahehäälne oobertonaalne improvisatsioon. Meloodia ulatus ei ületa kvindi või seksti piire. Tänapäeval on sõgõt-laulude temaatika laienenud, itkulaulude kõrval esineb lüürilis-meditatiivseid laule, hällilaule, naljalaule.


Paljud tuntud muusikaentsüklopeediad on tituleerinud ansambli Vene Föderatsiooni 20.sajandi kõige silmapaistvamaks muusikaliseks ilminguks. Grupp on osalenud tähtsamatel maailmamuusika festivalidel, andnud üle 1000 kontserdi kõigil kontinentidel. Nõutud on ansambli 9 albumit ja üle 10 koostööalbumi selliste suurmeistritega nagu Stevie Wonder, Frank Zappa, Ry Cooder, Kronos kvartett, Ravi Shankar, Trilok Gurtu, Fun-Da-Mental, Voices Angelite jne. Ansamblisse kuulub 4 liiget, kes kõik valdavad hoomei laulustiili ning mängivad mitmeid traditsioonilisi instrumente. Grupi liider Kaigal-ool Hovalõg on pälvinud teenelise kunstniku nimetuse.


Kaigal-ool Hovalõg – erakordselt meisterlik (iseõppija!) ülemheli laulu valdamises, töötas kuni 21.eluaastani lambakarjusena, mil ta kutsuti Tuva Riiklikku Ansamblisse. Ta asus elama Kõzõli ning asus õpetama kõrilaulu ning igilit. Omades hääleulatust tenorist bassini, on Hovalõg eriti tunnustatud hoomei ja kargõra laulutehnika esituse ning tõlgenduste osas.

No ma lihtsalt pidin selle kopasteeringu tegema.
Sest need olid ikka nii vägevad vennad.
Viisid ära. Oma kappava rütmi ja loodushäältega.
Tugev kogemus!
Pluss veel nii kauges kandis kohe erinevaid tuttavaid näha.



reede, jaanuar 11, 2008

Kusturica Lubadus

Emir Kusturica film. Lubadus.
Oli PÖFFil eelmine aatsa.
On "Elu on ilus" ja "Must kass, valge kass" režissöör.
Need nimed ju ütlevad midagi?

*
Algas film tuttava balkani elurõõmsalt jabura puhkpillimuusikaga.
Ja miski väikese zapakalaadse autoga, mis kauni talvise maastiku vahel sõitis, sees 3 inimest kohaliku estraadi saatel küljelt-lüljele kõigutamas.
Aga külas elas vanamees oma varateismelisest lapselapsega.
Vanamees avab ahjuukse, tõmbab välja miski seadeldise. Katusel korstnalt kerkib luuk ning torgatakse välja torubinokkel (või periskoop, või kuidasiganes neid nurgatahavaatamise asju nimetatakse). Vanamees vaatab saabujaid, muigab.
Ja keset autoteed avaneb luuk, mis varjas auku, kuhu auto kenasti nina ees sisse põrutab.
Nii see peale hakkab.

Kes näinud Kusturica "Must kass, valge kass" või "Elu on ilus", sel on aimu, mismoodi asjad kulgevad. Mina isiklikult olen oma mälu mööda vaid esimest neist näinud.

Külakeses on mõned vanamehed, teismeline poiss ja üliseksi õpetajanna.
Kool pannakse kinni, kuna ühe õpilase pärast pole ju mõtet seda pidada.
Poiss saadetakse linna, et ta talu ainsa lehma maha müüks, ostaks Püha Nikolause ikooni ja endale midagi suveniiriks ning, kolmandaks, tooks endale naise tallu.
Mis lubatud, peab tehtud saama.
Siis lastakse tsirkuses kahurist lendu mees siniste tiibadega. Ja tema lendab ja lendab.
Linnas punt sulisid. Õigemini on iga inimene linnas omamoodi suli.
Mees siniste tiibade liugleb üle küla. Vanamees ütleb, et oo, ingel, oota veel mu surmaga, kuni poiss naisega tagasi.
Poiss leiab pruudi, kaks pauku armastavat kiilaspeast venda, müüb lehma, ostab ikooni ja satub alailma sekeldustesse. Oma ausa maaka südamega.
Ja pidevalt lendab üle taevalaotuse mees siniste tiibadega.
Bordell, kool, tulistamised, rikkus ja alatused.
Kohalikuks uinutavaks vaaliumiks enne valutekitavaid kohitsemisi ja pääle hingepiinu on must ketas pealemaalitud valge spiraalse joonega välisservast keskpunkti, mida keerutades... no teate küll, selline optiline asi, mis lõpmatusse kadumise efekti tekitab.
Situatsioonikoomikat igal sammul.
Lõppeks abielluvad korraga nii vanamees õpetajannaga kui poiss oma linnast leitud pruudiga.
Happy end, ilmub lõputiitriks.

Lustlik vaatamine igatahes, ehkki kassifilmi kõrvutades siiski nagu paremaks pean.
Naer on garanteeritud ja maitse ikka teine kui ameerika jalaga perse-koogiga näkkukatel.
Elamuse saab igaljuhul.

laupäev, jaanuar 05, 2008

Päev soe läbi külma

Öösel suht mõttetult pea hommikuni üleval istumine on kurjast.
5 tundi pärast magamavajumist heliseb telefon.
"Me oleme 10 minuti pärast kohal!"
"15, palun," pressin läbi hammaste ja üritan silmi lahti saada.
*
Piparkoogid.
Kõiksugu mõeldavad ja mõeldamatud asjad piparkookidest.
Kenasti glasuuritud ja värki.

Siis üks igavesti armas labürint.
Kirjad on südamlikud.
Jah, autorite nimed on jälle must mööda läinud. Mea culpa.
Aga piparkoogi ajaloost.
Piparkooki tunti juba Vanas Mesopotaamias paartuhat aastat enne meieaega.
Ja oli armurohi ja kohurohi.
Igavesti põnev!
(Vihje: kui huvitab, kliki ja loe)
*
Mõned tunnid hiljem.
KUMU. Joan Miró.
Tants ümber valvuritädi.
Tervet seina kattev pilt sai süüdimatult aparaati püütud välguga ja ilma, mitu korda.

Polnud probleemi.
Vaatasime pooltunnikese filmi kunstnikust.
Siis piltide manu.
Koukisin taskust aparaadi, säädisin paika, ja siis tuli valvuritädi, kes käratas, et Ärgepildistage.
Ok, ütlesin ja panin aparaadi tasku.
Tädi jäi meid luurama.
"Lööme talle külge, suudleme ta nina all või hargneme?"
Valikuid kui palju.
Tädi kiikas valvsalt ikka paremalt ja vasemalt, eest ja tagant.

Aga Sekeldajal hakkasid vuntsid võbelema, kui ta pargivahti nägi...
Oli moosivarga tunne, oli.
Aga ilus pilt oli.

Ma tean, et nii kultuurne olla on liiast.
Aga kui mõni päev on tähtpäev, siis olgu ta seda väärikalt.

Ära

Üks ammune lugu, mida keegi kunagi kuskil.
*
Poiss isaga väljale läks.
Isa poissi rõõmsalt keerutas, suure kivi otsa istuma pani.
"Hüppa, ma püüan Sind kinni," lubas Isa.
Poiss kivil sirgu end sirutas.
Kivi kõrge oli, maandumine kaugel.
"Tule," viipas Isa kaugel maal.
Poiss usaldas.
Poiss hüppas.
Isa ei püüdnud.
Poiss kukkus, haiget sai.
"Ära kunagi usalda inimesi,"ütles Isa kõrvalt.

reede, jaanuar 04, 2008

Üleskutse

... mille leidsin ning rõõmuga siia üles panen ja lehvitan.


Armas Inimene!

Kui sa oled viimasel ajal tundnud, et maailmas on liiga palju asju ja tarbimine on muutunud kõige tähtsamaks tegevuseks elus, et kaubanduskeskused ja telekad võtavad liiga palju inimeste ajast, et sa ei või enam kindel olla, et see, mida sa sööd, on sulle ikka kasulik, siis see kiri on just sulle!

Otsin mõtte- ja teokaaslasi, et tuua ellu parim turg Tallinnas (ja Eestis!).

Mõte ise on hästi lihtne. Luua Uue Maailma (www.uusmaailm.ee) juurde kuuluv tänavaturg, mis toimuks vähemalt 2 korda kuus ja mis kaupleks ainult heade asjadega. “Headel asjadel” on mitu definitsooni ja ma väga ei tahaks hakata kedagi piirama, aga turul müüdavad asjad peaksid olema kas: ise tehtud, ümber töödeldud, oma peenral kasvatatud, kodust leitud, või neid võiks liigitada kategooriasse: mahe või öko.

Praegu vajaksin sellist abi, et te levitaksite infot sellest ettevõtmisest, et õiged inimesed omavahel kokku viia. Põhiliselt otsin inimesi, kes teeks nii öelda “sitast saia” ehk siis annaks vanadele asjadele uut mõtet ja elu.

Esimene Uue Maailma tänavaturg võiks aset leida märtsis.

Ootan huviga teie vastukaja.

Mona, veel mitteametlik tänavaturgude pealik.

kontakt: monamagi@hotmail.com

Ise sügisesesel üritusel (olgugi, suht passiivselt) käisin ning igati põnevaks pidasin.

kolmapäev, jaanuar 02, 2008

Vohagu vabadus!


See asi peaks inimeste arvates olema tekstiili kinnitatud vatiin. Kindlalt kinni ja kohev.
Padjaks hellalt nimetatu.
Vabadus vatiinile!
Saagu urud koos varudega (mis pesast taritud või mujalt pänna pandud)!

pühapäev, detsember 30, 2007

Aasta viimased tunnid

Nagu sellest kellaaja-päeva-kuu-aasta vahetusest nüüd niipalju muutuks.
Ma ei anna endale lubadusi uueks aastaks.
Tuleb, mis tuleb.
Ei tee plaane.
On nagu on.
Ja kui tuleb võimalus muuta miskit, siis juhtub see õigel ajal ja õigete vahenditega.
Lootusetu optimist.
Ja veidi ebausklik plaane liialt levitamaks.
*
Pesupäev.
2 okassiga.
Puhtana uude aastasse!!!

laupäev, detsember 29, 2007

Tahavaatlikult

Talv oli pime ja soe.
Päkapikud ilmnesid mõne väikese armsa ja täiesti mõttetute jubinate pihkupoetamistega reaalsete inimeste näol.
Tagasivaated ja ettevaatlikus.
Kooli lõpetasin ja alustasin, mõni asi kestab, suitsetamise hülgasin ja rotte on ühe asemel kaks.
Polegi vist kõige hullem seis?
*
Seosetult.

Vahepala. Ingel

Kas ma tahaksin olla ingel?
Rammusast söögist pühade puhul kordi täis end õginuna.
Ikka head soovides kodutule koerale ja inimesele ja lapsele.
Telefonikõne kaugusel.
Kingid tehtud ja saadud.
Õnnis rahu.
Kas ma tahaksin olla ingel?

Olla ingel, jättes tegemata mõne teo.
Tehes sellega rohkem kui tegu tehes.

neljapäev, detsember 27, 2007

Elagu uudised!

Uudis.

24aastane naine hüppas Daugavpilsis (Läti) jõulude ajal 7. korruse aknast välja.

Noor naine sai üliraskeid kehavigastusi ning viibib hetkel haiglas, teatas Läti Delfi.

Politsei teatel oli joobes naine kiskunud tüli ning seejärel ise aknast välja hüpanud. Korravalvurid uurivad, miks ta seda tegi ning arstid püüavad tema elu päästa.

Vargad varastavad, litsid löövad litsi. Tavaline õhtu.
Lühidalt kokku võetud sündmus.
Ja kõrval pilt aknast. Illustratiivne pilt. Et kõik ikka aru saaks, milline on aken kui selline.
Äärmiselt informatiivne.

Ma ei tea, miks ma loen mõningaid väljaandeid. Vabandus seegi, et ma ei telli ega maksa nende eest, vaid katsun netiga läbi ajada.

kolmapäev, detsember 26, 2007

Kunagi tulevik

Asjaosaliste lahkel loal.
Lugu.

Surnuaed. Ohtralt küünlaid.
"Ma küll ei tahaks nii sõidutee äärde maetud olla," ütleb Ema.
"Ärge teie küll nii tehke, pange mind parem kaminaservale."
"Jah, muidugi," nõustub Tütar.
"Ja igal jõulul paneme küünla kõrvale," lisab Poeg.
"Ei, teeme kaane lahti korraks hoopis, korra aastas. Ja paneme piparkoogi urni," otsustab Tütar.

Kinokultuur

Mis see selline on, eks?
Mis on ühistranspordikultuur?
Mis on üldse kultuur?
*
Kino.
"Nõiutud".
Siuke ülevõlli, kuid mitte pahatahtlik aia!!!komöödia.
Pigem naer sellest, et sinisilmsus on olemas.
Ja ei sobi reaalsusesse.
Sisu lihtne. Kaunist disnimultikast saadetakse printsess, äsjaarmunu ettejuhtuvasse printsi, koledasse njuujorki, reaalsusesse läbi kanalisatsiooniluugi.
Ja siis õnnest särav printsess kõiges ja kõigis vaid head ja õnelikku lõppu näeb.
Nu on siuke ullike.
Aga funkab omal moel.
Ok, ei hakka filmi ümber jutustama.
Igatahes häppiolek hakkab usutavana tunduma.
*
Kahe pingirea vahet on nii, et kannad vaevu eelolevat tooli puutuvad.
Siiski on mu seljatagaistuja suutnud end nii kaugele venitada, et mulle kordi korraliku rappumise korraldada vastu seljatuge.
Naerust kinosaalis saan ma aru.
Aga telefonihelinatest (ok, juhtub) ja häälekatest kõnedest: "jou, kinos olen, mis teed?" ma enam aru ei saa.
Ja veel häirivad mind tüübid, kes oma telfonidega sõnumeid saates kõiki ümbritsevaid pimestavad. Ausalt, see on intensiivne valgus, mida väike värk edastab.
Või kõvadest kommentaaridest, mis kuuluvad vanematele kui kümneaastastele.
Valjudest kommentaaridest.
Krt, ühistransporditunne täiega, et keegi elab kuklas, hõõrub end vastu sind, jagab sulle absull ebavajalikku infot, ei lase rahus keskenduda...
Väljun pingireast tõkkejooksu tehes üle põrandale jäetud popkorni- ja kokapakendite.

Olen pirts, olen.
Aga.
Mõnikord, harva küll, aga.
Ei tundu inimesed ilusad ja head.

esmaspäev, detsember 24, 2007

Jõuluvarjend

Your Christmas Sprit Level: 5%

Your Christmas spirit is there, but it's very faint.
If you celebrate Christmas at all, it's only when you truly want to.

It's okay if you're not really into the whole Christmas thing. Don't worry about not having enough spirit.
Pushing yourself to do more will only turn you into a Grinch!
Do You Have the Christmas Spirit?

Jah, ma olen teinud mõned kingid, et kinnitada oma meelespidamist. Haledad, kuid südamest.
Ma olen pühi soovinud.
Ma olen söönud ja valmistanud kohustuslikku SööEndOimetuks kartul-kapsas-verivortsi.
See kõik läheb kohevarsti mööda.
*
Inimesed ilusamad ja heamad?
Jõulu puhul?
See moment hakkab mulle ikka vastu.
See, et AINULT sel puhul ja ainult siis.
See kõik läheb kohevarsti mööda.

Lambanahal


Tont ja Ronja imeviivukesel hetkel paigal püsimas.
Nojahh, magades on nad ka suht väheliikuvad.
Kui mul oleks beebi, oleks mu blogi tema pilte täis, ma kahtlustan.
Beebid püsivad rohkem paigal. Vähemasti ei jookse nii kiiresti kaaderist välja.
Ma arvan.

pühapäev, detsember 23, 2007

Lugu

Mõnikord meenub mulle kiriklik jutuke õigest andmisest.
Oli rikas mees, kes tahtis teeneid päälesurmaks.
Andis annetusi suuremaid ja väiksemaid.
Tänapäevamõistes oli sponsoriks.
Ja ikka logo annetusele ja suure tähelepanuga.
Oli ta ju hea ja lahke inimene.
Sai siis pääle surma arveldamisele.
Ja leidis oma arveraamatu tühja olevat
Ei, peaaegu tühja.
Ainsaks märkeks seal oli üks poolpidune kampsun, mille oli külmetavale kerjusele möödaminnes andnud.
Miks nii? küsis mees.
Sest see on tegu, mida sa ei mäetanud, mida sa ei teinud eneseupitamiseks, vastati talle.
*
Kui palju on inimestel ASJU.
Kui palju vajavad inimesed asju?
Kui palju nähakse seda pärisväärtust, mis on?
Nähh, läheb jälle ajakohaseks kätte. Mitte nii ma ei mõelnud.
Pigem, et miks vaid kord aastas kõik hullult lahkeks ja heaks ja meenutavaks lähevad?

Hallelujah

Sai trallitud ja tantsitud, sai vaikseks jäädud, puhatud.
Minu panus siis üldisesse pühamelanhooliasse:

neljapäev, detsember 20, 2007

Öös on asju

Kesköö.
Toad on pimedad.
Rotidki magavad, täissöönud ja sigatsemistest väsinud.
Magamistoast on kuulda tasast nohinat.
Äkki kostub välisukse juures kobinat. Keegi klõgistab veidi luku kallal ja astub sisse.
Tagatoanohistaja astub esikusse, et saada kallistuse, suudluse, kolme punapunase roosi ja kommikarbi õnnelikuks omanikuks.
Üllatus!!!
Ütlemata armas üllatus.

teisipäev, detsember 18, 2007

Vahepala. Muusikaline

Heitu
nult
Peitu
da
Püüan
Sinuks
Unustus
Tantsus
Keereldes
Keermeid
Spiraalis
Spiri
Tuaalis
Päriselt
Hingest
Omast
Isest

Olla
Sinuga



pühapäev, detsember 16, 2007

Jälle päevake jõulu ja surma poole

Aasta taas mu õlgadele ja õlgadelt libisema hakkab.
Tahavaates ja ettekaedes.
Kukla ja ninaga.Turja ja kätega, jalgadest rääkimata.

Nunna palve 17.sajandist

Jumal, Sina tead paremini kui mina, et ma vananen ja ühel kaunil päeval olen Vana Naine.

Hoia mind muutumast lobisejaks ja kaitse mind eriti sellest saatuslikust kujutlusest, et ma pean igal pool ja igas asjas midagi ütlema.

Vabasta mind ohjeldamatust soovist teiste asju korraldada.

Tee minust hooitsev ja mitte ärrituv, abistav ja mitte käskiv.

On muidugi kurb, et ma ei saa kasutada kõike oma suurest tarkusevarasalvest, aga Sa ju tead, et ma tahaksin lõpuni alles hoida kasvõi mõned oma sõpradest.

Kaitse mind seletamast lõputut tühja-tähja, anna mulle tiivad, et pääseksin asja tuumani.

Anna mulle jõudu kuulamaks teiste inimeste kurtmist haigustest. Sulge mu huuled jutustamaks mu oma valudest ja piinadest, sest neid muudkui lisandub ja soov nendest kõnelda kasvab aastatega. Aita mul neid taluda rahulikult.

Mul ei ole julgust paluda mälu paranemist, aga luba mulle selle asemel rohkem alandlikkust ja vähem enesekindlust olukorras, kus minu mälu näib põrkuvat teiste mälude vastu.

Anna mulle see särav õppetund, mille järgi minagi võiksin vahel eksida.

Kaitse mind tagasihoidliku ja hellana. Ma ei taha olla pühak – sellisena on samuti raske elada, aga vana hapu naine on vanakurja tipplooming.

Anna mulle võime näha head üllatavates kohtades ja annet üllatavates inimestes ja aita mind, Jumal, oma armus jutustada sellest neile endile.

Reiser

Eks ole ju tegijanimi ka eestikeeli meil nüüd vabalt asendatav -er lõpuliseks?
Et olgu siis nii, ei tõsimeelselt, vaid mängukeelselt.



Ohh noorus, noorus.
Ilus olid sa.
Oled endiselt.
(lõpuahastus)

*
Ja veel 1 mu kunagistest lemmikutest.
Mäletan, kui Leningradis kooliekskursioonil olles kassetipleierist just seda kassetti kuulasin.

kolmapäev, detsember 12, 2007

Veel kultuurat


The Hilliard Ensemble.
Pilt küll natu udune, aga eks rõdult see nii silma paistiski.
Selline kvartett siis Filarmoonia kontserdisaalis. Saal oli üllatuslikult tühi sellise maailmakuulsa nime peale.
Esitas keskaegseid lembelaule ja teises pooles Pärti, Armeenia laule ja veel paar vaimuliku sisuga laulu.
See teine osa meeldis rohkem.
Esimene pool tõi vägisi meelde Taizé laulud. Minu viga, nagunii.
Hääled olid pehmed, puhtad ja jõulised, isegi kui vaid õrnalt tooni andsid.
Kokkuvõttes, tahtmata kedagi solvata, jäi elamus kesiseks.

teisipäev, detsember 11, 2007

Et oleks kõik korraga südamelt ära öeldud


Pilt leitud netiavarustest, nt siit.
Igal tähtpäeval paaniliselt arust ära minna ja püüdlikult endast märku anda on pisut jabur (nii, kellele veel kaart saatmata? Kes puudu nimekirjast?).
Alavainu oma raamatus Kes meist on Napoleon kiris ühe armsa mõtte - lihtsalt saada mulle postkaart suvalisel ajal kirjaga Mõtlesin Sulle täna. Kuidas läheb?
(Väga vaba mõtte meenutus, mitte tsiteering, vabandan).
Mitte, mu armsad, et te ei tohiks mind meeles pidada, kuid peab selleks pühaks ürituseks siis kuupäevalisi põhjuseid otsima?
Helistage, kirjutage ja ilmuge külla, kui vajadust selleks tunnete, mis muud :)

esmaspäev, detsember 10, 2007

Arktiline lugu

Täna siis kinoõhtu.
Selline film.
Saalis üllatuslikult ainult miski kümmekond inimest.
Suured jäised sini-valge-valjulised vaated.
Jääkarupojad. Nende ellujäämiskursus, harjutused iseseisvaks eluks.
Morsapoeg. Sama saatus - karjas ja jääl-vees õppida ellu jääma.
Õpetlik jutt loomade kommetest kõrvale.
Lustlikke vaateid - jääkarud liugu laskmas-lustimas, morsakari peale hunniku karpide ärasöömist kuhjas jääpangal üksteisevõidu peeretamas (vaesed filmijad).
Naerda sai. Nutta oleks ka saanud, kui väga oleks püüdnud (karupoja surm lumes kurnatusse).
Kaadrid, mida ettegi ei kujuta.
Nii morsk kui jääkarupoeg sündisid, kasvasid, jäid ellu, õppisid uut ja lõppeks sigitasid uue põlvkonna.
Suure ja austusväärse töö on autorid ära teinud.
Õpetuslik oli film pääle nummiduse muidugi ka. Kuna kliima soojeneb, sulab jää ka Arktikas ja loomad on sunnitud oma harjumuspäraste eluviiside asemel nälga surema karjakaupa või õppima enneolematuid võtteid, et süüa saada ja oma liik säilitada.
Aga kellele loodusfilmid meeldivad, siis see on täpselt see, millega oma emotsionaalset pooltteisttundi sisustada.

pühapäev, detsember 09, 2007

Kunztizaaliz, kunztizaaliz

No nii kultuurne olla on juba liiast, eksole.
Täna siis KUMUs, Poola kunstnike maalid ja paar skulptuuri.
Koos lugupeetud kunstiteadlasega.
Algul tundus, et oleme ainsad haritlased, siis aga tiksus veel mõni lisaks.

Selle portselani autorit ei tea, ma väga vabandan.

Näitus ise on igati vaatamistväärt. Nagu vist enamus asju, kui süvenenult ja seletustega süüvida.
Poola, jah.
Kuidas lugupeetud kunstiteadlane ütleski - 75% eestlastest käib Lätis. 25% Leedus (vabandan, kui numbrites eksin), aga Poola on läbisõidumaaks vaid, ehkki seal võiks rohkem ringi vaadata.
*
Mulle isiklikult meenub Poola samuti kahel korral läbisõidul. Kord rongiga, teinekord häälega.
Rongiga oli Varssavis pool päeva aega mul ringi tuterdada. Kott oli raske, nii ma vaid kesklinnas raudteejaama ümbruses veidi hiilisin.
Teistpidi tulles sõitsin autos, mille roolis ööpäev magamata mees. Masina spido ei näidanud üle 160ne, aga kiirus oli vist tiba suurem. Mees tõmbas aga marlborot ja kuukas redbulli, endal silmad punased peas. Pakkus lahkelt mõlemit mullegi. Võtsin vastu. Poola muist teid on mägiselt käänulised ja sadas sulaselget rahet... Ilus sõit oli :)
Ööseks olin Varssavis. Tahtsin magada. Magamiskott oli kaasas. Et siis kuhugi äärelinna rohelise peale, eksole. Sõitsin trammiga oma arust trassi äärde, mis pidi piirini viima. Eksisin suunaga, loomulikult.
Öö. Äärelinn. Aiad, koerad.
Taksojuht mu venekeelse küsimise peale keeldus suhtlemast. Ei aidanud ka inglisele üleminek enam.
Hakkasin linnast välja kõndima.
Vastutulev auto peatus iseseisvalt. Roolis noorem naine.
Siin on ohtlik, tule, ma viin su linna, ütles ta.
Tänasin ja keeldusin.
Mis mul linnas teha?
Kõndisin, kuni jõudsin põllani. Selle keskel paar kõrgemat võsasiilu. Sinna läksin ja magama keerasin.
Hommiku ärkasin traktorimürina peale.
Teele.
Peatus auto. Küsisin teed piirini.
Poiss vabalt vene keeles suhtlema oli nõus, mis iseenesest veidi ebatavaline.
Seletas, et tal õde venemaale kolis, ise ta sõjaväelane. Võttis pardatšokist poola kaardi ja näitas mulle strateegilised punktid kätte õigel suunal.
Siis urgitses tagaistmelt paki võileibadega ja ulatas mulle.
Aga sa ise? küsisin.
Ja tšelovek, tõ tšelovek, oli vastus.
Ma lähen sööklasse, küll ma saan.
Ja suuna kätte näidanuna pani mu sobivas ristis maha.
Oli pühapäev, kirikukellad lõid.
Kuid ma läksin edasi.
*
Sellised lood seostuvad mul endal Poolaga.
Jah, mida ma sellest tean?
Suurt ei midagi.
Aga just paar päeva tagasi rääkisime udupeaga, et peaks minema. Just sinna.
Olen slavofiil veidi, mis teha.
*


See on Surm. Malbe naine Poola moodi. Näed, jälle ei oska autorit öelda :(
Mulle meeldib.

Stanislaw Witkiewicz. Mets (Talveöö Zakopanes, 1892)
Jah, see on maal, mitte foto.
Sõnaga lühidalt - käige näitustel ja vaatake, tunnetage, nautige.
Oi, aga pilte oli muidugi veel!
See naine meeldib mulle.
Kriibib pubekahinge sügispimeduses.
Seda aega, kui pole minna kuhugi, kui veidi valgemasse ja veidi soojemasse....

laupäev, detsember 08, 2007

Sabath

Laupäev. Koolipäev.
Kalliga hommikul võileib ja kohvi sisemusse ning kooli.
9-st paigal.
Silm häbitult kella poole kisub ja mõttes loeb: 7-ni veel 9,5 tundi...
Mitte, et huvitav poleks.
Oo ei.
Kuid vanainimese mõtteuit lukustab kohati kõrvud õppejõu vägevahäälsetele seletustele.
11 ütleb juuditarist kursaõde, et teeks pausi. Temal kaasas kosherpirukad ja koshersai. Hannuka-püha ju käimas!
Tegime siis "kosherkohvi" kõrvale.
Armas olemine.
Lõunale täna ei saanudki, teine loeng läks otse otsa.
Ju oli ette nähtud see väike kosutus.
(Mitte, et mina nüüd see oleks, kes 4 tundi söömata olnuna pildi tasku paneks ja juhtme seinast tõmbaks.)
Iga asi toimub omal ajal ja parimal võimalikul viisil, nagu keegi kordas.
Huvitav on, kuid piin tekib istumisega.
Vahepeal sooja teed köögis, siis edasi kuulama.
Tund enne lõppu ütles üles ka õppejõu vahend - hääl.
Selleks aastaks on läbi. Veerand on möödas.
Ma saan hakkama, eksju?

kolmapäev, detsember 05, 2007

Nii ja naa

Läbinäritud juhtmete kokkulappimine tuleb juba päris kenasti välja.
Enamus aparatuuri ja ka neti töötab uuesti, isoleerpaela mattununa.
Vihastuda ei oska.
*
Ja siis, kui lahtise ukse vahele raamatu kaantpidi barjääriks sättisin, meenus, kuidas me kunagi lastena pinksi mängisime.
Ikka toalaud lahti, selline kahelt-poolt-plaadid-keskplaadi alla-kokku, ja siis võrgu asemel kõvakaanelised raamatud ritta, selg ülespoole.

teisipäev, detsember 04, 2007

Vahepala. Tahe

Tahaksin olla

Sinuga oma

Päikesekollases

Magamistoas

Ja naerda koos Su

Keelevääratusi

Ja õhtu saabudes

Tõmmata üll

Lambatekk

Ja pugeda

Su

Lähedusse

Igal

Jumala

Päeval ja ööl

reede, november 30, 2007

Taeva äärel - PÖFF

Taeva äärel
Auf der Anderen Seite

Saksamaa, Türgi 2007 | 122min

Keel: türgi, saksa

Fatih Akini episoodifilmi 6 peategelast liiguvad Saksamaa ja Türgi vahel - igatsusest, kodu, enese või teineteise otsinguil... kaks neist kirstus. Surma traagilisusest saab liikumapanev ja ühendav jõud. Filmi keskseteks teemadeks on armastus, surm ja perekond. Saksa-türgi päritolu lavastaja jutustab suurtest emotsioonidest rahulikult, mõtlikult, otsekui distantsi hoides, tuues samas sisse ka paar poliitilist remarki. Akini hoolikalt valitud näitlejate ansambel pakub oivalisi rollisooritusi. Taas saab ekraanil näha Fassbinderi staari Hanna Schygullat, kelle leinava ema roll on ebatavaline ja ääretult mõjuv.

Film oli soe. Lihtne ja soe, hoolimata situatsioonidest või just hoolides neist.
Faktiliselt:
Vana mees kutsub prostituudi, keda külastab (türklased mõlemad, Saksamaal) enda juurde elama. See tulebki. Vanamehel on poeg, türgi kirjanduse professor sealsamas. Prostituudil on kuskil Türgis tütar, kes ema töökohaks kingapoodi teab olevat, räägib naine professorist pojale. Vanamees joob end purju ja tõukab prostituudi surnuks. Naise kirst läheb kodumaale - Türki. Vanamees läheb vangi ja poeg läheb Türki surnud naise tütart otsima. Otsingutel satub saksakeelse raamatupoe omanikuks. Samal ajal Türgis vastupanuliikumine, milles prosti tütar osaleb. Peidab tuliriista ja põgeneb Saksamaale. Seal kohtub Saksa naistudengiga. Armuvad. Saksa piiga ema ei vaata asja hea pilguga, kuid maksab kohujuhtumi, et türklane asüüli saaks. Ei saa, naaseb Türki. Vangi. Saksa piiga läheb perra, ema ütleb tast lahti. Piiga leiab üürika meile juba tuttavalt professorilt raamatupoest. Piiga saab ka vangi kallima juurde ja see palub tulirelva peidukohast ära tuua. Piiga läheb. Kohalikud pätipoisid röövivad püstoliga käekoti ja pärast lasevad piiga maha. Kirst Türgist Saksa poole. Piiga ema Türki, läbi raamatupoe tütre endisesse üürikohta professori poole. Lepib endas surnuga ja hakkab türgi naist vangist välja aitama. Saabki teine välja. Poeg lepib isaga.
Kõik see aga väga vaikselt ja sujuvalt, väga armastava ja hooliva alatooniga kõik need suhted.
Igati meeldiv film.
Minu soovitus!
*
Ja siis veel selline imelik asi.
Ma pole harjunud enam saalis pimedas Sinuta istuma, kellegi teise kõrval.
Mitu korda hakkas käsi märkamatult kõrvaltooli poole Sind otsima libisema...

Feromoonid on salajane relv ligimeelitamiseks!

Ma olen harjunud, et mu postkasti ikka potsatavad kodumaised Osale Ja Võida postitused ning väljamaakeelsed viagra ja peenisepikenduse pakkumised. Ok, ma, rahulik põhjamaalane, suunan need järjekindlalt prügikasti.
Kuid midagi nii jaburat ja väär-maakeelset pole ma enne oma kastis kohanud:

Uus, isegi Euroopa riikide jaoks, vahend on juba voidud suurt populaarsust pole ainult Ameerikas, kuid aga kaAustrias, Prantsusmaal, Inglismaal ja Ida-Euroopas.

Paljud inimesed, kasutades feromoone, juba leidsid elu uued ja imelikud pooled enda jaoks.

Feromoonid see on taiesti uus teaduse sona inimeste vastastikuses suhes!


Feromoon-kauba vaartused:

- Rohkem tuttavate ja tundmatu naiste pilku ja naeratust!
- Koik peavad Teid koige seksuaalsemaks!
- Teie intiimseosed on kirgavate varvidega ja unustamatud!
- Naised tombavad Teie poole!
- Naised tunnevad end Teie korval loomulikult ja avalikult!
- Teie veendumus on piiramata!
- Mehed intuitiivselt austavad Teid!
-Uued saavutused asjades ja aritegevuses!

Feromoonid mojuvad mitte ainult umbritsevaid inimesi, aga ka oma emotsioone: saate rohkem parisorjusest vabanenud ja avameelseteks suhtlemises, mis teised tunnevad, paraneb tuju, pole enam depressiooni ja rahulolematus ise endaga. Parast feromoonidega parfuumi kasutamist ilmub hea tuju, millega Te tahate teistega jagada.

Internetipood www.feromon.ee

Koduleht on neil muidugi sama jube.

Et siis nagu KUIDAS PALUN???

pühapäev, november 25, 2007

Nad on kasvanud


Pärast kolmepäevast suletust olid tüübid ikka väga kepsakad ja seda korduvalt.
*
Käisime täna juudi sünagoogis ekskursil.
Hariv, ilus ja huvitav.
*
Päevades on olnud mitmesegast, peas samuti.

pühapäev, november 11, 2007

Dali, Rautavaara, Messager ja teised.

Tegevuskoht: WeeGee - Espoo näitusekeskus, millesse mahub ka EMMA - Espoo modernse kunsti muuseum.
Idee autor: metsatagune.
Idee sisu: Soomes on Salvador Dali taieste näitus. Eestisse see vaevalt niipea ehk üldse kunagi jõuab. Võtame autotäie ja mindagu!
Tulemus: Idee täide viidud.

Pääle kolmetunnist laevasõitu ja paari viisakat eksimist olemegi jõudnud WeeGee juurde. Nõnda nimetatakse kogu suurt uut kompleksi, mis sisaldab nii EMMA't kui ka muid galeriisid, õpitube ja väljapanekuid-muuseume.
Autost väljumata käib tihe võileibade valmistamine ja manustamine.
Sooh, nüüd võib vaimu toitma minna, rahulolevalt kõhtu patsutades.

WeeGee. Sarnaneb meie KuMu'le. Betoon ja lihtsus.
Piletid ostetud, hargneme paarikaupa kunsti nautima.
Loomulikult, esimesena, põhjustandnud
Salvador Dali
oli üllatus.
Filmid. Andaluusia koer ja üks Dali piltide ja maailma baasil loodud lugu animatsioonis.
Polnud enne kumbagi näinud.
Fotod Dalist.
Tema elust mõnda.
Ja siis tema looming.
Ei, mitte see tavaline.
Sadakond väikest joonistatud-graafilist pildikest raamatu illustratsiooniks. Peened jooned, vähesed, kuid piisavad. Detailid. Pisiasjad. Väljapeetus.
Märkmete vahele kritseldatud kujud, kui koolipoisi vihikust väljarebitud.
16-aastase Salvadori isa portree.
Kubistlik Dali, rambrandtlik Dali...
Hunnik pilte, mis ei seostuks mitte kuidagi väljakujunenud arusaamadega.
Midagi muud. Absoluutselt midagi muud.
See mees oli geenius!

Annette Messager.
Keegi armastab mängida linnu-loomatopiste, mänguasjade, tekstiili ja äravisatud asjadega.
Kohati meenutab kunagi ka Eestis toimunud Prügi näitusi.
Äravisatud nukkude kuhilad, surutuna, unustatuna, katkistena, peidetuina.
Segiaetud asjad, kasutud asjad. Elusad asjad kui lihtsalt asjad, miskid muud asjad.
Omaette elavad ja tegutsevad organid läbisegi vedelemas.
Linnu-loomatopised lae all, peadeks mänguasjadelt laenatud näod.
Väikesed roostetavate jalgadega varblased ja tihased, kellele kootud vestikesed, mütsikesed, sallikesed, papukesed. Linnulaibad kui nukukesed soojalt riietatud.
Selles oli midagi perversset.
Aga see oli hea!

Helinä Rautavaara
oli naine, kes käis väljaspool Euroopat kultuuridega tutvumas. Aafrikas, oriendis. Uuris kultusi ja kombeid. Tõi palju riituslikke ja muidu omapäraseid kujusid, riideid ja muusika- ning muid riistu kaasa. Oli ainus soomlane Bob Marley matustel.
Piltidel igavesti lahe viltuste prilladega hipilik ajakirjanik.
Saalid olid... tihedad ja tummised ja äraviivad.

Mänguasjademuuseum oli umbes nagu meiegi sarnased. Oli suur rongitee ja erinevatest aastakümnetest nänni. Jajahh, tuli küll tuttav ette, väikeste nüanssidega.
Aga lastel oli selles toas lõbus ja mõndagi teha.

Linnamuuseum oli kompaktne. Ja mõte, et on see nüüd miski Soome või Eesti linna ajalugu? Suht sarnane ju minevik mõlemil.

Peakatete näitus. Läbi ajaloo. Erinevad. Ajastud. Moed, need moed. Selgitused. 1975 võitis Miss Universumi tiitli soomlanna. Võidukroon kaunil alusel.
Kübarad, kaabud, nokatsid, talvemütsid, vormimütsid.
Mütside valmistamise näited ja riistad.

Kellamuuseumist sai suht kiiresti läbi kapatud. Mõned huvitavad eksemplarid ent siiski mällu end surusid.

EMMA püsinäitus.
Paljud maalid seostusid hoobilt Eesti sama voolu esindajatega. Vaatad pilti ja ütled nime, et kes meie omadest meenub. Et näe, see on nagu see ja too jälle sarnane tollega.
Oli huvitavaid leida, oli palju äratundmist ja üllatuslikku.
Mälu mahutab kordi rohkem kui näpp ja mõte sõnadesse suruda suudab ja tahab.

Päev sai õhtuks ja näitusekeskus suleti.
Aga emotsioonid kestavad ja mälestused jäävad!


reede, november 09, 2007

Võtan sõna


Peale Soome koolitulistamist loen mina siis Postimehest:


"Haridusminister Tõnis Lukas nimetas võimalike koolitulistajate leidmist õpetajate professionaalsuse küsimuseks. «Õpetajal oleks tarvis õpilasega vestelda. Kui on näha, et tendentsid jätkuvad, siis tuleks rääkida direktoriga,» lausus ta.

Samas ei saa tema sõnul seda probleemi vaid koolile lükata, seda mõjutab ka ühiskond üldiselt, nagu näiteks vägivaldsed arvutimängud. Kool aga saab aidata, et ükski õpilane ei tunneks end kõrvalejäetuna ja üksildasena."

Et siis õpetaja on see, kes peab ära tundma kõik kasvuraskustes valuleva inimese mõtted ja nende ohtlikkuse ja tõsiduse ning olema maandajaks, maailmademuutjaks kui ka direktori poole pöördujaks. Nii, räägib see õpetaja siis direktorile, et näed, on siukeste mõtetega noor meil koolis. Ahahh, ütleb direktor.

Ma ei tea, mismoodi need asjad käivad, aga ma arvan, et need ei käi miski sellise süsteemi järgi, et vestlus õpilasega on nagu kustutuskummiga vigade parandus. Ja et rääkimine direktoriga on probleemi lahendus.

Ma küll pole vaatamas käinud, aga kas seesama meie kodumaine film Klass ei lõppenud miski tulistamisega?

Film keelustada?


Mis ma nüüd öelda tahtsin?
Kui midagi juhtub, on alati vaja süüdlast.
Et kui on süüdlane määratud, on nagu probleem lahendatud.
Jah, süüdi on arvutimängud, õhtuti telekast tulevad märulid ja muud kolmandad isikud.
Meie pole süüdi.
Aga juhtumised juhtuvad.

kolmapäev, oktoober 31, 2007

Olnu

Ma nägin Sind täna unes.
Olid armas ja soe, nagu ikka.
Sinuga oli hea lihtne, nagu polekski olnud neid aastaid vahel.
Ja minu tunne Sinu vastu oli ikka seesama.
Ehkki ma tean aega, mil ma ikka veel Sind endas kandsin, siiralt ja kaua.
Ehkki ma tean aega, mil Sust lõpuks lahti lasin.
Ehkki ma kardan ikka veel lugeda Su kunagisi kirju.
Ehkki ma ikka veel ei taha neid kirju ka hävitada.
Las nad olla, seal, kokkupaelutatuna kapinurgas.
Ma polnud Su peale enam nii sagedasti mõelnud, mälestustesse uppunud, uneski kohanud.
Täna Sa tulid.
Nagu Sa ikka tuled mõnes ilmas või laulus või raamatus või inimeses või kohas. Või lõhnas.
Nüüd juba armsa ja sooja mälestusena.
Ma ei tea, mida teeksin, kui Sind päriselt kohtaks.
Ehkki olen Su silmi otsinud, ikka veel, erinevates kohtades, ühistranspordis, tänavatelt, televiisorist, kustiganes.
Ja siiamaani jõnksatab midagi sees, kui arvan Sind ära tundvat.
Ma ei otsi Sind üles.
Ma ei tea, kas tahad minu olemasolust üldse midagi teada, seepärast.
Keda huvitab vastus küsimusele: Kuidas Sul läheb?
Mind huvitaks.
Aga...
Tule siis ikka mõnikord mu unedesse, eks?
Ning ärgates ja oma armsa kõrvalpuhkaja selga silitades ei pea ma teda Sinuks.
Ma räägin talle Sinust.
Ja tema saab aru.
Nii on hea!

laupäev, oktoober 27, 2007

Väike emotsioon

Niiii.
Ja nüüd, lugupeetud inimesed, kes on miskil eluhetkel avastanud, et olemasolev on ummikus ja vajab väljundit milleskis alternatiivses.
Kõik, te, kes olete miskis kriisis end registreerinud igasugustele koolitustele, treeningutesse.
Jooga, gesaltteraapia, psühhodraama, paastulaager, muu teraapia... No midaiganes!
Mul on väga hea meel, kui olete avastanud sisemise mina, oma probleemid sada korda lahti rääkinud ja lahanud ja enesele mitmekülgset avanemist ja abi saanud.
Tõesti, tore!

AGA
ärge tulge mulle rääkima, et ainus ÕIGE tee probleemide lahendusteni on miski teie poolt õpitud nõks.

Igal inimesel oma Jumal ainuõige.
Kuid need vallatud õpetused, erinevalt religioonidest-ususektidest on pealtnäha ju nii ajuloputusteta, eksole?
Ma ei taha, et mulle vägisi peale surutakse, et kui ma pole läbinud seda või seda, kuulnud sellest või tollest, ei oskagi ma elada, ei tunnegi ma ennast ja enese teadmata hulbin kuristiku serval täies pimeduses.

Kulla inimesed, kes te üks hetk räägite sõna ja sõnastamise globaalsest tähtsusest ja teine hetk loobite ise enesekindlaid sõnu, kes te, kes peaks mõistma inimesi igas nende olukorras, tahate suruda neid inimesi enda kitsasse õpetusse, pakkudes seda kui AINSAT ja vaieldamatut TÕDE...
Teie, kes igas sobivas ja sobimatus olukorras toote kuhjaga näiteid oma imepärasest muutumisest õnnelikuks pärast hullu-enneolematuid piinu...
Kes te oma armastuse ja mõistvuse pealesurumisega kaotate igasuguse soovi end usaldada...

Teil ei ole õigus.

Ja siinkohal ei loe ma pahaks ühtegi suunda ega õpetust, vaid oma õpetuse pealesurumist ja teiste teede välistamist.
Mõni inimene, lihtsalt mõni inimene!
Lihtsalt.

Neljapäevast laupäevani


Koju jõudes ootas ees vurrsabade loov segadus ja roosikimp.
Muidugi olin nõus kinno minema!
Mehe töö.
Selline film siis.
Oli-oli soomlaslikult masendav. Ja mõtlemapanev. Ja natuke segaseks jäi ka.

Trtu oli seekord organiseeritud, lõbus, huvitav, igav, paljutoitev ja rahvarohke.
Aga eriti piinlikuks ei läinud.
Õhtul, Aleksandri külalistemaja kõrtsus elus Sulo!
Nii, nüüd mu silmad ka seda näinud.

M oli nagu ikka helge ja selge ja habras ja tugev ja segaduses samaaegselt.
Selline lummav loomake, kellele mõeldes ikka leebe naeratus suunurka roomab.
Jälle need lõputud jutud, millest järgmine päev palju ei mäleta, kuid mis tingimata tulid kõik ära rääkida.

Tln tervitas ebameeldivalt.
Nagu ikka.

Hommik tervitas pannkookidega.
See oli nii ütlemata armas!
Mina Sind ka!

Koolitus. Tunnistustepäev, seega ei saa jalga ka varem lasta, ehkki jutt oli kordi kuuldud ja kommentaarid ajasid pea valutama.
Ikka, igas ükskõikmis koosluses, peeab keegi vähemasti korra päevas targa näoga tsiteerima, et Mis ei tapa, teeb tugevamaks! Ojaaa, aga, sry, ma ei taha seda enam kuulda.
Ehhhh. Kole ja mahavisatud aeg oli.
Aga tunnistuse sain kätte!

esmaspäev, oktoober 22, 2007

Mõnikord

Aegu on kõik pealtnäha korralik.
Töö, kodu, kultuuriüritused.
Kuni
miskil õhtul saavad nad kokku, nemad, kes pole enam ammu kasvuraskustes ja maailmavalus.
Ja nad võtavad sulaselget viina.
Ja nad lähevad ülemeelikuks ning sinna, kus pimedus ja baarilett ja muusika.
Vanasti oli taevas sinisem, mäletan, ütleb üks säravsilmi ja pehme keelega teisele.
Näe, tuttavad näod, oi, tere!
Keegi seisab seinaveeres kartes sellest lahti lasta, sest muidu kukuks.
Keegi ripub kellelgi kaelas ja valab kaelale kaela oma tunded: Sa ei saa minna, ma ei suuda Sinuta!
Ja kael vaatab igavledes lage, teades, et seesama on juba olnud kordi ja ei vii kuhugi.
Korralikud inimesed, kes kasvatavad lapsi, teenivad igapäevast sissetulekut, õpivad.
Sellel õhtul on nad teist nägu.
Nad tantsivad kuidasjuhtub ja kellegajuhtub.
Nad suudlevad, embavad, heidavad nalja ja loobivad vaimukusi.
Nad naeravad palju.
Nad poetavad pisaraid.
Emotsioonid on kuubis.
Nad astuvad sügisõhtusse hommiku viie paiku, jalutavad kellegi juurde ja heidavad magama. Kes kuhu ja kellega.
Nad ärkavad hommikul pohmastena ja asjalikena.
On uus päev.

pühapäev, oktoober 14, 2007

Midaiganes

Lugedes Metsatagust, mõtsin, et liputaks ka.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Ei, aga tean, et isa soov ja nimi sai paika alles kirjapaneku hetke eel. Oli ka teine variant, Rita, kes emal kunagine ühikakaaslane, vallatu tüüp olla olnud ;)

2. Millal viimati nutsid?
Nutan harva, mõned kuud tagasi ehk?

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Käekiri on praktiline asi. Kuna kirin vaid enda tarbeks, on primaarne, et oleks hiljem mulle enesele mõistetav. Kas meeldib? Käib kah.

4. Mis on su lemmiklõunasöök?
Lõunatan juhuslikult. Söögiajad ei jaga mu päeva. Kiirnuudlid kiirsupiga on olemas iga kell, aga mitte lemmik. Kui süüa, siis ikka liha miskil moel. Selle juurde siis jään.

5. Kas sul on lapsi?
Minustsündinuid ei. Moraalset vastutust tunnen ühe vastu, kelle omavolitsi võtsin. Mitmetine, aga siiski.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
No ma ei tea. Nagunii ei anna kätte. Aga kui kokku saaks endaga, oleks vahel harva täitsa tore, ma arvan :)

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Jah

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Endateadlikul ajal mitte. Ehkki näevad välja, nagu neid poleks.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Pigem mitte.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Puuduvad. Nii maisihelbed kui eelistused.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Kui jala ilma sisse ja välja saab, siis mitte.

12. Kas pead end tugevaks?
Ojaaa! Mõnes mõttes küll.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Puudub. Nii jäätis kui eelistus.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Vaat, see on tegelt keeruline vastamine. Sest kui ma tänaval vastutulijaid vaatan, kas ma neid märkan? Kui ma suhtlen, siis määrab, mis on eesmärk? Mida ma sellelt inimeselt vajan, mis tahud on olulised?
Aga, laias laastus, huumorimeelt. Ma vajan selle äratunnetamist. Seletus läheks pikaks, aga see minu blogi ja blogisen, palju tahan.
Huumorimeele all pean silmas inimese oskust end kõrvalt vaadata, asju mitte nui-neljaks tõsiselt võtta. On baastõed. ja kui lähtuda neist, saab ka muuga hakkama. Baastõdedeks on tasakaal ja mõistmine. Ja kindlasti veel midagi.

15. Roosa või punane?
Mis nimelt?

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Mõni halb harjumus ja käegalöömine. Passiivsus.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Oma elukohta oma armsatega.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
Asja? Klaaspurgi marineeritud pärlsibulatega. See on veel alles ja ma loodan, et minagi osa sest saan, seega ikka endale.

19. Mida hetkel igatsed?
Rohkem vabu päevi, mille võiksin sisustada mitte kõrvalt, vaid enesest tuleneva vajaduse järgi.

20. Mida viimati sõid?
Viilaka suitsutatud põdravorsti. Hommikul. Ja eile hapukapsasuppi.

21. Mida hetkel kuulad?
Rottide haigutusi ja hammastekriginat.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Siuke kuldsete täppidega pruunikaspunane.

23. Lemmiklõhn?
Kallim.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Sünnipäevalapsega.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
See naljakas ala, kus nad kiva mööda jääd libistavad ja harjakestega ees vehivad. Öötööl asendamatu meelelahutus.

26. Su juuksevärv?
Eesti kartul. Pestud. Kõrgem sort.

27. Su silmade värv?
Suht kirju. Aga midagi hallikas-roheka kanti.

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei. Prille mõnikord.

29. Lemmiktoit?
Maitsev, tasakaalukas ja heas meeldivas keskonnas.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Hea lõpuga õudukas sobib? Ma ei näe siin vastuolu või võrdlusmomenti. Kas autoga või mandariini süües?

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Asterix Kleopatra missioon võimidagitaolist. Enne seda Kill Bill telekast ja enne seda Hing kinni (Kim Ki-duk) kinos.

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Miks ma pluusi peaks kandma? Aga, hetkel, oranži.

33. Suvi või talv?
Mis nendega on? Et mida vähem jama riietega, seda parem. Nagunii. Muud vahet pole eriti.

34. Kallistused või suudlused?
Et nagu mida? KUMBA eelistan või?
Milline suudlus on kallistuseta?
No andke andeks!

35. Lemmikmagustoit?
Suudlus kallimalt ;)

36. Mis raamatut hetkel loed?
Piiblit ja Vana Testamendi teoloogiat (Ludwig Köhler)

37. Mida su hiirematt kujutab?
Stseeni multikast Nemo, kussinine ja punane kala koos on. Suurem aga (ülelaua) merd ja delfiine.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Sir David Attenborough "Imetajate elu" (The Life of Mammals, Inglise 2002)
Jah, ja vahepealseks taustamuusikaks ka Haara mikker saadet poolenisti.

39. Lemmikheli?
Seostub naudinguga. Seksuaalsega.
Ja samavõrdsena naer, siuke rõõmus ja vaba.

40. Rolling Stones või The Beatles?
Head mõlemad.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Puhkamas on suhetine mõiste. Kus olen käinud, kaugeim, on Tšehhi. Jah, puhkus, kuid mitte see. Mitte lihtsalt lõõgastus, vaid pigem tihe töö iseenesega. Puhkusena pigem Ukraina ja Soome ja Rootsi. No lihtsalt.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Kindlasti. See selgub suhtestudes nendega, kel sedasama pole.

43. Kus sa sündisid?
Kuulu järgi Tallinna sünnitusmajas, seal, mida enam pole, seal keskhaigla lähedal. Dokustaatides on sünnikoht Nissi.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Ei hakka proovima, aga mõne ikka.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Eile. Ehkki, mis on tutvumine? See, et inime sujub suhetekangasse kui keegi, keda sa kusagilt tead, kelle nägu ja nime, ehk heal juhul, koondad, keegi, kes sind teretab, keegi, kellega oled suhelnud ja kes ehk sind mäletab uuesti nähes?

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Mõnedega, keda tean, keda loen, kuid pole ammu reaalis kohtund.
Vaata mu blogiloetelu vasakult. Nende kõigiga kohtuksin meelsasti. Lisaks veel, keda seal pole, kes üldse ei blogi, ka teiega.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Joodikupoeg. Sest mulle lihtsalt on nii äratuntavad ta lood ja jutud, et seda kasvõi levitaks.

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Ma jätaks vahele, kui tohib.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Jumalana?
Tohib?

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Paari olen juba lugenud.
Ja teised kas nokivad sabaupitades üles või ei haara va ilast pulka niiehknaa.
Nii et, sõbrad, avagem end vabatahtlikult!

pühapäev, oktoober 07, 2007

Raba ja kino


Kakerdaja raba. Vihma ja päikest. Seeni ja seenelisi. Sinna ja tagasi. Vaikust ja kusagilt kaugelt kostvat mögafoni.


***

Portugali filminädala raames. "Jutustatud film".
Rež. Manoel de Oliveira
Rosa Maria, noor ajalooõpetaja, läheb oma tütre Maria Joanaga Vahemerekruiisile ning suundub sealt edasi Bombaysse Índias, kus ta peab kohtuma oma abikaasaga. Reisi vältel näeb ta oma silmadega kõiki neid maid, millest oli oma tundides kogu aeg jutustanud, kuid kus polnud varem ise käinud. Sellepärast on Ceutas, Marseille, Pompei varemete, Ateena, Egiptuse püramiidide ja Istanbuli külastamine reis läbi vahemeremaade tsivilisatsiooni.
Sellel kruiisil saab ta tuttavaks kolme naisega, kes avaldavad talle sügavat muljet : prantslanna, edukas ärinaine , itaallana, kunagine tipp-modell ja kreeklanna, näitleja ja õpetaja . Samuti tutvub ta lähemalt laevaülema, poola soost ameeriklasega.
Ühes Pärsia lahe sadamas tekib aga ohtlik moment, mis ähvardab nii laeva, kui ka reisijate elu…

Ja täpselt selline sisu oligi. Miski kuuenda klassi ajaloo-keeleõppealane filmike. Isegi mina oma viletsa pea olematu inglise keele tasemega sain aru. Mitte midagi ei toimunud. Inimesed rääkisin erinevates keeltes ajaloosündmustest. Lakooniliselt. Lõpuks laev plahvatas ja peategelased said arvatavasti surma. Kõik. Punkt.
Ainus üllatav asi oli see, miks see saalitäis filmi lõpuni vaatas.

*
Kim Ki-duk'i uus film. "Hing kinni".

Surma mõistetud vangi ja petetud abielunaise suhe areneb läbi kevade, suve, sügise ja talve Kim Ki-duki eelmiste tööde vaimus, ühendades filmist „Tühi maja“ tuntud linnakeskkonna tühjuse ja „Saare“ üksilduse režissöörile üha enam omaks saava iroonia ja koomikaga. Surmanuhtlust ootav Jang Jin üritab sooritada kongis enesetappu. Abikaasa truudusetusest tüdinud koduperenaine Yeon näeb uudist televiisoris ning otsustab vangi külastada. Järgnevad kohtumised, mille jooksul kaks võõrast elavad läbi terve armastuse aastaringi, mis lõpeb surmaga. Režissööri sõnutsi räägib see film inimsuhetest, mis on vahest nii keerukad, et raske on hingatagi.

Kim Ki-duk on hea.
Vähesed sõnad. Miski seletamatu sügavus, arusaamatuski, et MIKS nüüd nii käituti. Iga persoon on hea ja halb, keegi pole ühene.
Lähedusevajadus, väljendatuna hoopis teisiti kui Sügisballis. Kuid see on olemas.
Soovitan.

kolmapäev, september 26, 2007

Sügis ja Nipernaadid

Käisin siis ka Sügisballi vaatamas.
Tere, ma olen eksinud, kas saaks siin jalgu puhata? Ehk näitaksite teed mul koduni?
Nii võtaks kokku.
Vägivaldselt.
Sest kõik kõrgelennulised sõnad ja mõtted baseeruvad siiski vaid lihtsatel tunnetel. Või mõttekestel.
Üksindusest ja eraldatusest ma rääkida ei oska.
Mäletan.

Oli Nipernaadi oma olemuselt samasugune talu/kivilinna ja-suhete vang?
Ikka otsides puuduvat ja hüljates käesolevat.
Ainult, kas saadakse sedasi küpseks või küpsetakse lõhki?
Õhtuti põgenedes ja hommikuti häbenedes.

*
Hommikuks olin välja mõelnud, milles on üks oluline erinevus sügisballiliste ja Nipernaadi vahel. Suhtlemine. Lähenemisviis.
Kui ühed tahtsid saada, oskamata midagi vastu anda, siis teine andis terve maailma, mis ehk ka taas üksi jäädes veidigi enesehinnangut ehk tõstnud oli.
Aga üksi olid/on nad kõik.

pühapäev, september 23, 2007

Pubes driims kams truu

Keegi mängib mu akna taga nii kaunist tuttavat viit.
Vaatan välja.
Jah, mälukõrvad ei petnud mind.
Ongi.
Ansambel Vennaskond isiklikult kontserti andmas!
(No olgu ta siis nüüd uue nimega Flowers of Romance või mida iganes.)
Üks unelm oleks nagu tõeks saanud.
Natukene hiljem kui lootnud oleks, aga omas mahlas ikkagi täiesti elusalt võetav.
Irv.
Aga mis siis ikka, sussid jalga ja näppu viskama!
Uues Maailmas elamine on mõnikord üllatav.

Sarjast: Tõestisündinud lood.

reede, september 14, 2007

Tere Kallis KÕU

Olen meelitatud, et sain oma kolmetähelisse Teiega absoluutselt mitteseotud postkasti arve Teilt, mis oli nimetatud hoopis teise linna hoopis teisele inimesele.
Kuna kiire googeldamine ei andnud mulle lihtsat võimalust arvet KÕU kasutamise eest edastada, Saatsin kirja Teile tagasi, lootuses, et inimene, kel (loodan, et mitte eelnevate mailieksituste tõttu) niigi viivis tiksus, selle aegsasti kätte saab ja probleem lahendatud.
5 päeva hiljem sain Teilt kirja, mis tänas mind, klienti, Teid teavitamast ja lubati viga parandada ning vabandati ebamugavuste pärast.
Kena suhtumine.
Kuid.
Täpselt päev hiljem sain Teilt kirja:

Hea KÕU Klient

Tahame Teid tänada meeldiva koostöö eest! Loodame, et veetsite vahva suve KÕUga mööda Eestimaa metsasid ja niitusid kõmistades. Soovime, et see suvi Teile teistmoodi ja meeleolukana meelde jääb.

Oleme oma klientidele loonud võimaluse kasutada internetti kõikjal. Olla kättesaadav ja ühenduses maailmaga ka seal, kus see varem tundus võimatuna. Samuti tuuritas mööda Eestimaa erinevaid paikasid KÕU troll, et teha internetiga liitumine kättesaadavaks võimalikult paljudele inimestele.

Meil on suur rõõm, et KÕU on eestimaalaste poolt väga hästi vastu võetud. Kõigest kolme kuuga on KÕU internetiteenusega liitunud ligi 8000 kasutajat ja Teie olete üks neist.

Teie arvamus on meile väga tähtis. Soovime tulevikus oma klientidele veelgi paremat teenust pakkuda. Seetõttu on meil hea meel, kui leiate paar minutit aega, et anda meile tagasisidet. Ankeedi täitmine on anonüümne.

Kaunist sügise algust ja mugavat KÕUtamist!

Tänan väga, kuid ma pole endiselt Eesti Energia KÕU klient.
Ma olen nautinud oma suve nii ja naa, aga endiselt pole ma Teie klient.
See, et Teie näpukas mu elu häiris, ei peaks ju patoloogoliseks muutuma, mis?



neljapäev, september 06, 2007

Silmarõõmud ja esimene koolipäev

Pliksid hommikuunes. Peale öödläbi trallimist ja madistamist.
Jah, vaadake ja niutsuge :P

*

Hommik oli ilusa õhtu jätkuks.
Hell ja veidi nukker.

Siis kooli.
Nii kümmekond kursakaaslast. Issanda loomaaed oma kõigis sulgedes ja karvades, värvidest rääkimata.
9 kellatundi järjest. Ok, 1 lõunatund jäi ka sisse.
Ja siiski, ma olen üsna rahul.
Hea oli kuulda sõnu ja lauseid, mis kuskil kultuurikihi alla jäänud mu enda elus.
Ja taibata, et ma mõistan ikka neid.
Et ma olen sees selles, millest räägitakse.
Et ma võin selle kraadiga hakkama saada.
Ja ma olen pea kindel, et saan. Kiusu pärast ja seepärast, et kuni viimase tunnini sain ma aru ja nautisin.
Jah, see on see, mida ma praegu vajan.

kolmapäev, september 05, 2007

Elu läheb edasi

Vanamoori maine rüü sai sängitatud tema lapsepõlvekoju, lillepeenrasse, kus teisigi armsaid lahkunud närilisi läbi aastate ees.
Nukrus sai nukrutsetud, tühjus sai põhjani tuntuks ja uuesti täidetud.

Ja nüüd, päike taevasse ja naerulnäod pähe!

Lubage esitleda uusi pereliikmeid:














Siin nad on, Ronja ja Tont. (Kui nad ise millekski muuks nimeks põhjust ei anna, nagu sageli juhtub. Teinekord ütlevad nad ise oma nimed.)
Aastapäevakingiks ja mitte-üksi-olemiseks.
Pildistada on selliseid duracellijäneseid pea võimatu, nii et andestage udusus piltidel.

pühapäev, september 02, 2007

Pulmad ja matused

Täna, 03.09.2007 kell 00.08 jalutas Vanamoor Paanika üle Vikerkaaresilla.
R.I.P.
Sa olid hea sõber.

Kibe tõde

"Paranda haavad, ravi haigused, aga lase minejal minna..."
Valus on.
Olla kõrval ja tunda täielikku suutmatust.
Jah, palju suudan, niipalju ka teen.
Valu silmades, nõutus.
Kurb on.
Loomulik on.