Saared ja läänerannik 8.

*

31.juuli, pühapäev.

"Sant lugu, telk on kuiv," ütles Udupea hommikul.

Sest kuiv telk tähendab märga ilma.

Mandrilt ju suurt tormi lubati, kõikjale.

Lood hirmsatest vihmahoogudest siin ja seal, ka justlahkutult saartelt meiteni kostnud.

Meie ent pakime elamise ratstele ja asume taas Teele.

Ikka mereranda pidi, nagu sel reisil kombeks.

Ikka hädavaruks üks kukesupp kotipõhjas ja paar saiakontsu ning konservi eineks.

Seega - tulgu või uputus, meie elame päevakese veel. Kindlasti!

Vaikselt vaikuses mööda rohelist lindude vaatamisplatele.

Olid linnud.

Oli ka pidev vihmaoht ja kohati tihe uduvihm.

"Kle, aga tõmbaks Pärnust Ainažini ja sealt Riiga ja siis rongiga koju?"

"Nalja teed või?"

"Ei, päriselt."

Hmm, suht ümbersuunav mõte.

Kui ilma peaks, siis tõesti - söögiraha jagub, rattad peavad veel vastu, meri on kõrval.. miks mitte?

Kerge ja hootine seenevihm tõmbab innustust alla.

Kogu reisi siiani oleme vihmast kuivad püsinud.

Märg ja Teel olla pole nii vahva.

Kastna kirik.

Vallapiirid.

Tee ääres kenad suured kaardid kohalike punktidega.

Järgmine peatus Tõstamaa.

Päev puhkuses hommikupoole peab päädima kohvikuga!

Tõstamaal pole pühabahommikul ühtki kohvi pakkuvat asutust.

On vaid tihe uduvihm, mis sunnib ümberriietuma.

Tõstamaa kirik.

Omapäraselt nudi torniga.

Ometi, veidi eemal edasi sõites oli esimene 24h bensukas lahtise putkaga.

Kus sai kohvi!

Ja me arutasime tõsimeeli, et sõidaks edasi, sest Tee oli veres ja silmis ja sõõrmeis ja mis on linnukesel muret?

Igaks petteks (Läti kaarti meil polnud, Pärnumaa oma oli) sai päring netistatud persoonidele tehtud ja küsitud rattateede kohta naaberriigis.

Seliste kirik.

Küla oli kaunilt korda tehtud. Poe - vana koolihoone - kõrval täpne külaplaan talukohtade nimede ja asetustega.

Ajaloolist infot.

Alati on soe ja tore midagi sellist näha.

Mõnes kohas on.

Läti rattateed ei andnud infot ega lootust.

Ja mis me seal Ainažis niisama peale oleks hakanud?

Aga veel olime Teel alles Pärnu.

Ikka läbi kõrvalteede ja tõeliste elude.

Ilus punane auto peadpidi maas, peal kiri www.autoekspert.ee.

(Noh, ma sellistesse ekspertidesse ei usuks.)

Pootsi-Kõpu kirik.

Avatud uksed, läpakas netijuhtmega vahekojas ja jutukas naine selle taga.

Väga jutukas oli.

Liialt isegi.

Aga huvi sai rahuldatud.

Ahh et miks nii palju kirikuid?

Sest.

Need on ilusad ja kannavad minevikku.

Ja midagi veel.

Audru poole.

Vahele jääb kena raba.

Lindi raba.

Kõrval kena vaatetorn ja puha.

Oleme juba nii metsaga mestis, aeg ja koht on ammu kadunud.

Päeva aimame, kas saarel või mandril, on juba hajunud.

Kulg läbistab meeli ja Tee on hingamine.

Kiirus on kadunud ja teadmine pakitseb vaid sel kohal: kas minna edasi või jõuda ainsale rongile õhtupoole kindlas kohas.

Paar kõnet kahandavad usinasti edasist rännukihku.

Audru kirik.

Samuti Teeliste Kiriku kirjas ja uksed lahti.

Eeskojas lebab Uus Testament loetuna näoli keeratud.

Kirik oli ilus, nagu nad kõik.

Audrus me bensukat ei kohanud.

Bensukas = Läti kaart, et vaadata, kas rongile kohe või jätkata veel lahedasti mere äärt pidi Riiga.

Kulgesime mööda ümbersõite Pärnu suunas.

Lõpuks leidsime bensuka ja kaardi.

Mis karmi tõena lubas sadakond kilomeetrit väikeste kõrvalhüpetega edasi-tagasi vaid suure magistraali ääres väntamist.

Tänan, ei.

Isegi niisama maantee ääres sõita oli piisavalt masendav.

Seega.

Pärnu ja rongile.

Pärnu linn oli tihe ja elav.

Metsasttulnuile veidi kitsas.

Stefani pizza oli piiika järjekorraga.

Miski järjekordne teelejääv toidukoht aga rattastjärgitava tänavalaudadega.

Jäime ja võtsime.

Aega veel oli.

Ja siis raudteejaama poole.

Läbi linna.

Pikalt läbi lina.

Kohe väga kestvalt läbi linna.

(Vahepeal küsisime teed, sest nii kaugel ei saa ju asi olla?)

Oli.

Tubli jupp aega sõitu linnast välja lausa.

Vist.

Tee remondis ja jaamahoone seal ääres igatepidi suletud.

Käi metsavahel, kui tahad!

Ja loomulikult madal perroon.

Laadisime kotid aegsasti trnspordivalmis.

Rong õnneks piisavalt varem ette sõitis.

Kotid maha, rattad rongi, kotid järgi.

Üks tõmbab, teine lükkab.

Noh, vahet pole, igatahes otsetee koju.

76,44 km.

Ja sellega võikski lõppenuks lugeda rannikureisi, kus meri unele uinutas ja taevas silma pilgutas ning seintetu ilm end võrku kudus.

Ja Tee kutsub endiselt.

*