Reede naabermaal

Ehk peamiselt küll Helsinkis.
Selline ühepäevakruiis, et hommikul sinna ja õdagu tagasi.
Vahele jäi täpselt niipalju aega, et oma suva järgi ringi tuterdada ja mittekuhugi kiirustada.

Hommikune Veesõiduk sisaldas lisaks muudele meeskonda Nõmme Kalju jalgpallureid, keda magas ikka igas võimalikus ja võimatus kohas.
Helsinkis võttis vastu lõikavkülm tuul.

Uspenski katedraal. Suur. Neitsi Maarja surma uinumisele pühitsetud ortodoksne toomkirik.
Värvid maalingutes olid pruunikad, erinevalt mujalkohatud purpur-kuldne-helesinisest.
Jättis kuidagi rahustava tunde. Miskipärast.


Edasi turu peale. Oi, olid ahvatlevad lihad-kalad-maiused. Need on alati ahvatlevad, hoolimata maast. Vist.
Trammile ja SeaLife'i, meremaailma.
Kuna veealune tunnel, suured haid ja meduusid ning veelmiski olid remondis, saime soodsamalt.
Ja et ikka mittetraditsionaalsem, alustasime ringi lõpust alguse suunas.
Külmaveekalad, meile tuttavad heeringad, särjed, ahvenad ja muud sellised.
Leia pildilt kala.

Kell 13 pidi suures basseinis kalade toitmine hakkama. Luusisime ümber akvaariumi ja üritasin pildistada lesti, railisi, hailisi, tursalisi ja kedaiganes nii pealt kui läbiklaasi.
Jah, mul on palju uduseid kalapilte.
Söögiootel kalakesed ajadis end poole kereni veest välja.
Siin on railise naeratus.
Selja pealt on tema lihtsalt tumedatäpiline, aga kõhu alla peidab sellist nägu.


Söögiaeg. Kaks piigat seletavad, et täna saavad süüa haid ja tursad. Toorest kilu, enamasti. Kaltükid torgatakse metallkahvli otsa ning antakse elukitele. Vesi lööb paar korda vägagi kihama. Kätt sisse ei tahaks pista.
Kükitan ja üritan läbi akvaariumiklaasi midagi tabada. Üks toitvatest piigadest hakkab eesti keeli, soome aksendiga, kuid täitsa puhtalt eesti keeli rääkima.
Haid on need pisikesed (no filmides nähtud suurte haidega võrreldes). Üks neist oli hiljuti just munenud ning 4 poegagi väljas. Sealsamas kõrval ühes väikeses tähelepandamatus akvaariumis, kus mina vaid miskit rabelevat silmutaolist elukit märkasin.
Pääle söötmisprotseduuri lähme neid haipojukesi kaema. Omakeelne giid abivalmilt seletamas.
Need väikesed haid näevad suurestki peast välja üsna... väikesed. (Kes ütles, et hai suur peab olema?)

Hai muneb ja jätab munad endid ise välja hauduma. Munad kinnitavad end adru ja muu jama külge, mis aga teele satub.
Üks muna siputas agarasti ja oli rohekaks kätte läinud - sealt oli veel üks poja tulemas.
Kolm pisikest tähelepandamatut triibulist ussikest lamasid liival põhjas, neljas käis väsimatust veepiiri puudutamas. Pildile jäid vaid virvendused.
Sellised näevad välja hai munad.

Jõuame troopika-, soojaveekaladeni. Siin on ikka palju iludusi.
Mõned neist seisavad paigal ja lasevad rahus pilta teha, teised sahmerdavad nii ringi, et isegi silmal on raske jälgida.

Aga värvid, kordan, on ilusad.

Piraajad. Väiksemad ja suuremad. Ainsad lihasööjad on need väiksemad, kuldkollaste täpikestega. Nende hambad on peidus igamete varjus ja kui neid mitte näljas hoida, pole nad üldse agressiivsed ei omadele ega võõrastele.
Suuremad, kes on taimetoitlased nagu kõik ülejäänud paljupalju piraajaliike, saavad oma ühe kahest söögikorrast nädalas. Brokolit, banaani, herneid... mida kõike.
Mõned kaladest on osavad ka looduses veest välja hüppama, et vee kohal vedelevaid ande kõhtu ampsata.

Lobiseme ja pärime veel üht ja teist, manustame ka ise paar kaasavõetud võileiba kohvikus ning läheme olümpiastaadioni otsima.
Väike jalutamine ei tee paha. Teed küsida mõistame.
1952. Suveolümpia Helsinkis.
Staadioni torn on 72 m kõrge ning sinna tippu saab siiski liftiga. Vähemalt talvel muul kombel ei tohigi. Pean mainima, et see oli kergendus.
Viimane valgus, püüdsime kinni. Allajõudes oli juba talviselt hämardumas.
Vaade linnale on suurepärane. Ja ei tundugi nii suur. Raudteejaam paistab, sadam ja kirikud samuti.


Õhtupoole, kui vaatamisväärsused suletud, oli paras aeg kauplusi külastada.
Raamatupood. Kindla sooviga. Soov sai täidetud.
Edasi Forumisse.
Jalad väsind, janu. Just sobivasti häpi hauer, õlu 2,5 euriga. See läks kerisele kui õllereklaamis.
Janu kustutatud, jalad värskemad.
Nüüd sai niisama vaadatud siia-sinna, paar soovi, mis aga polnud loodud täituma.
Ma ei ole eriti kannatlik ja vaimustunud ostleja. Pigem vastupidi.
Läksime veidikeseks siis ka niisama linna peale jalutama.
Päeva peale juba olin märganud, et selles linnas on hulga rohkem jalgrattaid ja keppe (keppkõndlejad) kui kodumaal.
Paljud rattad tänavatel olid küll paaripäevase lumega kaetud, kuid erinevalt allnähtavast omasid mõlemaid rattaid.


Vähemasti tean, mida soojemal ajal veel näha tahaks.