Mu sõbrad ja muud inimesed, loomad, taimed ja mineraalid, molekuliühendid!
Tänast õhtut tumestas minu ja kõigi meie kohal pilvutuvat veebruaritaevast kibe teadmine.
Kaotus on tabanud meie ühist Emakest Maad.
Kergemeelselt olen elanud senini, hoolimata piisavalt kodakondsetest, hingekondsetest ja mälukondsetetst. Veel vähem neist kondsetest, kelle olemasolust seni aimugi pole olnud.
Kaotus, kurb ja mõtlema sundiv, oma elus tõeliselt põhjalikke ümberkorraldusi nõudev, valgustas mind täna õhtul:
Läti presidendi küülik suri stressi tagajärjel
Pisaraid pühkides, süda kaastundest kramplemas, vaatasin naaberriigi presidendi leinast hullunud kogu pildil. Lisi, Su peremehe peakate oleks Sulle meeldinud!
Minu kaastunne armsale vennasvabariigile, eriti tema presidendile!
Ma tean, mida sa tunned!
(Ehkki, eks üks 5-aastane küülik ole juba omajagu elanud ka, eakas juba või nii
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar