Eile siis käisime Vanamoor Paanika'ga uuesti arstil. Ja uuesti lõikus. Veel 2 pöidlaotsasuurust üleliigset mugulat.
Kurb. Kahju loomast.
Ta nahk varsti mulklikum ja armilisem kui minu käsivars.
Jajahh, mis see väike loom siis ära ei ole, et nii palju vaeva näha, eksole. Ta on ju kõigest rott.
Kõigest. Ainult.
Minu väike karvane kusekerakene. Tema, kes mööda püksisäärt sülle ronib, silma vidukile laseb ja end räntsakile pinnalaotuslikuks karvalapiks maskeerib. Tema, kes varrukasse poeb ja vaid nina välja pistes end üliturvaliselt tunneb. Tema, kes sügamismõnus end võimatutesse asenditesse laseb sättida. Tema, kes oma puhtusearmastuses ka inimese käed-näo sujuvalt puhtaks nakitseb. Tema, kes apluses inimese hammaste vahelt vägisi ka endale süüa sikutab. Tema, kes siniseks vihastamapanevalt ei loobu kombest juhtmeid närida.
Tema, kes on ju kõigest rott.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar