Hamletid

Von Krahl. Hamletid.
Hamlet ei saa Opheliast üle ega ümber, ta käib üle ja ümber. Mitmemõtteliselt.
Ophelia ja "Kõik taandub küsimusele - olla või mitte olla?"
Tegelikult on mul nii meeldiv kui häiriv kuulata sõnu eestikeelseid teises väänangus kui ma paarkümmend aastat tagasi juba end ära harjutasin.
Vaikus. Tegevus.
Kui oled tegevusele omad sõnad juba taha kleepinud, tulevad Sõnad.
Ettevaatlikult.
Ja sõna nagu vabastab tasapisi.
Liikumine. Mõõdetud, täpne.
Tunnen äkki kiretult, kuidas ihu täidab sekunipealt käeske, mis ette antud ja näidatud. Ja mõtlen, ehk on see taotluslik, et nii mõtlen.
Rollimängud. Tuleb, kehastub. Tuleb teist korda, kehastub muuks. Ja nii korrad.
Teeb akrobaatikat ja istub.
Taustal linal korraga palju teda, rollid samaaegselt. Ojaa, tuttav stseen, väljapeetud ja puha, mõistetav igati.
Teine katse. Mikrofon.
Istub mees ja teeb, krõbistab, toksib, häälitseb, kriibib, puristab, mulistab, misiganes mikrofoni. Soundtrack.
Ja siis pilt taha.
Tummfilmi vastand.
Keha püüab helile pilti taha luua.
( ... "Kas rott? Vean kihla, ta on surnud!"..)
"A mnjeee pooohhuuui..."
Vahepeal väike flirt publikuga.
Teid jälgitakse, kodanikud! Te võite iga hetk eetriks muutuda!
Ja te ei tea, mis teiega seal tehakse..
Olge valvel!
Uks on ju lukus..