Fotojaht. Vanasõna pildis

*
Suur tükk ajab suu lõhki.


Vaga vesi, sügav põhi.


Mis hiirtel viga elada kui kassi kodus põle

Ilmateade kui luule

'

Seni uljalt soojalainel purjetanud aprill võtab hoogu maha ja keerab ühtlasi ette oma tujukama külje.

Üksluisesse vaikellu toovad vaheldust madalrõhkkonnad, mis võimsa antitsükloni tagasi Atlandile nügivad ning sajupilved ja tugevama tuule Läänemere äärde kannavad. Paar päeva kulub veel ümberkorraldusteks, suurem muutus tuleb nädala lõpus.



No kas pole lust selliseid teateid ilmast lugeda?

Puhas poeesia!

Tänan, sünoptik Helve Meitern!

Veel Kord Veel

'
Jah, rahutus ei andnud asu ja nii leidis hommik ühe kanuu taas Soomaa veelt.
Nädalaga oli vesi kõvasti ehk märgatavalt tõusnud.
Sõidutee kahekümneneljas kilomeeter.

Tõramaal anti aer ja kaart pihku, vest selga ja juhised kõrvade vahele.
Parim on mööda teid ja metsasihte.
Kui jõe leiate, kärab ka see.
No mis siis ikka, vesi on igalpool.
Nii siis väikse jäämurdjana (öösel tekkinud kirme, tänased esimesed kulgejad sel teel) veidi mööda teeäärt ja siis sihti pidi.


Mingil hetkel, kui jääkirmekrabin kanuu ümber katkes, kostus vaikus ja linnulaul.
Miski loomalõks-ehitis.
Ühes kohas sulaselge soojaõhupahvak.

Karuskose, seal kaamera juures.
Kaesime üle.
See kaev ei peaks veepuuduse üle kurtma.

Vähemasti praegu on majake ausalt vee-tualett!
Augeiase tallide puhastussüsteem..
Jäkk, mis kõik vees ujub!!
Ahjaa, loomad asjatavad ka metsa alla, ja kalad vette..
Kohutav!

Kuurist sõitsime lihtsalt läbi. Ühest uksest sisse ja vastasuksest välja.
Aiaväravast üle.
Vastuvoolu.
Veidi edasi ja kuhugi järgmisele sihile.
Sihile, mis oli täis ohtralt langenud puid.

Tagasi jõele ja vastuvoolu.
Kuni vastu tuli jää ja külm.
Väike söögipaus sealsamas kanuus.
Vesi allavoolu isetahtsi kandmas.
Tagasi Karuskosel. Teise veevälja serva ja leitudki alguses otsitu, matkarada.

Laudtee ujub kuulekalt kanuu kõrval.
Kanuu järgib teejuhiseid.
Ja lõppeks, nii 4 tundi pääle esimest persestumist, on silmapiiril kindel pind, trepp ja maismaa.
Ametlik rabaring, mis oma ülbuses all laiuvale lausveele irvitab..
Ringile ei läinud, vaatetornis vaid maismaaga harjumatute värisevatel alajäsemetel tuigutud.
Maismaa, saate aru!!

Veidi veel siia sinna sundununa, nina tagasi algusesse.
Õnnelik lõpp.

Kõigub siiamaani.

Veel ja muul

'
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma minema ajas veidi tagasi.
RMK perepäevani.
Kus meie kummaline pere sai auhinnaks võimaluse kasutada tasuta üht RMK metsamaja vastavalt oma soovile koha ja aja suhtes.
Kuna sobivaim metsamajake tundus olevat Kilingi-Nõmme oma, igaastane sõpruskonna paastuaja (mitte, et keegi nüüd väga usinasti paastunud oleks.. mõni veidi ikka) laudlookas lõpetamine oli tulekul ning Soomaa vesi usinasti tõusma hakkas, pandi asjad kokku.
Esmalt kanuutama, siis metsamajja sauna-sööma-suhtlema-ööbima.
Kõlas hästi.

Tavatee Soomaale oli vee all, seega seekord läbi Viljandi ja Kõpust Tõramaa keskusesse.
Ilm oli hall ja pidevalt tibas.
Vees olid jääkamakad ja sumesump.

Vee peal oli udu.
Kell oli miski kolme paiku.
Tibutas.

Ja siis tuli jää.
Mida edasi, seda rohkem oli vesi jääs.
Edasi sai liikuda metsas, puude vahel.
Või väga jää servas, kust see veidi juba sulanud ja tükke loksutas.
Pidevalt sõitis keegi kuhugi kinni.
Ühes kohas pidi kanuud lausa üle jää vedama.

Paar tundi edasirühkinuna otsustas seltskond, et kell ja valgus sealmaal, et aeg tagasi suunduda.
Sest seekordne retk oli edasi-tagasi alguspunkti.
Tagasiteel sadu tugevnes ja ilm hämardus.
Taas üle jää kanuusid vedades.
Seal suutis üks meist ääretükiga keskkamast lahti murduda ja vee alla vajuda.
Õnneks vööni, sest siis haarasid jõulised käpad temast kinni ning tirisid taas kandvale pinnale.
Ning õigustas end konna peale vähemalt paar komplekti veekindlalt pakitud kuivi riideid.
Millest seekord vaid mõnda eset kasutati, sest vesi ülevalt märgas meid kõiki.
Hallhallhall. Ja märg.
Kanuud kaldale ja siva autodesse ning sauna poole, mida maisem osa seltskonnast juba varakult kütma olid hakanud.
Metsamajake oli soe ja laud hakkas end imekiiresti täitma.
Teisel korrusel oli 6 voodit.
Märjad riided seljast ja sauna!
Ladys first.
Saunaruum, mis kuulu järgi 2 vaid pidi mahutama, mahutas sel õhtul igatahes vähemalt 8 erinevas mõõdus isendit ja sai vabalt hakkama.
Kondid ja ihu soojaks ning sööma.
Kõht täis, hubane olemine.
Mingi aeg enamus seltskonnast lahkus.
Paigale jäigi vaid voodijagu isendeid.

Hommikune vaatepilt. (õhtul oli siin u 5x rohkem jalanõusid...)

Õues sajab.
Sees on soe.
Hommikul vaikne olemine.
Lõhnab ja säutsub kevadet.

Tavaline metsatee.
Kui vähe on reostuseks vaja..

Sajab.

Tagasiteel Kõpu kiriku avatud ukse vahelt sisse.
Kuuseoksad porimatiks.

Sees lahked perenaised.
Pärisküünaldega lühtrid.
Ja üks rootslase kingitud .. eee.. asi.
Mille kirja mitu pead tõlkida püüavad, kuid arust nappi jääb.
("Tõesti, ma ütlen teile, et üks teie seast reedab mind" vmt.)


Oli kena ja väsitav reis.
Ihu poolest väsitav, vaim sai kergendust!

Käpalised botaanikaaias

'
Botaanikaaias orhideenäitus.
Troopikakuumus ja ilusad lilled.
See vaatab otsa kui vuntsidega sombreeroga vanamees.

Iga õis omas ilus.


Ilusad, jah, on need käpalised.
Lähemalt siit.


Lisaks veel asalea.

Taim, mis meenutas väga seda puhmataolist valgustit, no kus kõrrekeste otsast valgust heideti.

Ning muidugi miski palmiline troopikakuumus-niiskuses.

Ringi kõndides tundus, nagu oleks amatöörfootgraafide suvepäevadel või midagi sellist. Vähemalt igal teisel seinast seina kvaliteediga apastraadid näpus ja üks suur klõpsutamine käis.
Üllatavalt palju inimesi.

Kõrvemaal lustimas

'
Mu lemmikvärk RMK sai maha perepäevaga.
No nägin kuulutust lehes ja et priipäev ja värske õhk ja lumi ja tegevused ja.. et mindagu!
Piisav kambake sai kokku ka.

Tuubisõit.
RMK maskotid Jänes ja Rebane igatepidi silmis tolgendamas ja rõõmsasti jõudu soovimas.

Aga et midagi uut õppida, võtsime kohad sisse tõukekelgu retkel.
Assapaganas.
See oli raskem kui pealtnäha paistis.
Koguaeg pidi rühkima, siis ei pidand kelk suunda ja jooksis isepäi, koogutaja kukil, hange ehk rajalt kõrvale ehk kellelegi suisa otsa. Siis jälle, mäest üles eriti, oli mõistlikum kõndida, et mitte tagasi libiseda.
Mina kui väga mittesportlik element sain korraliku ähkimaajava koormuse.
Retk oli paarikilomeetrine.

Seljad märjad, naasnuna, otsustasime veidi paiksemalt võtta.
Luuategu päädis elusa luua omistamisega.
Edasi parajast jupist medali saagimise juurde. Ketas oksajupi otsast saagida, sobiva puuriga auk sisse,

nöör läbi ja siis RMK põletusmärk, mis lõõmavas lõkkes end kuumaks ajas, peale põletada.
Enamus lastel ja suurtel olid medalid kaelas :)

Räätsaretk. Millest mina loobusin - jalg ei kannata, tõukekelk andis niigi endast parima.
Kuid käinud rääkisid, et elamus. Ilvesejäljed ja muud põnevat pehmes lumes sumbates.

Samal ajal lumelinnas..



Ühes nukas käis vigursaagimine. Või kuidas seda nüüd nimetadagi, kui mootorsaega skulptuure valmistatakse.

Suppi ja teed sai ka, piiramatult.
Lõpetades klassikaliselt:
Oli ilus talvepäev kevadmärkidega.

Fotojaht: Kimbust luuaks

'
Luua valmistamine algab võru tegemisest.
Võib ka traadiga, kuid see pole pooltki nii ehe.

Pajuvits kooritakse, jämedam ots õhendatakse. Siis muditakse, soovitavalt soojas ruumis ja veel parem, leiges vees leotatuna, näppude vahel kiud pehmemaks. Lõppeks pannakse sõlm piule sisse ning keerataksegi kokku võru.

Kaks võru valmis, peab kimpu korjama mõnikümmend kaseoksaraagu.
Jämedamad otsad ühtlasek lõigata-raiuda.

Kimbu kokkusurumiseks on mitmeid riistu, siin pildile jäänud kaks. Toime sama, välimus erinev.

Selle riistaga oksakimp kokku surutud, algab vitsarõnga pealeajamine.
Esimene rõngas peal, käib surutis lahti, veidi kohendamist ja kümnesendise vahega läheb sama teed ka teine.

Siis saadu juukseidpidi pihku, noaga säuh-siuh liiga pikad otsad maha.


Vars otsast teravaks nelja kanti, et keerlema ei hakkaks, kimbukese keskele ja suruda-koputada, kuni ongi valmis!

Teised kimbutajad.

Selg, tuli ja lumi

'
Tulest alustades.
Sõbrad metsa tagant kutsusid selle aasta esimesele välugrillile.
Katuselt maha aetud lumemägede vahelt oli välja kaevatud suvine lõkkekoht.
Tuli sai püsti ning sulailm lubas mõnusasti lõkkel vorstikesi grillida ning joogikest libistada.
Küll tegi suits pikapeale liiga, sest katlas istudes polnud tal muud väljapääsu kui olijate silmadesse..
Vahva õhtu!
*Teie vorstitäidisega suitsuheeringas *

Loterii on kõndida tänavatel, mille kohal varitsevad võimalikud mõrtsukad.
Pea kuklasse ja elu armsaks!


Kuulnuna piisavalt uudiseid pahedest, mida lumekogus lisaks allasadamisele allolijatele paigalejäädes katustele teeb, tuli ühel Kenjaalsel Peal meelde, et on mere ääres väike maja, mille katuste lamedad pinnad samuti mitte kõige nooremad ja vastupidavamad pole.
"Et läheks lükkaks igaks juhuks suure luuaga katuse puhtaks. Tule igaks petteks kaas. No et keegi kiirabi kutsuks, kui alla peaksin sadama," kutsub Kenjaalne Pea.
No sellisest pakkumisest on raske loobuda.
Saati, et polegi sel talvel veel võimalust olnud lund visata (õnnelik autota linnainimene korrusmajast, eksole!).
Kohale jõudnuna ja katusele roninuna kostub katuselt sügav ohe ning alistund käpake sirurub raudlabitat kuurinurgast nõutama.
Veel veidi toimetatuna kutsutakse ka mind katusele.
Üks raiub labidaga põlvini tihket lund lahti ja teine viskab kergema riistaga üle ääre.
Jõusaal jääb täna ära.
Paari tunniga (!) on ohtlikeim ja kandvaim piirkond suuremast lumest vaba.
Jääb jupike, kuhu ka lumeta ronida ei täi.
Kui juhtub, siis on see saatus, kuid mitte meie elude arvelt.
*
Täna, ärgates ja märgates, olen liitunud nende toredate inimeste klubiga, kes on avastanud, et neil on selg ja õlad.
Veidi valulised.
Kuigi üldse mitte üleliia :)

Fotojaht. Terav

*

Teravatipiline ja terava maitsega


Mis juhtub karpide ning juhtmetega, kui elamises lippavad ringi paar teravhambulist närilist:


Teised teravused.

RTJ

'
Ma olen üdini tänulik, et mul on töö ja et saan palka, kuid siiski tekivad mõnikord patused mõtted, et 5 päeva nädalas on liig.
No et reedeks väsiks nagu ära veidi või nii.
Et RTJ!
Lähed ja ei PEA midagi töist enne esmasba hommikut.
Oma aeg.
Ärkvel ööd ja päevased uinakud.

Igatahes.
Reede pääletööd kodo, veidi värskendust ja maja ees ootavasse autosse.
Läbituisu ülihea parkimiskoht kiirelt leitud, kohvikusse.
Väike vein ja kohvi.
Laual lillepott paari võrsega ning kõrre otsas umbes selline sildike: "Siin on Eili ja Tommi istutatud melon või sidrun. Kui kuivab, niisutatagu, palun. Tänan."
Katsume mulda - on täitsa niiske.
Nädal jookseb kui sulalumi mööda märtsisooja katust õlult ja hingest. Maha.
Mahler. Gustav Mahler.
Jälle.
Seekord Viies sümfoonia.
Istun saalis, esmakordselt põrandal.
Ja siis, taas.
Ilma narkotsita tripp.
Lihtsalt, muusika tuleb ja viib, enese sisse ja enesest välja.
Olnu ja filmid, enda ja võõrad elamused ja pildid.
Aeg kaob.
Lend jätkub.
Tormlev ja vaikne.
Karjapoisi pasun, leinamarss ja sõjatormid täies mahus.
Sekka partituuris armastuskiri.
(Olla Mahler partituuri armastatule saatnud, see lugend nooti kui raamatut ning TULGU TA SIIA!!! vastanud.)

Jah, ma arvan, et see moodus on hää lõpetuseks, omaaja sissejuhatuseks.

Muide, tali kestab.
Kooks veel ühe paari villasokke???

Eee.mmmm... palun tõlget!

'
Tööpostkasti potsatas selline kirjake:

Olen Teiega nimel meie hilinenud kliendile, mida teie riigi kodanik ja investeeringuid tegi ta meie investeerimispank.

On 15 juuli 2001, meie klient, kes oli kulla ja toornafta kaupmees hoiustatud summa neli miljonit USA dollarit alusel portfellivalitsemise meie investeerimispank 4 aastat ning hoiustamise tähtaeg on 15. juuli 2005 üle 98% kasvu, mis ulatub kokku seitse Miljonid üheksasada kakskümmend tuhat USA dollarit. See raha on, sest tähtaeg ning ümbermineku kohta vahendid on samuti aegunud

Meie klient suri detsembris 2005 aasta vanuselt 81 ajal oli ta viimistlus abielulahutuse menetlus tema 4 kümnendi pika abielu. Meie klient ei ole täpsustanud oma lähedasi või soodustatud tema tohutut pärandit, sest ta oli harva ja ei ole lapsi ja kõiki jõupingutusi, et leida tema lähimate pereliikmete on ebaõnnestunud.

Peamine põhjus on Teiega on sulle seista kui pärija või lähisugulasega tohutu pärand meie hiline klient. Olen tagab teile, et see toimuks vastavalt õigustatud kord, kui ma ei ole teie koostöö ja range konfidentsiaalsusega.

Kui leiate ise võimeline töötama minuga selles, taas minuga täpsemalt, kuidas toimida: Sinu täisnimi ja aadress, oma koha ja sünniaeg, Teie Eraisik Telefon üksikasjad ja kutsealal: (tutkit ma sul reklaami teen, a siin oli meiliaadress) Palun, kui te ei ole huvitatud selle ettepaneku lahkelt kustutada selle posti ja ma ei kavatse teiega taas tõttu tundlikud selles protsessis.

Ootan teie kohest reageerimist.
M. Devon

Ausõna, isegi mittekursiivis on see tekst minu jaoks mõistetamatu.
Saatja aadress oli itaalia lõpuga.
Huvitav, mis keeles me telefoni teel suhtlema hakkame, et nad numbrit vajavad?
Ja jääb küsimus: mis on siin kirjas?
Mida see kõik tähendab?
Otsitakse kellegi sugulasi? Kellegi, kes suri 2005 aastal 81 aasta vanuselt? Ma usun, neid oli rohkem kui 1.
Ehh, ma ei hakka..

Fotojaht. Tagurpidi

'
Arvasin juba, et lasen ka selle nädala fotojahi mööda omapoolse panuseta, kui laubaõhtul lillepoe ees jäid silma need.



Teised tagurpidajad.

Vahepala vahepaladele. Öös on asju...

'

Õhtulaul

    Enam päikse kuldsest lõõsast
  punut pärg mu pääd ei ehi.
  Igast puust ja igast põõsast
  hiilib mustas mantlis mehi.

  Võikaid varje kerkib hulgi
  kohe taeva tuhmjat seina.
  Kes küll poetas kaarnasulgi
  ruugesse mu ristikheina?

  Kes küll pühkis kullapuru
  punetavalt pilvepangalt,
  nühkis õiemustrid muru
  hõberoheliselt kangalt.

  Ära küsi. Pimedas ju
  helkimas näed aknaruutu.
  Koju nüüd! Sest öös on asju,
  mille külge tark ei puutu.

Heiti Talvik

Öös on asju, mille külge tark ei puutu.
On meil tarkust?

'

Vahepala. Veidi rotti

'

Kas Sina juba oskad sabale toetuda?

Suudad end mahutada mitmekesi sinna, kus ühelegi pealtnäha kitsaks jääb?

Või tead, kuidas kiirelt ja elegantselt pesa tarvis voodrit leida?


<3 )--- <3 )--- <3 )--- <3 )---- etc.

Suremine muumiaks

'
Metsast kileonnist leitakse talvel muumiaks kuivand laip.
Kõrval päevik.
Nii algab film.
Putukate heli: muumia päevik.
Suitsiidik pani poest kotti kile, kõhuvalurohtu, habemeajamisvarustuse, suure pudeli joogivett, kaustiku, kirjapulgad, transistorraadio ja patareid selle elushoidmiseks.
Ning sõitis sügavale metsa surema.
Ehitas kilest onnikese ja hakkas näljasurma ootama.
Kuulas raadiot vihma kilel.
Film püüab näidata, mida surev mees võis näha.
Putukaid, vihmapiisku ja mälestuspilte.
Päev. Päev. Päev.
Valud.
Augustist sai september.
Mälestused, pildid, kirgastumised.
Raadio.
Päev. Veel üks.
"Ma tahaksin surra valguses, päeval."
40 päeva on möödas.
Jalad ei liigu enam.
Nägu on kõhn ja nahk tõmbub kontidele üha ligemale.
45-s päeav. "Ma peaksin pääsema Guinessi rekordite raamatusse!"
Veel üks päev.
Vaikus, loodushelid. Okkad, lehed ja vihmapiisad vastu kilet.
Veel üks päev. "Ma ei saa surra."
Valgus ja kooma.
Veel üks päev.
(krt, sure ära juba! ütleb kaastundlik hääl minus..)
54. päev. "Homme ma suren, ma tunnen seda."
60. päev. Ikka elus.
62. päev.
Siit lugu katkeb. Ja ka suitsiidiku elu. Või kirjutamisvõime.
Äkki. Äkki on ekraan valge ja siis must. Alles mõnda aega hiljem hakkavad libisema supakad.

Meelde jääb imelik tunne ning 2 küsimust.
Kuidas saab keegi minna nii, et teda otsima ei hakka keegi?
Ning kui suur peab olema tahe surra, et kestvate, üha tugevnevate piinade eest ei taheta põgeneda tagasi ellu?