Piiks maha, rotiroju!

Telepoiss on pöördes

2012-01-15T07:46:00.003+01:00

*
Vat mis telekavas tegid, täitsa pahupidi.

Fotojaht. Puuris

2012-01-14T17:43:00.000+01:00

*

Puur on kaitsja ja piiraja.

Kui saab välja. on minek!

Kui ei saa, on kodu.

Add caption

Teised puurijad.
*

Kuulsus kosub

2012-01-05T18:19:00.004+01:00

*
Vastasin küsimustele.
Nagu küsimused, nii ka vastused :)

*

Epu-epu. Avaldatud mina

2011-12-28T13:31:00.000+01:00

*
Oma suurepärase kirjutisega võitsin selle südame, kelle otsustada, milline talve/jõulujutt jutulaborist saab auhinnaks avaldamise ajalehes Meie Maa (Saarte leht).
Palun väga, täitsa olemas :D

*

Cirque du Soleil - Alegria

2011-12-25T21:51:00.001+01:00

*
Suurepärane tsirkus koos suurepärase muusikaga.
Ei, ma ei lähe vaatama (esineb kohe Tallinnas), ma vaatan piraadina allatõmmatuid asju.
Aga.. muusika on pagana hea!
Ja see muu samuti.

*

Vananemine

2011-12-23T16:40:00.001+01:00

*
Täitsa ilma kahetsuseta.
Suurepärane tervitussuutäis - shampinjonid (sabad eemadada) sinihallitusjuustuga mulgus läbi ahju.
Suurepärane amps!

Suurepärane seltskond!
Ja täitsa ülemõistuse kallis olen!

Ahh, mu armsad!

Lisaks ühele kingitusele, mille kohta ma kohe siiralt ütlesin, et: " Oled Sa lolliks läinud või?" ja teistele, mis mul lihtsalt hinge kinni lõid, ning veel mõnedele südantsoojendavatele, sain ma omaenese pisise koopia - murtud sulega kirjutajaroti.
Ja veel setu-mitu vägahääd meelespidamist.
Te olete armsad!!!

*

Fotojaht. Suhtlus

2011-12-17T17:38:00.001+01:00

*
Suhtlemine olnuga

Ülisõbralikult, sõnatult ja intensiivselt
Kohe valmis mööda säärt kõrvani jõudma, et juttu puhuda..

Eri ajastute vahel

Teised suhtlejad

*

Nii ongi

2011-12-11T08:09:00.001+01:00

*
11. detsember.
Sajab.
Vihma.
Ratas on talvekorteris, liikumine on piiratud ja sõltub teistest (transpordist etc).
Pime on. Kogu aeg on pime.

Varsti on sünnipäev, jõulud, aastavahetus.
Igast janti.
Ja jõulust hakkab juba valgemaks minema.

Kopli kandis hakkas silma kiri seinal: HUKUMA.
Selline gräffititüüpi.
Murdsin ajusid, et miks 1 K ja mis sõnumi mõte.
Ehk miski oriendikeelne väljend, midagi poppi ja noortepärast.
Kuid keskkonnast lähtudes jõudsin peagi (nutikas mina!) lahenduseni - никита. Veidi teises kirjas.

Hissake, kui palju asju, mida vaja pole, tekib enese ümber. Rotilikus ahnuses, et äkki ikka on vaja. Kunagi. Midagi.
Enamasti ei ole!

On 11. detsember.
Sajab.
Vihma.

Fotojaht. Hobi

2011-12-10T11:17:00.001+01:00

*
Hobi.
Miski meelepärane vabatahtlik tegevus.

Kõige veidram mu enese jaoks on euromüntide kogumine.

Originaalsuuruses pildid, millele pärismünte peale kleepida.
Ei ripu seinal.
Ja kui nälg majas, saab ära realiseerida varanduse :)

Siis muidugi mu igapäevane rõõm - rotid.

Sest eks seegi üks hobisid ole - vabatahtlik ja meeltmööda.

Kirjutamist mina pildistada ei oska.
Küll aga panen pildi veel ühest tegevusest, mis hirmsasti meeltmööda:

Jalgrattamatkad oma käe peal - ise valida tee ja kiirus.

Teised hobilised.

*

Kuulutan suletuks

2011-12-06T12:44:00.001+01:00

*
Kurvalt ja pidulikult kuulutan tänasega jalgrattahooaja suletuks.
Juba eile oli hukutavalt libe, tänaseks oli lumi maas.
Ühistransport on kallis, masendav ja stressav :(

*

Käige ka perse

2011-12-01T20:43:00.000+01:00

*
Mõnikord on lihtsalt sarnane tunne.
Mitte nii suunatult, aga üldiselt.
Et tõesti, KÄIGE PERSE!

*

Omadega rabas

2011-11-23T16:13:00.001+01:00

*
Priipäeva hommikul on hea teele asuda.
Maailm oli härmavalge ja taevas tõotas selget ilma.
Päike tõusis.
Marimetsa raba parkla on veidi teisaldatud, kuid leitav.
Autost välja.
Kuradi külm on, kohe kurrradi külm!
Kähku soojad kaasavõetud esemed alla ja peale.
Ning liikvele.
Saab juba soojem.

Veidi üht rada pidi, veidi metsatukka ja siis üle hainamaa.

Härmatis sädeles.
Üle silla ja oja, ning edasi põlismetsas ojakallast pidi. Mõne kilomeetri.
üle juurikate ja langenud puude.
Jõudsime raba servani. Sildini.

"Huvitav, mismoodi suletud," arutles Udupea. "Ma lähen vaatan!"
Ning mööda lagunenud laudteed ikka parempoolsele harule.
Teisiti poleks see saanudki olla :) :)
Rada, muide, oli täiesti kõnnitav. Kohati pehkinud, kohati logisev, igati libe (härmatis ju!), kuid siiski läbitav.
Esimene vaatetorn.

Jah, see on üsna suletud.
Laudtee ent läks edasi. Läbi puude ja siis avarabani.
Ilus, karge, päikseline, härmas. Ja ILUS!!!

Kuni laudtee selle kohani:

Väike asi, kuid.
Siin keerasime tuldud teed pidi tagasi, sildini.
Kuivalt läbi poleks pääsenud. Jalanõud ei pidanud vett. Ja libedal laual hüppeid teha polnud hea mõte.
(Hiljem selgus, et see oli üks mõistlik otsus.)
Et siis sildini tagasi ja vasakpoolne tee.
Mis polnud oluliselt tervem parempoolsest.
Pikalt läbi võseriku.
Külmunud sookail.

Lageraba. Jäätanud veesilmad. Älvesed. Kõik päikse poole sädelemas.

Jõuame vaatetornini. Taas silt:

Ja parempoolne jätkuv laudtee on üles võetud. Seega poleks me enne kuidagi ringiga siia saanud jõuda.
Nii, siis nii.
Vaatetorn on rabasaarel, suurelt osalt puudelatvadest madalam.
Sööme omad võileivad ja joome kaasavõetud kuuma teed.
Mõnus!
Ehkki juba väike paigalistumine lööb külma sisse nii et hambad plagisevad.
Väike vaade tornist ja torni alt. Vesi on jääkirmega. Päevane päike pole suutnud sulatada. Hakkab õhtuks kiskuma, ehkki kell veel vähe. Need on need lühikesed päevad.

Mida muud kui tagasiteele. Tuttav juba rada. Nagu mõõn oleks üle käinud - lahtist vett lainetab laudadel rohkem kui tulles. Laudade vahed on endiselt härmas.

Ja endiselt libedad, ehk libedamadki veel.
Üle raba (linnud, erinevad, puude ladvus ja lendamas), läbi metsa, üle oja, üle põlla ja väikse põikega küla juurest läbi parklasse.
Hing sai toidetud. Ilus, lihtsalt ilus!

*

Fotojaht. 20.11.2011

2011-11-20T16:22:00.001+01:00

*

Hommikuks olin omadega rappa läinud.
Härmatis kattis maailma.

Taevas sai selgeks ja iga härmakribe ja sulav veetilk sädeles päikesele vastu.

Raba oma ilus.

Ja seda kõike ühel päeval, Marimetsa rabas, 20.11.2011.

*

Muusikaline vahepala

2011-11-09T20:06:00.000+01:00

*
Kakerdaja raba oma ilus, väike Lugu ja laul.
Ma pole küll popp ja noortepärane, aga see viis kummitab juba nädalaid.
Ju siis on hää :)

*

Kuidas pildistada rotta?

2011-11-05T09:09:00.000+01:00

*
Näriliste virtuaalnäitus tulekul.
Lingil kenad näited, mis asendis peaksid loomad piltidel olema.

Noh, mul vähemalt 2 imeilusat modelli olemas.
Et mis seal ikka.
Eest- ja küljevaade.
Käkitegu!
Kena valge taust, et must kenasti välja paistaks ja piltima!

Nojahh, klõps jäi natuke hiljaks..

Välk pole vist väga hea mõte - värvus muutub ja läigib ja pole üldse nagu päris.

Siin oli rott. Ilusas poosis.
Ausõna, näete, sabaots veel paistab all paremas nurgas..

Äsja oli ta kaadris.
Läinud kui vaim.

Välgu võtsin maha, sest valgele jäävad sellest erkpunased lasersilmad ja must läigib kui kullatud.
Aga välguta jääb kätevärin ja üldse pole see just päris õige nurga alt pilt näituse jaoks.

Peaaegu otsevaade, kuid tuhm ja hägune.

Peaaegu külgvaade, ehkki esimene ots puudu.

Suurepärane ja kelmikas tagapool.

Kokku peaaegu terve rott, ühelt esimene, teiselt tagumine pool. Siiski ühes kaadris.
Ja välgu puudused korraga näha.
Lühidalt ja kokkuvõtvalt - siiani pole veel õnnestunud võistluskõlbulikke klõpse teha.

*

Fotojaht. Rännud

2011-11-04T19:11:00.003+01:00

*
Rännata võib lähedale või kaugele, unes või ilmsi.
Mulle meeldib ilmsi sel kombel:

Annab vabaduse ja aega ümbritsevat nautida.
Kui kogu elamine ja kindlus, söök ja magamisase on pakiraamil.
Teelolek on kontides ja veres...

... tiibades ja hinges.
Sügisene põldudele kogunemine Matsalu kandis.

Teised rändajad.

*

Näitused Rahvusraamatukogus 3.

2011-11-03T17:43:00.001+01:00

*
Tagasi maa peal, omade seas.
Ornamendid trükis ja vaipades.

Vaip nagu vaip.
Ja siis, väikse kõrvaljutu õhutusel, hakkasin vaibakirjas nägema lugu.
Vaadake seda teist vaipa. See on ju reesõit pühapäevahommikul talvel kirikusse.
Jalasejäljed tulikarva, lumi, päikeseviirg ja võsa kõrval isekarva.
Ikka minek ja minek.

Maine elu. Väravad. Eluring.
Väiksed detailid, millest koosneme.

Tulijad, minejad, söök ja jook.

Anu Raud. Kirikirja linnukene ja
Põld:

No ütle nüüd, et ei näe ega räägi läbi aegade ja nägemuste!
Ja järgmine elupilk.

Malle Antson.
Ikka eesti muinasjutud ja kirikirjas kinnas.

Samas pildikesi metsaelust.
Muinasjutt ja pilt taas koos. Rebased ja jänesed ja üks hall loomake..

Põlled.
On need nii väga erinevad Makedoonia omadest?

Ahh, ma ei saa kõiki pilte ja kõike nähtud siia rippu panna, masinad jooksevad kokku ja minestavad selle jõulisuse ja ilu ees.
Õhkan ja ütlen.
Mustrites on Lugu!

Näitused Rahvusraamatukogus 2.

2011-11-03T17:18:00.001+01:00

*
Karjala kõrval näitus Makedoonia rahvarõivastest ja tikanditest.

Et siis pidulik rõivas, villasokid ja vöö.
Tummine ja kirev.

Väikse nurga alt pilt, ega tegelt nii suurte jalgade ja väikse peaga oldud.
Aga selline on rahvarõivas, mis igas kandis isemoodi.
Naised näputööna valmistasid. Mustriliselt ja detailselt.

Punane on põhivärv.
Ja mõnikord tõesti tundub, et muster hakkab rääkima oma lugu.
Nagu muistendidki on erinevad, temperamendiga tembitud.

Kujundid. Ristid ja lilled vaheldumisi.
Sekka metalli ja valget pinda.

Mündivööd ja hõbeketid, ohtralt tihetikandiga uhkust.

Ning üks kelmikas sõrmik, nii omamaise maiguga :)

Ja nendelt mustritelt tulin näitusekorruselt alla esimesele, omade juurde..
*

Näitused Rahvusraamatukogus 1.

2011-11-03T16:09:00.000+01:00

*
Paar konverentsipäeva Rahvusraamatukogus.
Pausidel hoones näitusi kaemas.

Kamp tudengeid käis Karjalat uurimas.

Vanad nikerdustega majad ja muidu maaelu.
Pühakodade katuste ja kuplite laastumuster.

Tüüpilised Karjala pirukad.

Jutustus päevast järve ääres, kust kogu küla vett tarbeks ammutab, palaval ilmal ujumas käib ja mille ääres muidu seltsielu elab. Suur sildikene ei sega kogu tegevust mitte.

Vana Karjala kalapüügivõrk - kasetohust käbad ja viskerõngad.

Pildike Karjala kohalikest vaipadest.

Vaipade ehk tekstiili teemadel ka jätkame...

Kutsikate sünnipäev

2011-10-25T20:21:00.000+02:00

*
Täna, aasta tagasi (väidetavalt) sündisid (vähemalt) 2 rotipoega.
Umbes kuu aega hiljem asusid nad elama minu tagasihoidlikku residentsi.
Lühidalt - pidu ja sünnipäev täna!

Eelmine nädal käisime esimest korda loomatohtri juures.
Sofie kops krõgises hingamisel nii, et teise tuppa oli kuulda. Larissa polnud ülevaatuse kohaselt ka mitte päris puhas piiga.
Ravi - 0,5 ml doksütsükliini baasil siirupit igal õhtul nõelata süstla abil vägisi hammaste vahele suhu suruda.
Igapäevane draama "Ma ei võta vastu mitte tilgakestki teie poolt pakutavat siirupit!" lõppeb solvunud ja end pesevate rottidega ning siirupi ning haavakestega kaetud minuga.
Miski tilgake vast ikka sisse saab ka surutud. Ma väga loodan.
Maitse, muide, on üsna siirupine. Huvitav, mis nad pipardavad?
Siirupist solvunud Larissa.

Ja sünnipäevasekserit maiustav Sofie.

Pikka iga ja tervist, mu väikesed sõbrad!
*

Hüvasti, Zuuzi

2011-10-16T13:25:00.000+02:00

*

Kari kahanes.
Eile õhtul hingas Zuuzi end kiiresti ja rahulikult üle vikerkaaresilla.
Päeval veel liigutas mööblit ja nätsutas süüa, õhtul kebis nurka ja.. läks.
Vanust sai umbestäpselt 2 aastat ja 4 kuud.

Bettyga kahekesi nad tulid, kui Tont üksi oli jäänud.

Läks Tont, läks ka Betty. Üksinda jäänud Zuuzi aga ise uue paari vanemaks sai.

Sofie-Nõginina ja Larissa olid Vanale heaks seltsiks.

Lõpus, peale vähieemaldusoppi ja kohejärgnenud insulti, millest mõlemast kenasti taastus, jäi ta siiski tiba viletsamaks. Tagajalad jäid kangeks ja nägemine kadus ka suht olematuks. Pisemad ent aitasid usinasti.
Esimene korrus sai Zuuzi pärusmaaks, ei jaksanud kõrgemale ronida.
Ta läks kiiresti ja rahulikult, kaaslaste läheduses.
Rahu Sulle, Zuuzi.

*

Veeretades mune

2011-10-10T21:28:00.001+02:00

*
Munaveeretamisele.
Väike snaps ja uhke garneering ehk amps.

Mis kätel lahkelt vallimäele kantud.

Justjust. Nii veidarad (ja veidramadki) kujud ringi liikusid.
Varemete vahel sai korralik pikknikk üles laotud.

Ja siis muidugi munaveeretamine.
Et kellel veereb pikemalt ja kaunimalt.

Võitis sport, nagu alati.
Kuid üle hulga aja ja täiesti loomulikult oli võimalus magada koridoris.

Noh, see viimane pööningukorrus.
Isegi vanad ajad ei tungind peale.
On rahulik koht, on magamiskott, milles probleem?

A tegelt ma vist vajan väliüritusi ja värsket õhku.
Olgugi, et ega ma nii kergesti oma pesast enam enne sooja aega ei välju...

*

Metsalood

2011-09-27T21:50:00.002+02:00

Käsime veidi aega tagasi kurgede lahkumiskoondumist kaemas.

Nägime.

Veisi.

Oli Remo Savisaare näitus Matsalu keskuses, oli läänemaa mõisade pildinäitud Lihula mõisas
(Muud näitused olid pühabaõhtaks juba maha võetud)
Oli silt poes karbi peal.
Riivitud pee.

Ja siis jäi vahele kaunist linnuvaatepäevast, mil olid kured minekul ja kupras põlla peal.
Linnud on... värk.
Pildile ei jää, binokliga ikka aimab.
Ja kulda on nagunii.
See minekuiha ümber.
Koondumine ja korrektuur.

Järgmine vabapäev sai rappa.
Räätsadega.
Laudteest mööda ja õkva ringi mööda vetruvat pinda.
Laenatud kummikud olid abiks.

Seeni ja jõhvikaid oli palju.
Puutumata ala.
Korilane minus nuttis suuri pisaraid, käies räätsalaiuselt toidu peal.

Jõhvikad.

Ja korilased.

Räätsata oleks ehk sisse vajund.
Ja üldse on sel kaunil pinnal teravama jalatsiga rännak kuritegu.

A raba on ilus!

Vaatetornist ka.
Ja sellest eeltoodus punasest vajuvast kohast me jalutasime lihtsalt üle/läbi.
Vesi üle pahkluu.
Mul oli küll hirmus.

Vaatetornist tuleb ka tee kuiva jala jaoks.
Kõrvemaa suursoo.
Lõpetasime Paukjärve ääres.
Tulles isegi mõni telk üleval oli telkimisplatsil.
saabusime otse läbi põlismetsa, mis parajat pugemist tähendas.
Läbi langenud puudetõkete.
Naastes samale platsile telke polnud.
Seeni oli kõikjal!
(Korilane minus valas veel mõne pisara)
(Ja astus mööda)

Seltskond lõppeks, väsinuna ja räsituna Paukjärve puhkeplatsil Kõrvemaal.
Paar potitäit järvevett purgisuppidega segatuna gaasiagregaadi küljes ja osavate võileiblejate kaastööl tõi tõhusa lõpu rännakule.

Kuhilates võileibu ja paar pada suppi kadus kiiru ja tünuga osalehjate sisemisse ilusse.
Tagasi autode juurde mõne tee kaugusele.

*
Oli väga ilus päev.
Pääle raba veel külaskäik.
Meeldiv.
Ja lisanditega.
*

Ma olen elus!

*

Astlad ja ogad Ööneelajale

2011-09-20T22:14:00.002+02:00

*

Mets vaikis.
See oli üks üsna vagane kogum floorast ja faunast, mille isendid ometi sündisid, sirgusid, paljunesid ja surid.
Vaikides. Hääletult.
Tuul vaibus esimeste taimedeni jõudes. Ükski leht ega kõrs ei sahisenud. Ükski käpp, tiib ega sõrg tekitanud kuuldavat heli, kui hämaruses ringi liikus.
Ükski äsjasündinu ei karjunud siiasattumise pärast, ei nutnud ega hõisanud sirgudes, ei andnud häälekalt teada valust, ihast ega hoiatusest.
Mets oli vaikne, ometi elus.
Loomad kalbed, linnud luised, taimed valkjad.
Hingetu oli see mets.
Kulvar. Jah, just tema oli see, kes koopasse läks ja vaikuse valla päästis.

Rebane luusis ümber onni.
Oks praksatas käpa all. Lehelind oksal nõksatas end valvele, kuid otsest ohtu märkamata pistis pea tiiva alla tagasi.
Kulvari jalge all ei praksatanud miski.
Vaikselt kulges ta rebase ja lehelinnu vahelt läbi.
Kumbki ei märganudki.

Vaikselt igal õhtul läks Kulvar koopasse.

Esimest korda oli see olnud juhus ja uudishimu.
Seda, mis sisemuses nägi, ei sõnanud ta enam kellelegi.

Koobas oli õhkunud kutset, sisenemist.
Kulvar sisenes.
Koopa lõpus, edasi laskmata, lebas Tema.
Vaikselt, hääletult.

Kaua oli Ta olnud siin metsa rüpes, sügavuste keskmes.
Vaikselt ja kaua.
Oodanud tulijat.
Vaikselt ja näljas.
Ta jõudis ära oodata.

Kulvar sisenes kruusa krabisedes koopasse. Edasi minnes kuulis ta kõrvus oma südamelööke ja kergelt lõõtsutavat hingamist. Seinast tuge kobades pudenes sealt äkilise robinaga kiht vana mulda.
Kulvar higistas ärevusest, kui liikus edasi. Sinna, kust tundis tõmmet, mis oli tugevam meelemõistuse hoiatavast häälest.

Kunagine iidne hõim, kelle keskele Ta oli tulnud, oli Teda nimetanud. Enne oma hävingut.
Enne, kui pimedus ja vaikus Temaga lahutamatuks sai.
Enne, kui ta oli neelanud hääle ja valguse.
Ööneelaja.
See Ta oli.
Hämarad legendid ja väljamõeldistega segatud lood kandusid edasi hõimust hõimu.
Palju valet ja ohtralt hirmu.

Kulvar jõudis Ööneelajani. Ta ei näinud, ta ei kuulnud. Muud kui ennast.
Ettesirutatud käsi puudutas midagi sooja ja liikuvat, soe hingeõhk puhus randmele.
Kulvarisse jõudis teadmine. Kõik vanad jutud ühest olendist koondusid üheks suureks ja lämmatavaks arusaamaks.
Ta tahtis karjuda.
"Vait!", mõtles Ööneelaja tema peas.
Sellest sõnast muutus kõik. Kulvar kuulis, kuid teda polnud kuulda.
Kadus ka hirm.
Kadus vist ka hing.
Ööneelaja võttis oma.

Sellest alates käis Kulvar igal õhtul.
Riietega elulõhna kaasa tõi. Sealt väljast.
Ööneelaja neelatas. Tal oli nälg.
Koopauksele lähemale iga päevaga.
Kuni ühel ööl seisid nad kahekesi väljas. Kõrvuti.
Kuulatasid.
Öös sahisesid lehed puudel tuules, häälitsesid linnud ja loomad. Kes magas, kes pidas jahti. Mets oli täis helisid ja elu.
Siis saatis hall koopaelanik üle metsa oma mõtte.
"Vait!"
Ja kõik jäi vaikseks. Kõik jäi hingetuks.
Ööneelaja läks koopasse saaki seedima.

Küla metsa kõrval oli vapustatud.
Hõim kogunes ja pidas aru.
Hirm ja kättemaksuiha olid sama suured.
Esile tikkusid vanad legendid.
Jah, seal oli Ööneelaja. Jah, see sai olla vaid tema tegu. Ja järgmine oleks küla.
Kui nälg taas ringi liikuma Teda sunnib.
Hõim arutles. Hõim tegi otsuse.
Hõim hakkas tegutsema.
Augud. Suured sügavad augud, mille põhja püsti vaiad, mille otsad võimalikult teravaks voolitud. Palju auke ümber metsa. Siis peale oksi ja muud varjavat.
Siis jäi hõim ootele.

*

„... ja nii saigi hukka Hingede Neelaja, Vaigistaja, Pimedusetooja. Ja meie, jah meie hõim oli see, kes needusliku jõu hävitas!“ lõpetas Vana oma jutu.
Noored hõimlased vaatasid teda imetlevalt.
"Ja mis sai metsast? Mis sai loomadest ja Kulvarist?"
"Seal on nüüd põllud. Seal on nüüd karjamaa."
"Ja Ööneelaja ei tule enam kunagi tagasi?"
"Ei," lubas Vana.
Kuid näpud ta selja taga olid risti.

*

Jah, andke mulle vaid pealkiri!
:)

*

Fotojaht. Ruuduline

2011-09-11T12:30:00.001+02:00

*
Ja veidi mummu ka.

Teised ruudutajad.

*

Sügis laskus õhust maale

2011-09-10T10:55:00.001+02:00

*
Tühjaendasin fotikat.
Pildiliselt.
Mis siis paaril viimasel nädalal.

Eile õhtul oli taevas sulakuld.

Uue Maailma Festival 3.- 4. sept.
Oli turgu ja kohvikuid tänavail ja hoovides, oli muusikat ja tegevusi.
Isegi linnamängul osalesime. Noh, et said kaardi märgitud kohtadega, mille kohta küsimused.
Neljandaks jäime. Napilt :P
(Õnnepalee oli varem Lutheri villa, õppesõiduplatsil on max lubatud kiirus 5 km/h ja Kesk-Ameerika tänav kandis enne nimetust Kuu. Etc)
Hariv :)
Oli kontsert akna taga, kui meie juba sees veinikest libistasime.
Ja oli palju-palju jalgrattaid, lapsi ja koeri.

Kevadine istutustöö annab vilju.
Igasugu erinevaid ja kelme.

Ühel hommikul vägavara seenele sõites tõusis päike.
Silmale kordi kaunim kui pildile jäi.
Jah, seeni saime ka.
Ja metsas on muidu hea.

Ja siis oli päev enne seda.
Mil me cherry.ee voutšeriga Matsalusse läksime, et päevake loodusega veeta.
Infojagaja saatel.
Kokkusaamine Lihula mõisas.
Mille kõrval vanad lossivaremed.

Edasi Suitsu vaatetorni juurde, kuhu masinad jäid.

Sealt Kloostri vaatetorni juurde, kus juba ootasid kanuud.

Ja sealt Kasari jõele.

Paremal oli kõrkjastik.

Vasemal oli kõrkjastik.

Vahel harva nägi linde ja puid ja kõrkjatagust.

Siis jõudsime kohani Mulin Roos

Talu, kus kogutud igasugu vanavara ja sellest asju moodustatud.

Terve vaatetorn oli hoovil.

Kass oli maismapoolsel sissekäigul valvamas.

Veepoolses väravas olid sellised elukad:

Kasari jõgi sai mere poole jõudes üsna igavaks.
Sirged veesihid, kõrge roostik servas.
Vahepeal pidasime pikniku kaldal, kaasasolev teadmamees rääkis lugusid.
Lõpetasime Suitsus.
Kanuud kaldasse ja vaatetorni.
Siis tiir rabateel.
Edasi puisniidule.
Tarkust ikka kogunes teadmamehe suust.

Veel Matsalu looduskeskusesse.
Väike filmikene elust Matsalus ja looduskeskuse ekponaatide ülevaade.
Tegelt täitsa huvitav. Meenutada, uut ja uuesti õppida.

Siis tagasiteel Koluvere juures hull autodehunnik.
Lossis pulmad või?
Aga ei, liiga palju rahvariideid.
Tuluke peas lõi särama - TeateTants ju!

Pidasime masina kinni ja elasime rõõmsalt kaasa mööduvale "Pikale kolonnile".

Väljamaalelaja vaatas ja lausus mõtlikult: "Huvitav, kui seda näeks keegi, kes üritusest info puudub, mida mõtleks? Mis mulje eestlastest jääks?"
Miski tantsiv rahvariides paarike muusikat paiskava suurauto taga keset maanteed.
Mõtlemapanev mõte :)

*

On tulemas ilm, uus ja hea!

2011-08-26T18:42:00.002+02:00

Ajakiri National Geographic hakkab oktoobrist ilmuma eesti keeles.

Seda esiteks.

Teiseks aga :

Uue Maailma tänavafestival!

Aeda ja paiku ja hängi ja turgu ja kontserti.

Parimad võivad minu juurest läbi astuda ja nautida ülevalt alla kogu melu, mis ukse ees.

Nostalgia ja pimedus

2011-08-23T21:33:00.008+02:00

Rotermanni kvartali elevaatorihoones saab tasuga nostalgiat!
Mäletate, jah, mäletate???
See polnudki nii ammu.

Kuum uuendus - tetrapakid.
Sai ja leib oli laudkastides riiulitel.

Makaronid :P

Ja nooruspõlve peedikapudel.
Ning muidugi lahustuv kohvijook.

Ja siis oli nurgataga vanade kinosaalitoolidega sopikene, kus võis vaadata reklaame aastatest.. noh, nii 80-ndad.
"Kana-kana-kana-kanahakkliha!!!"
Ohh, olid meil alles soengud ja tantsud.
Ja üllatavalt palju paljast naiseihu näidati, igasugu imelisi asju reklaamides.
Tantsutrupp Palestra ja Ivo Linna laulukesed saatjaks igas kolmandas reklaamis.

Laest rippusid paberlaternatena infolehekesed.
Kas teate, miks oli kohustuslikus tuleohutus/tõrje komplektides sellise kummalise kujuga ämbrid?
Noh, kes pakub?
Õige!
Et neid ära ei varastataks :P
Missa sellise kujuga ämbriga ikka majapidamises peale hakkad. Värvi ära või ei, ikka on aru saada, kust pärit.

Vanad gaseeritud vee automaadid ja telefoniputkad, nelja- ja kaherattalised sõidukid, mootoriga ja ilma.
Nõukogude inimese nutikus erinevatest asjadest uusi tarvikuid valmistada.
All: Družba mootoriga soome kelk.

Järgmises ruumis lausa ise ehitatud auto!
Kere kiht-kihilt vormi asetatud fiibrilaadsest ollusest, sisu erinevatest varuosadest kokku monteeritud. Ja sõitis maha miski 50 000km meie suure kodumaa vaatamisväärsusi ja teid.

Korterisisustus tuli väga tuttav ette. Mõningad asjad on veel praegugi kasutuses. Mõnede kohta hüüatasime kooris: Mul oli ka selline!
(Eripreemia Raketa tolmuimejale. Teate ju, see roheline piklik taksikoera moodi ratastel asi, mille tagumisse otsa voolikut pannes sai imurist puhur.)

Ja eraldi veel nõukaaegne sporti- ja matkavarustus.
Poola telk ja Jermaki seljakott.
(Noh, mul on veel praegugi viimane olemas.)
Lõbus jalutuskäik igatahes.

*
Dialoog pimeduses. AHHAA keskuses.
Mobiilid kotti ja kappi, valge kepp kätte ja otse pimedusse!
Ja kohe oligi täiesti pime.
Giid juhatas. Kompamise ja häälega.
Ja nii me siis kompasime erinevaid asju enese kõrval ja ees ja üritasime pilti taha luua oma peas.
Tuli välja küll.
Giidiks oli Elve, kes juba 18 aastat elab igapäevaselt nii. Pimedas.
Kepp oli abiks, kui pidevalt kellelegi otsa poleks kiirustanud. Grupp oli tihedasti koos.
Park. Rippsild. Paadisõit. See siis selline 5D miinus 1D, nimelt nägemine. Vett pritsis, tuul puhus ja loksutas kõvasti.
Edasi kohvikusse, kus Julia rõõmus hääl teispool letti .
Kas teie teadsite, et kui kaht suhkrutükki teineteise vastu hõõruda, siis näed valgust?
Tõsijutt!
Selle nägemiseks ent pead eelnevalt vähemasti pooltunnikese lauspimeduses viibima.
Igaüks oma soovitud söögi-joogi kätte saanud, istusime kohvikus (ikka veel täispimedas) ja esitasime giidile küsimusi.
Ta vastas meeleldi.

Esimene hetk väljudes valgust näha oli valus.

Huvitav kogemus taas.

*

Katusekino

2011-08-23T12:15:00.003+02:00

*

Katusekino ja Baraka.
Teist olin tegelikult kunagi näinud, esimeses aga käimnud mitte.
Ülesanne nr 1: leida sissekäik kinno.
Narva mnt äärses seinas suured reklaamis ja nooled, mis näitavad katuse poole.
No mööda seina ju ei roni!
Luurin siit ja sealt (Viru keskus oli juba suletud) ja plaanin juba hotelli küsima minna, kui helistatakse ja teatatakse, et muu seltskond on ukse leidnud.
See siis kaubamaja vastas.
Treppidest üles. Ja üles. Ja siis veel natukene üles.
Siis ostame piletid, saame kõrvaklapid ja olemegi kohal.
On juba hämar.
Kino alguseks määratud 22.00.
Lamamistoolid. Soojad pleedid peale ja alumiinium-matid istumise alla.
Leti tagant punaveinike plastpokaalis ka ligi.
Need lamamistoolid on tegelikult hea mõte - eesmine rida ei varja üldse vaadet!
Tibutab veidi.
Surun soni kindlamini pähe ja mattun pleetide varju.
Kõrvaklappide nupud saab peale mõningast pusimist selgeks.
Hea mõte igaühele personaalne kuulmine kaasa anda.
Kell saab 22.00.
Ekraan on tumm.
Möödub veel aega.
Ja algavad reklaamid.
Ja kestavad reklaamid.
Ja kestavad.
Piilun tigedalt kella.
22.27 algab film.

Jah, film on hea ja emotsioonehaarav. Äratundmist ja imestust tekitav.
Sõnatu.
Aga muusika on sobiv.

Vahepeal hakkab kõvemini tibama.
Siis lendab mulle sülle kilekotikene.
Kõikide ümbritsevate sülle ka.
Kilekotikeses on vihmakeep.
Sobib!
Mõni tõmbab selga, mõni tõmbab niisama tekina pleedihunnikule peale.
Ja nii see rahvas seal lamamistoolidel katusel istub: pleedid ja kiled peal, kõrvade ääres kuularite rohelised ON-tulukesed kui tulnukatel ja naudib suurepäraseid vaateid.

Midagi teistmoodi jälle.

*

Elukaaslase vahetus

2011-08-21T17:26:00.005+02:00

Jah, ma jätsin ta maha.

Andsin suisa sõbrale edasi.

Võtsin kaasa vaid me ühised mälestused.

Ja kinkisin need edasi uuele.

Nooremale.

Toimivamale.

Minu esimene iseostetud telefon.

(Trummipõrin) Taraaaa!

Uue nimi on Nokia 1616.

Helistab.

Taskulamp.

Raadio koos klappidega.

Sõnumid.

Kell ja äratus.

Muud ma ei vajagi.

Muusikavaru jaoks on MP3-ed, mida ma pole aastaid kasutanud.

Ja piltide jaoks on fotikas.

Neti jaoks on arvuti.

Eks meil veel teineteisega kohanemisaeg ole, aga ehk tuleb meil (loodetavasti) pikk kooselu.

Tehtud!

(Ooteaeg 540 tundi tundub hoopis vahvam kui 48, eksole?)

Kõiksugust

2011-08-16T18:19:00.009+02:00

Üle hulga aja jälle veidi rotta.

Vana-Zuuzi on arvatavasti pime.

Ka ronida enam ei jaksa.

Ta sai siiski juunis juba 2 aastat vanaks.

Seega panen talle toidu esimesele korrusele.

Kus noored teda muidugi usinasti suunamas ja abistamas käivad. Ka toiduhävitamisel.

Nõginina-Sofie on nagu täiskohaga Zuuzi hooldaja. Poeb talle padjaks ja nakitseb kuklast.

Rassism, nagunii, et valged kokku hoiavad.

Larissa, toruloom, vilkab aga ringi nagu nirk.

Toruloom, sest ostes oleks ta kõigepealt ostmata jäänud, kuna keeldus torust puuris välja tulemast loomapoes.

Ja ka nüüd on tema elukoht torus.

Kui ta just ringi ei välgu ja sigatse.

Kurgid, mis hilja maha said pandud, on vohama hakanud ja kannavad saaki.

Zukinid on ka üsna lahke anniga.

Laupäevaöösel oli taevas omaette maailm.

(Klikka ja suurenda, mu apastraat ei suutnud rohkem zoomida)

See lillakam kompositsioon on kui omaette paralleelmaailm, omad saared ja veed seal ümber, puudetukad ja järvevarjud.

Ja mere ääres oli lihtsalt ilus.

Ning augusti täiskuu.

Kas kellelgi on mobiiltelefoni üle?

Minu oma aku on läbi.

Väike, lihtne ja primitiivne aparaat on mulle hea küll. Ta peaks sõnumdama, äratama, kellaaega näitama ja soovitav oleks ka helistamisfunktsioon.

Kooke küpsetama, lapsi kasvatama, feisspukis käima ega puid lõhkuma ei pea tema mitte.

Fotojaht: praguline

2011-08-12T18:53:00.006+02:00

Juur pragustab kalju

Puukoor enesest lõheneb

Ning veelkord taim kivi murrab.

Siin ma läen..

2011-08-08T21:34:00.004+02:00

Noh, lisaks sellele, et see mulle meeldiv laul, sobib kogu eelnevat Reisi (reise) kokku võtma.

Sel korral sedamoodi.

Tead, mis huvitavad mõtted ja mõttedused tulevad vaikides Teel ja millised unenäod?

Tead, mis rahu on linnulaulus ja merekohinas läbi telgiseina Kõiksust tunnetada?

Ja ei grammigi hirmu.

Ega kahtlust või mis-ta-must-arvab.

Kui kõik on paigas ja ...

Lapsena lugesin ma Matkatarkuste taskuraamatut ja Pioneeride käsiraamatut ja muud sellist.

Õppisin topograafilisi märke.

Olin vaimustuses orienteerumisest.

Ma tahtsin osata ja minna ja olla.

Nüüd teen ma seda.

Kui võimalik.

Kas ei nimetatata mitte õnneks seisundit, kui saad unistused ellu viia?

Jah, ma olen olnud ja olen õnnelik inimene.

Saared ja läänerannik 8.

2011-08-08T17:11:00.018+02:00

31.juuli, pühapäev.

"Sant lugu, telk on kuiv," ütles Udupea hommikul.

Sest kuiv telk tähendab märga ilma.

Mandrilt ju suurt tormi lubati, kõikjale.

Lood hirmsatest vihmahoogudest siin ja seal, ka justlahkutult saartelt meiteni kostnud.

Meie ent pakime elamise ratstele ja asume taas Teele.

Ikka mereranda pidi, nagu sel reisil kombeks.

Ikka hädavaruks üks kukesupp kotipõhjas ja paar saiakontsu ning konservi eineks.

Seega - tulgu või uputus, meie elame päevakese veel. Kindlasti!

Vaikselt vaikuses mööda rohelist lindude vaatamisplatele.

Olid linnud.

Oli ka pidev vihmaoht ja kohati tihe uduvihm.

"Kle, aga tõmbaks Pärnust Ainažini ja sealt Riiga ja siis rongiga koju?"

"Nalja teed või?"

"Ei, päriselt."

Hmm, suht ümbersuunav mõte.

Kui ilma peaks, siis tõesti - söögiraha jagub, rattad peavad veel vastu, meri on kõrval.. miks mitte?

Kerge ja hootine seenevihm tõmbab innustust alla.

Kogu reisi siiani oleme vihmast kuivad püsinud.

Märg ja Teel olla pole nii vahva.

Kastna kirik.

Vallapiirid.

Tee ääres kenad suured kaardid kohalike punktidega.

Järgmine peatus Tõstamaa.

Päev puhkuses hommikupoole peab päädima kohvikuga!

Tõstamaal pole pühabahommikul ühtki kohvi pakkuvat asutust.

On vaid tihe uduvihm, mis sunnib ümberriietuma.

Tõstamaa kirik.

Omapäraselt nudi torniga.

Ometi, veidi eemal edasi sõites oli esimene 24h bensukas lahtise putkaga.

Kus sai kohvi!

Ja me arutasime tõsimeeli, et sõidaks edasi, sest Tee oli veres ja silmis ja sõõrmeis ja mis on linnukesel muret?

Igaks petteks (Läti kaarti meil polnud, Pärnumaa oma oli) sai päring netistatud persoonidele tehtud ja küsitud rattateede kohta naaberriigis.

Seliste kirik.

Küla oli kaunilt korda tehtud. Poe - vana koolihoone - kõrval täpne külaplaan talukohtade nimede ja asetustega.

Ajaloolist infot.

Alati on soe ja tore midagi sellist näha.

Mõnes kohas on.

Läti rattateed ei andnud infot ega lootust.

Ja mis me seal Ainažis niisama peale oleks hakanud?

Aga veel olime Teel alles Pärnu.

Ikka läbi kõrvalteede ja tõeliste elude.

Ilus punane auto peadpidi maas, peal kiri www.autoekspert.ee.

(Noh, ma sellistesse ekspertidesse ei usuks.)

Pootsi-Kõpu kirik.

Avatud uksed, läpakas netijuhtmega vahekojas ja jutukas naine selle taga.

Väga jutukas oli.

Liialt isegi.

Aga huvi sai rahuldatud.

Ahh et miks nii palju kirikuid?

Sest.

Need on ilusad ja kannavad minevikku.

Ja midagi veel.

Audru poole.

Vahele jääb kena raba.

Lindi raba.

Kõrval kena vaatetorn ja puha.

Oleme juba nii metsaga mestis, aeg ja koht on ammu kadunud.

Päeva aimame, kas saarel või mandril, on juba hajunud.

Kulg läbistab meeli ja Tee on hingamine.

Kiirus on kadunud ja teadmine pakitseb vaid sel kohal: kas minna edasi või jõuda ainsale rongile õhtupoole kindlas kohas.

Paar kõnet kahandavad usinasti edasist rännukihku.

Audru kirik.

Samuti Teeliste Kiriku kirjas ja uksed lahti.

Eeskojas lebab Uus Testament loetuna näoli keeratud.

Kirik oli ilus, nagu nad kõik.

Audrus me bensukat ei kohanud.

Bensukas = Läti kaart, et vaadata, kas rongile kohe või jätkata veel lahedasti mere äärt pidi Riiga.

Kulgesime mööda ümbersõite Pärnu suunas.

Lõpuks leidsime bensuka ja kaardi.

Mis karmi tõena lubas sadakond kilomeetrit väikeste kõrvalhüpetega edasi-tagasi vaid suure magistraali ääres väntamist.

Tänan, ei.

Isegi niisama maantee ääres sõita oli piisavalt masendav.

Seega.

Pärnu ja rongile.

Pärnu linn oli tihe ja elav.

Metsasttulnuile veidi kitsas.

Stefani pizza oli piiika järjekorraga.

Miski järjekordne teelejääv toidukoht aga rattastjärgitava tänavalaudadega.

Jäime ja võtsime.

Aega veel oli.

Ja siis raudteejaama poole.

Läbi linna.

Pikalt läbi lina.

Kohe väga kestvalt läbi linna.

(Vahepeal küsisime teed, sest nii kaugel ei saa ju asi olla?)

Oli.

Tubli jupp aega sõitu linnast välja lausa.

Vist.

Tee remondis ja jaamahoone seal ääres igatepidi suletud.

Käi metsavahel, kui tahad!

Ja loomulikult madal perroon.

Laadisime kotid aegsasti trnspordivalmis.

Rong õnneks piisavalt varem ette sõitis.

Kotid maha, rattad rongi, kotid järgi.

Üks tõmbab, teine lükkab.

Noh, vahet pole, igatahes otsetee koju.

76,44 km.

Ja sellega võikski lõppenuks lugeda rannikureisi, kus meri unele uinutas ja taevas silma pilgutas ning seintetu ilm end võrku kudus.

Ja Tee kutsub endiselt.

Saared ja läänerannik 7.

2011-08-06T19:20:00.028+02:00

30. juuli, laupäev.

Öö läbi kostus üleväina nüri tümps.

Mis kord valjenes, kord vaiksem.

Kuskil 5 paiku oli ta igatahes niipalju kõvem, et magada edasi ei saanud.

Udupea oli magamata ja tige kui herilane.

Mina tõmbasin seebi ihule ja shampooni pähe ning läksin ujumiskohta solberdama.

Sai puhtam ja värskem tunne.

Umbes poolkaheksa jäi tümps vait.

Seoses vähese une ja varase äratusega ka varem teele.

Päike tõusis, linnud laulsid ja telk oli kuiv.

Teele.

Ümberringi kiviaiad, kadakad, karjamaad.

Iga asi oma igipõlise õige koha peal.

Linnud üle taeva, tuul üle näo.

Tuulik teeserval.

Koguva küla.

Ma olen siit läbi käinud mõnel koral, kui Kõinastule läinud.

Kuid sest on aega möödas.

Küla oli nagu päris.

Talud, teed, aiad, hooned.

Sadamas oli suur angaar, kus ehitati elusat uisku:

Angaari kõrval lebotses Uisu Poeg:

Kuna muuseum oli veel suletud (varajane aeg), sai niisama merele vaatavat Smuuli pilditud.

Ja autotus parklas veemõnusid ära kasutatud.

Läbi vaikse laupäevahommiku Liiva poole.

Püha Katariina kirik.

Seest veidi rohekas-niiske.

Seintel mõned aimatavad-kulunud freskod.

(Ei, Findströmi kiriku vastu Ahvenamaal ei saa miski!)

Kirikunurgas tornikukk.

"Näe, sõi end nii paksuks, et murdis torni," ühmas Udupea.

Aga katus oli lauajuppidest. Laudkatus?

Laastkatuse jaoks olid need liiga vähe laastud..

Kirik üle vaadatud kõrvale keskusesse.

Kalakohvik pakkus vist vaid kalaroogi ja sedagi veidi hilisema avamisega.

Kirja järgi avatud olema pidanud hotellikohvik aga oli lihtsalt kinni.

Lühidalt, Udupea torss ja kohvitus suurenes.

(Ega see hommikune 3in1 ei asenda korralikku capuccinot!)

Mina kui muust elatuv sain omad varud poes täiendatud.

Veidi tuldud teed mööda tagasi ja keerasime Mõisaküla peale, järgides rattatee märgistust.

Enne Rinsit Viirakülas kalmistu üliuhke väravaga.

Katariina kiriku juurest võis lugeda, et värava ladusid kohalikud vennad, sepisvärava aga teinud teine kohalik meister, kes mõisa hirve tapmise eest hulga trahvi sai, mille väratiga lunastas.

Poest ostetud kehakinnitus keha kinnitama asetatud, edasi Rinsi õigeusu kiriku juurde.

Kirja järgi töötav kirik.

Muru järgi pole ammu keegi teed väravast ukseni leidnud.

Samas kõrval aga sõbralikud postkastid, võtmed ees.

Nojah, et mis siis saab, kui võtme koju unustad..

Ikka edasi Muhu põhjakalda serva pidi.

Mõisakülas väike pood.

Elumaja küljes, keskmise elutoa mõõtu.

Kõrvaluks viis perenaise elutuppa vist otse, paistuis tugitool ja lauake ja raadio ja.. ja kogu pood oli täis vänget odava suitsu aroomi.

Aga leiba-saia oli, jäätist, mõni artikkel kangemaid jooke, veidi tangaineid ja muud imelikku ja vajalikku pudi-padi.

Igatsugu krõpse ja muud jama kaasaarvatud.

Ostsime ja nahistasime ära ühe jäätise.

Et no nii tühjade kätega väljudes vana naist mitte narritada.

Veidi edasi, Nõmmkülas taas poeke.

No juba huvist läksime sisse.

Vana kolhoosiehitis, mille mõnesse nurka oli veel elu püütud jätta.

Suuremas ruumis seinad täis riiulei, millest enamus lagedad.

Ühes nurgas mõned leivad-saiad, teises mõni paar töökindaid ja veel miskit, kolmandas makaronid-tangained ja krõpsud. Keset ruumi jäätisekülmik ja veidi muud külmutatut ja söödavat.

Kangeid õllesid laias valikus ja igas mõõdus.

Muude artiklitega napimalt.

Leti ees kauples mees oma liitrist Bocki sõbra nimele võlgu.

Saigi.

Poe ees teisele poesttulijale usinasti seletama, et läheb teise garaaži uazikut putitama. Õli vaja vahetada. Pikk ja raske töö.

Et tulgu teine ka läbi, kui aega saab.

Taaruva sammuga suundus siis tegudele.

Meie tunduvalt sirgema trajektooriga Üügu pangale.

Pangast endast polnud antud kohal just palju näha:

Võssakasvanud teine.

Mere poolt ja veidi eemalt ehk oleks vana karjäär paremini vaadatav olnud.

Mööda rattateed edasi.

Tee viis läbi küladest ja metsavahelt:

Rahulik ja kaunis oli vaadata ja olla.

Lõetsa kandis möödusime majapidamisest, kus maja ees vana naine teeäärseid kruusakive rehitses.

"Tädi kammib kive. Täitsa zen," lausus Udupea äraolevalt.

Setsmenda päeva lõpuks oli me verbaalne suhtlus kahanenud üsna "Möhh"-i ja "Ähähh"-ini.

Ja kõik jutud sai aetud :)

Hellamaa kirik:

Ja Hellamaalt läbi olimegi peaaegu sadamas.

Muhu sai läbitud nigu nipsti!

Kassasse.

Jah, laev läheb viie minuti pärast, saime piletid.

Laevale, söögikohas kõht täis ja pooltunnikese möödudes taas laevalt maas.

Virtsu.

Sadamaäärne kaart näitas rattateed.

Loomulikult eelistasime seda.

Otse läbi Rame lahe vana raudteed pidi, mis nüüd rattateeks kohandatud.

Läbi looduskaitsealadest ja rabadest-soodest.

Kuni välja jõudsime Tõstame teeni. Veidi suuremani ja autoderohkemani, ometi rahulikum kui Tallinn-Pärnu otsetee.

Esialgu Paatsallu. Seal ei paistnud sobivat ööbimiskohta.

Olime juba palju sõitnud ja väsimus hakkas peale tulema.

Igasugu muud ihuhädad samuti, mis kaasnevad pika järjestikkuse rattasõiduga (valutavad liigesed, käte-jalgade suremine, krambid jalgades etc).

Varbla oli juba suur saavutus.

Kaesime kohaliku RMK infomaja hoovi.

Hoov oleks sobind, kuid sanitaarüksus puudus ja maja ise oli juba suletud.

Veidi edasi poeni.

Taas suur maja, mille eesotsas silt, et pood laupäeval kella 16-st kinni.

No ei ole võimalik!

Ainus suurem keskus Virtsust alates.

Üks motikamees sammus edasi poe taha ja teadis, et sääl olla veel 1 kauplus.

Oligi.

Teisel pool teed kohustuslik lamisev ja lisa toomas käiv seltskond, kuid müüa ise helde-lahke.

Pood pisine, kuid vajaliku saime.

Lisaks pudelid joogiveega täidetud ja juhatust randadest.

Tagasiminek näis nõme, seega veel kümmekond kilti edasi Matsiranda, kus teadsime olevat nii RMK telkimiskoha kui muidu võimalust end laagri lüüa.

Läbi vaeva ja valu jõudsime kohale.

Kukkusime rataste seljast ja leidsime suurepärase koha:

Lõket meil vaja polnud, gaasipriimusel sai kiiremini.

Telk üles, kotid maha ja kokkama.

Kõht täis, vahtisime niisama merd ja ennustasime homset ilma.

89,5 km.

Saared ja läänerannik 6.

2011-08-06T17:15:00.019+02:00

29. juuli, reede.

Nagu enamasti, oli vihm hommikuks vaibunud.

Kui telk on hommikuks kuiv, tähendab see päeval vihma, teadis Udupea.

Noh, seekord oli öine vihm telgi vähemasti väljast märjaks jätnud.

Hää telk on, vihma peab ausasti.

Teeme hommikujoogi, paar võileiba, pakkime asjad ja asume Teele.

L&Co jäävad magama. Ja nagunii on nende suund teine.

Tasane-vaikne hommik.

Taevas on pilvine ja vihmaähvardav.

Nagu mujalgi saare pinnal, kondavad siin ringi viinamäe teod. Sellised suure kojaga molluskid.

Ilusad!

Kassari teiselt poolelt läbi Emmaste poole on me suund.

Korraks käib kihvatus tormikartuses läbi tagasi otse mandrile sõita, et sealt kuidagi kodu vihmavarju saada.

Kuid siiski otsustame jääda.

Tee on mõjuma hakanud, kulg on zen.

Ja ajatus on rahu.

Kassari ON ilus paik.

Palju lambaid, kordatehtud maju ja linde.

Linde oli palju kogu saarel.

Hommikul äratust säutsumas-häälitsemas.

Ja meri. Selle kohin igal õhtul-hommikul telgi kõrval.

Väike sõltuvus oli sees juba.

Ja Tee kutsus.

Aega veel oli, puhkus kestis ja söögi-piletiraha oli ka taskus.

Teine hommikukohvi ühes teeäärses jahisadamas.

Vaikne mõnus kohvi.

Ikka edasi.

Emmastes oli toidukoht ja pood.

Läksime toidukohta, tervitasime ja panime ühe mobla laadima.

Sõidu aeg olid nad enamasti välja lülitatud. Paar korda päevas kontrollisime, kas sõnumeid või kõnesid olnud.

Aku tühjeneb suht kiiresti.

Mobla laadima, kiivrid pandiks ja poodi, toiduvarusid täiendama.

Tagasi, tellisime süüa ja veetsime kauni tunnikese.

Õues sadas.

Kell hakkas lähenema ajale, meie taas sõites Sõru sadamale.

Laevale.

Kohtumiseni, Hiiumaa!

Meie tublid sõidukid reelingu ääres:

Suund Triiki, Saaremaale.

Tunnike ja peale laevaga, taas kõikumatule pinnasele ja Orissaare poole.

Mööda rannikut.

Oli kaunis rand-telkimiskoht.

Nagu ka Hiiumaal Hellamaal.

Kogukonna teod, tänuväärsed, ilusad.

Veidi enne Orissaaret hakkas sadama.

Sedasi veidi tugevamalt.

Keerasime silmanurka jäänud hoone poole ja leidsime kena katusealuse, kus vihma eest varjul olla ja einet võtta.

Isegi diivan oli.

Mõte juba käis, et kui sadu ei lakka,siis saab ehk ööbidagi siin.

Kuid vihm vaibus.

Ja taas jäime kuivaks.

Orissaarde.

Poodi.

Möödaminnes infopunkti, et Muhumaa kohta küsida.

Piiga ei osanud kõige elementaarsemaidki asju kosta, soovitas aga keset Muhku infopunkti pöörduda.

Nujahh, sama mittetargana ja paari voldikuga varustatuna tammile.

Muhumaa poole.

Väsimus hakkas peale tulema.

Siiski hulk maad vändatud sel päeval.

Kohe tammi äärde võsa taha, kus juba keegi telkind oli, ei taht aga jääda - liialt suure tee ääres.

Väntasime siis veidi edasi.

Tuuliku juures aga oli kena informatiivne suur kaart ja sai ka väikse voldiku võtta.

Kus kenasti rattateed ja telkimiskohad ning vaatamisväärsused peal.

Just see, mis vaja!

Noh, tea, mil jälle saab, teeks siis Muhus ka ühe põhjalikuma tiiru?

Jah, miks mitte :)

Aega on, varusid saab täiendada ja Tee on juba veres.

Nii saigi varsti keskläbivalt peateelt maha keeratud Koguva poole.

Kus vanas uisusadam telkimiskohta lubati.

Kiviaiad.

Rookatused ja kodune-kindel kestvus.

Uisusadama leidsime.

Väike ujumiskoht.

Ometi veidi eemal ka platsike lõkkekohtade, käimla ja prügikastiga infotahvli taga.

Meie igatahes võtsime selle.

Uisk on lisaks jala ala topitavale metall-liistule kunagi olnud ka laia põhjaga purje-praamlaev.

Rääkis infotahvel.

Ja sellest sadamast-kohast ta siis enne tammi valmimist üle väina Muhku Saaremaaga inimeste ja kraamiga vahendaski.

Vaated olid ilusad, nagu ikka.

Taas mere äärde, mis telkimiskohaks juba kinnisideeks oli kujunenud.

Et kui saareretk, siis olgu meri kuulda-näha.

Meri oli kuulda ja näha.

Telk püsti ja õhtusööki kokkama.

Väsimus oli, pikk tee oli läbitud.

Kohalik noorus tuli ujumast ja uuris, kas jääme ööseks.

Ikka!

Kas teame, et homme toimub Väikse väina ujumine?

(Olin just infotahvlilt lugenud, et see Orissaare- uisusadama vaheline 2,4 kildine avaveeujumisvõistlus on popp ja kuulus.)

Ei teadnud.

Lubasime hommikul enne üritust jalust kaduda.

Õhtul saime endale seltsiks lätlastest perekonna, kes autoga tuli ja telkimist küsis.

Lõid samuti oma ööbimise püsti.

Õhtul hakkas üle väina kostuma väga selgelt miski tantsumuusika.

Reede õhtu.

Tümps oli masendav.

Kuid kuidagi sai väsimus une silmile.

78,5 km

Saared ja läänerannik 5.

2011-08-06T11:16:00.011+02:00

28. juuli, neljapäev.

Hommikuks oli äike möödas, vihm, kui torm veidi rauges, uinutas unele kaua ja magusasti.

Telk oli paigal, rattadki püsti.

Liiv oli märg.

Riietusime nõgeste, võsa ja pimesikkude kaitseks pikemasse ja ihuvarjavamasse tekstiili.

Pakkisime omad kodinad ja läksime.

Kellegi hoovi tagaväravast sisse (jah, halootasime viisakalt), maja kõrvalt läbi ja esiväravast välja.

Kedagi polnud kodus, vähemasti keegi ei liigutanud.

Vahva segasummasuvila paistis olevat..

Esivärava ees oli teeotsake, kõrval sildike: Eratee, läbiminek keelatud.

Aga meie ju ei läinud, meie tulime.

Ja merepool polnud ühtki silti!

Igatahes teeotsake.

Ka kaardilt tuvastasime oma asukoha.

(Kaardi olin teisipäeva õhtul osavasti Osalise käest ärastanud. Suur ja üsna täpne, rattateed peal ja puha. Kulus selle reisi jooksul väga ära.)

Seista ei saanud, riideid vähemaks võtta ka mitte. Iga peatuse ajal ründas hord pimesikke. Ja need polnud väiksed hammustajad nagu sääsed, oo ei, need võtsid ikka kohe tüki kaasa!

Higistades ja võsavahelist teed pidi edasi rühkides jõudsime õnneks raiesmikuplatsile.

Kus oli tuul ja putukaid kordi vähem.

Sai taasriietuda ja kaarti vaadata.

Telefoni teel kuulda, et teised saaretajad olid vettinud ja mandril pidi ohtralt vett olema.

Aga meite peale paistis päike ja elu oli ilus.

Õhk oli soe, ümberringi oli ajatus ja rohelus ning ees ootas Tee.

Jõudsime rajale, kuhu eile juba õiget teed pidi oleksime pidanud jõudma.

Autosid ei olnud.

Mõned bussipeatused, üksikud talupidamised tee kõrval.

Rahu ja igavik.

Rattatee keeras taas suurema tee pealt väiksemale.

Rattatee oli väga hästi märgistatud ja viis läbi ilusatest kohtadest, millest autoga eriti ei lähe.

Tee viis läbi karjamaast ja metsaalusest sopaloikudest.

Lehmad metsas varjus vaatasid meid stoilise rahuga.

Sugesime järjekordse lehmavärava ja siis hakkasin ma kohe väga kohta ära tundma.

Naabertalu tundsin ära, kuid vanaema-vanaisa talu oli nii võssa kasvanud, et teeotsa ei leidnud.

Kuid ära ma koha tundsin.

Viitalt läbi Puski poole.

Bussipeatuses väike eine.

Puski kirik.

Ja kõrval surnuaias mu ukrainlasest vanaisa haud.

Teises väikse kalmistu nukas vanaema perekonna hauaplats.

Nostalgialaksu kätte saanuna ootas ees u 30 km teed risti läbi Hiiuma.

Saare keskel on soo ja raba ja palju pimesikke.

Seega peatumine suht välistatud.

Päike kõrvetas, tuult polnud ollagi.

Ja nii me siis kulgesime Puskist Käinasse.

Kohale jõudnuna näitas bensukas plafoo lisaks kellaajale temperatuuri - 60* (kraadi).

Sel hetkel tundus see suht tõepärane number.

Restorani sööma.

Tualetis ei suutnud kiusatusele vastu panna ja pistsin pea kraani alla.

Noh, igaks juhuks viskasin siis juba tiba seepi ka sekka.

Saigi pea puhtaks :)

Helistas L &Co, et on Sääre tirbus ja mõnus telgikoht ja hakkavad edasi liikuma.

Noh, hää telgikoht on kõva sõna, nii et sõime kõhud täis ja uhasime kärmelt tirbule.

L&Co ootasid kannatamatult, kotid koos ja rattad pakitud.

Hakkas pilvituma.

Vihmaga hirmutades ja veiniga meelitades jäi seltskond siiski veel üheks ööks paigale.

Tegime tuld, käisime ujumas, ajasime juttu.

Õhtul sõitsime (ettevaatlikult, vein ikkagi!) Udupeaga Sääre tirbu tippu.

Taevas näitas värve ja müristas jätkuvalt.

Siva ja veel veidi vihma kinnihoidmist paludes kimasime tagasi oma ööbimiskohta.

Ja varsti hakkaski sadama.

Mandrilt tulnud sõnumid lubasid suurt tormi.

Uni oli hea.

Sõitu 64 km

Saared ja läänerannik 4.

2011-08-03T21:13:00.021+02:00

27. juuli, kolmapäev.

Paradiis.

Hommikuks oli telgi väliskate märg seest ja väljast.

Mis tähendas saabuvat kuiva ilma.

Varaste ärkajatena kakerdasime ringi ja toimetasime sosinal hommikusi toimetusi.

Telk kuivatatud, kraam kokku pakitud ja kaaslased kuuma veega varustatud, (kuuma vastu vett vahetatud) asusime Teele.

Jah, selleks päevaks oli tee juba Tee.

Kulgemine.

Lõhnad. Hääled. Aistingud.

Sealtsamast Pallilt mööda rattateed rahulisemat metsateed pidi Kõpu suunas.

Kuskil Neljateeristi kandis läks asi ootamatult mägiseks.

Hiiumaa kohta.

("Vanad luited," muigas teadja infopunktis pool päeva hiljem mu imestust.)

Siht-suund Kõpu tuletorn.

Pilet ja torni.

Sai ronitud, sai pealtpoolt metsa vaadatud.

Sai veidi infot silma alt ja stendi pealt läbi veeritud.

Ja matkajale kohaselt märgatud, et siin ka telkida oleks saanud.

Ametlikult täitsa.

Ja sama ametlikult me ka pesu nõutasime.

Saime raha eest võtme ja võimaluse.

(Miski esmase seebituse järel kadus vesi ära. Lihtsalt. Tekstiilistatum meist läks uurima. Vennike oli otsustanud filtrit vahetada (midaiganes). Igatahes saabus vesi varsti tagasi, ja saime jätkata kraanikausis riiete ja dushi all enese kasimist.)

Kulus ära ihule ja riietele.

Vahutav kraam oli meite poolt.

Märjad materjalid ratastele kuivama-tuulduma ja ise söögikohta kõhutäidet manustama.

Elu on ilus!

Kõpust edasi Ristna poole.

Pinnavormid tee ääres, mida ma mäletasin.

Ristna RMK infopunkt-loodusmajake.

Maruarmas näitsik abivalmis-mittepealetükkiva infoga.

Sai kohe aru, mida ma pimesikkude all mõtlesin :P

Ja osakas kenasti seletada puukide eripärasid vaatlusel.

Ning teadis, et Hiiumaal on juba jälgede vaatluse kohaselt kaks hunti.

Ja rebaseid ohtrasti, jäneseid vähem.

Ja põtru ja kitsi ja metssigu liigub ka.

Igatahes, saime ülevaate mutukatest-putukatest (putukad on kuni 6 jäsemelised, ülejäänd on mutukad!) ja ka karvasematest ja loomsematest isenditest.

Sekka pildikesi Neiu enese kogemustest metsloomadega.

Hoovis oli ka Mere-Kaubamaja.

Igast rannast leitud träni.

(Jah, sai isegi omal ajal randas konnatud ja träni korjatud.)

Minekuvalmis, tulid O & Co.

Andsime vahetuse üle ja rullisime edasi Ristna poole.

Hüvastijätu- ja tervituskingaõied.

Ristna majakas kõrgus.

Kuid siin sai kuidagi piir ja liig.

Et milleks veelkord raha eest torni ronida ja metsa pealtpoolt vaadata?

Jätsime vahele.

Lahkudes tabas meid O & Co.

Edasi, siis taas tagasi, Surf Paradise, suurima tuulega tuulevaikses rannas.

Vähemasti täna oli tuulevaikne.

Ükski laud pold merel.

Paradiis nägi ahvatlev välja.

Tagasi Teele.

Kalana poole.

Vahepeal veel üks sats kaitserajatisi.

Ehitisi.

Ohvitseride maju ja sinisest kahhelist hooneid männimetsa vahel.

Rudimendid.

Ja soe, mets, merehõng ja ajatus.

Ajatus.

Paradiis.

Kõrval, merest veidi eemal, on suured ühked majad.

Eramaad.

Randa ent jäetud veel tee.

Rattatee on Hiiumaal märgatav ja märgitud, viib läbi kohtadest, mida autoga ei näe.

Kalana.

Ikka surfijate märgi all söögikoht.

Einestame.

Tuult ei ole.

Soe, lausa palav on.

Edasi, rattateed pidi, mis viib kõrvale ja läbi.

Vanad väravad.

Põõsaste vahel taluaia ääres passib-peesitab üks punane kass.

Tee läheb edasi.

Aiad, majad. Kõik luitund-laua värvi.

Kõik suve lõhna täid

Kõik meenutab mulle seda.

Mis kunagi oli.

Miskil teeristil jälgime rattateemärke ja tõlgendame.

Sõidame suunas, leiame RMK telgiplatsi, kõik magusad kohad võetud ja kell ka veel vähe.

("Ma kursis oludega, tõin omad puud kaasa," usaldab mees autost halge välja tõstes ja kutsub enese kõrvale platsi võtma.

Loobume.

Loeme teed valesti ja keerame paralleelselt rannaga teele.

Kus on pimesikud. Ehk hallparmud. Ehk need kärbsest suuremad hirmvalusad tükki-välja-närivad sigudikud, kes ei sure esimesest hoiatavast hoobist.

Igatahes oleme miskil võsavahelisel rajal, mis muutub alguses suiskliivaks (ratas käe kõrvale) ja hiljem kaob tee üldse ära, vaid võsa, soss-liiv ja parmud.

Udupea ütleb sõnu, mida ma olemasollagi ei teadnud, kaob merd eraldava valli taha ja kutsub mindki.

Valli taga on liiv ja meri.

"Pesse, veame rattad üle ja liigume pikki randa. Sinna sikkude keskele ma enam ei lähe!"

Tagasi minna oli ka narr ja pikk tee.

Öeldud-tehtud.

Vedisime rattad rannale ja sõitsime edasi.

Liiv oli kohati lausa sõidetavalt kõva.

Meist möödus auto padikäruga.

Udupea viipas juhile ja küsis teed.

Naases ja teatas:" Liiv, siis kivid, siis liiv, siis jälle kivid ja siis peaks tulema teeots, mida mööda saab siuelda suurema teeni."

Noh, eksole.

Rannal oli vähemasti vähem vereimejaid.

Tuul puhus eemale.

Sõitsime-sammusime edasi.

Liiv, korraks kivist, taas liiv.

Möödusime teejuhatajatest, sest autoga poleks enam edasi tõesti saanud.

Paat läks merele.

Meie läksime pikki kallast edasi

Väikse maaninani.

Kell oli veel vähe.

Väljapääsu rannalt teele ei paistnud, kõrval oli tugev võsa.

"Siia me jääme," ütles Udupea.

Mina vaatlesin ja vaagisin.

Veidi veel siia-sinna, läksime paarkümmend meetrit edasi.

Ja nägime aeda.

Kus on aed, on maja. kus on maja, on tee sisemaale.

Hommikul läbime.

Udupea käis luurel ja lubas ihukaitsva riietusega hommikul tsivilisatsiooni murda!

Nii me siis jäime.

Paradiisi.

Pehme liiv. Sandaalid jalast ja paljajalu.

Kivid ja selge vesi.

Jalutasin veid pikki randa.

Ikka paljajalu.

See on ju üsna ligi sellele rannale, kus..

Kus ma suure osa oma lapsepõlvesuvedest veetnud olen.

Lõhn ja struktuur on sama.

Ma tundsin selle ära, taas.

Läksime varakult telki, et magama.

Et siis varakult ärgata.

Kuid.

Tõstis tuult.

Mõne aja möödudes tõstis Udupea kõrvad kikki ja ütles, et läheb toestab telgi tuulekindlamaks, paneb küljenöörid.

Läkski.

Piilusin jubauinunu segadusega telgi ukse vahelt.

Liiv oli lillakaspunane.

Taeval oli lilla.

Mürin, mida mina autoteeks ja Udupea kalasadamaks pidanud, ning mis terve õhtu vaikselt mürrand oli, sai tähenduse.

Esimesed välgud mere kohal olid vägevad.

Siis tuli torm.

Välgud paistsid läbi telgi üsna eredatena ja vihma kallas tublisti.

Telk kuid oli aus ja veekindel.

Liiv kõrval imes muu.

Hirm?

Telk oli rannakividega liivas kinni ja meite raskus põhjas, ei tuul seda ära veereta.

Vesi?

Ei seegi korraga niikaugele tõuse, vahemaa on piisav ja jäljed räägivad oma lugu.

Välk?

Kui, siis ratastesse, aga need on veidi eemal telgist.

Tuul?

Telk jääb paigale. Kui rattad kukuvad, siis kukuvad.

Ja muud ju nagu polegi?

Äike oli vägev.

Hommik oli rahuline.

37,5 km, neist mõnedki liivas sumbates.

Saared ja läänerannik 3.

2011-08-03T19:20:00.018+02:00

26. juuli, teisipäev.

Hommikul pääle mittekiirustavaid toimetusi Lehtma sadamasse, mille kaid juba eelmisel õhtul oma telkimiskohalt ülemere imetlenud olime.

Kunagi oli siin suur "Hiiu Kalur" oma ookeanilaevastikuga, nüüd paistis tee ääres silt biolagunevate kilekottide valmistaja nimega. Hoovil suur hunnik pressitud prügi. Või midagi.

Sadamas silt: piiritsoon, minek loata keelatud!

Peatusime majakese juures enne kaid.

Habemeajamisvahune maikas mees pistis pea välja.

Küsisime luba.

"Minge, võite sinna või jäädagi," lubas mees lahkelt.

Loa saanuna tiirutasime varaste laevade vahel.

Edasi otsetee läbi metsa Tahkuna tuletorni poole.

Metsas olid sääsed.

Palju sääski.

Tee oli metsavahetee.

Hommik oli kaunis, soe ja päiksepaisteline.

Kusagil viis tee kõrgele künka otsa.

Läksime jalgsi üles ega näinud midagi.

Võinoh, midagi nägime, kõrgel ikka parem vaade, aga et miks see küngas arheoloogiline kaitseala on, sellest aru ei saanud.

Veidi edasi selgitavad tahvlid, et kaitserajatised.

Nunuhh, hakkas siin-seal küngaste alt punkrite jälgi paistma jah.

Ja küngaste pealt igasugu huvitavaid ehitisi.

Mis tulistamiseks, mis piilumiseks mõeldud.

Sisse uurima ei läinud - pime ja kõle ja hirmus.

Taskulambi seasilmavalgus ei andnud piisavalt turvatunnet.

Kirja järgi olla künkas lausa kahekordne kasarmu.

Tahkuna tuletorn kõrgus üle metsa.

Olla teine valmistatud koos Ristna tuletorniga Pariisis aastal 1874.

Siiamaile tuues aga olla keegi tornid segi ajanud ja nii sai Ristna tarvis valmistatud vägevam ehitis siis Tahkunasse, ja nõrgema jõuga madalam tornike jäi Ristnasse.

Juhtub.

Vaade Tahkuna tuletornist neemele.

Neemel on ka mälestusmärk1994 "Estoniaga" hukkunud lastele.

Väga-väga hea mustikakook piletimüügiputkast.

"Eile korjatud mustikad," mainis nooruke müüja.

Ikka tasapisi edasi.

Lambad. Lihtsalt lambad.

Edasi sõites hakkas Udupea üha korduvamalt vihjama mu kaheksasse-viskavale tagarattale.

Ta on neid vihjeid teinud juba eelmisest suvest.

Kuid.

Sel päeval hakkasin seda kaheksat lausa sõites tundma.

Lähemal vaatlusel selgus, et väliskumm (rehv, misiganes) on lihtlabaselt puru paarist kohast .

Et iga hetk on oodata pauku ja teelejäämist.

Kärdla tundus kaugel, kuid ainuke koht, kust võiks uut mantlit saada rattale.

Kus häda suur, seal telefon ligi.

Helistasin Osalisele, kes päevase hilinemisega pidi saarele jõudma.

Lahkelt kuulati häda ära ja operatiivselt hangiti vajaminev.

Edasi sõitsin kui pommi otsas ja õhtuootuses.

Mil lugupeetavad koos abivahendiga meid üles lubasid otsida.

Aga kuniks pauk käinud polnud, sõitsime ikka edasi.

Hiiumaa Eiffeli torni juurde.

Raha sissepääsu eest hoovi ja teine raha torni ronikuks.

Noh, igaüks tahab elada.

Hoovis oli luulet ja kiikesid.

Ja veel palju muudki.

Ilm oli Tahkunast saadik vihmatibune.

Tornitrepiastmed õnneks veel libedad polnud, kuid fotikas oli paljudeski kohtades piltimise asemel vihmavarjus.

Aga torn oli vägev!

Ja šeriff koerake-piletikontroll.

(klikka pildile ja loe silti kutsa kaelas.)

Vaikselt edasi veeredes. Pihlale, Reigi kirikusse.

Kirik oli avatud.

Edasi, ikka edasi.

Tagaratas üha enam rebenedes.

Kõrgessaares.

Viskoosas õigemini.

Mõis oli soomlaste söögikoht ja vesiroositiik oli üsna umbekasvanud.

Taevas oli pilvine, kuid pääle paari sabina ei tulnud midagi hullemat.

Käisime poes.

Kuna siseinfo kaudu teadsin, et paari päeva jooksul enam poode ei tule, sai varutud rohkem.

Varud varutud, läksime parki einet võtma.

Siis vaikselt edasi, Luidja poole.

Vahepeal sissepöörang RMK puhkeplatsile teel.

Telkimise keeld ja ohtralt lendavaid vereimejaid.

Luidjale. Telkla väike ja pimedas-varjus platsike.

Ujumisrand veidi kaugemal.

Nägin madu, elusat, täitsa ise vonkles.

Õiget ja meelepärast ööbimiskohta siiski ei leidnud.

Kaarte vaadates veel veidi edasi, Palli telkimiskohta.

Jõudsime, otsustasime jääda.

Maa kihas sipelgatest.

Ometi leidsime platsi, kus neid polnud.

Sinna ka jäime, telkla servas, teistest eemal ja merele ligemal.

Telk püsti, õhtusöök manustatud, veidi ringi vaadatud.

Saabus kauaoodatud Osaline ja veidi hiljem tema saatjaskond.

Pakkusime lahkelt sipelgavaba ja kauni vaatega platsi.

Võeti vastu pakkumine.

Meie võtsime vastu kauaigatsetud tagakummi.

Ja osavam pool me tandemist vahetas selle kiirelt ja probleemivabalt ära.

Vana kumm paistis lausa läbi, uhh!

Hää, et uue sai!

Ja tänud toojatele!!!

Õhtul hakkas sadama ja ajas telki, unele.

Läbitud oma katkise kummiga sel päeval 58 km.

Saared ja läänerannik 2.

2011-08-02T12:24:00.014+02:00

25.juuli, esmaspäev

Ärkamine.

Linnud laulavad, meri loksub kõrval, päike paistab.

Rahuline hommikune toimetamine. Tee-kohvi, paar võileiba.

Udupea haarab põletist ja kärsatab sõrmed. Erakorraliselt teab ta aga ülitäpselt, kus asub ravim ja kasutab seda kohe ja sihtotstarbeliselt.

Burnshield ON hea ravim!

Pakid ratastel, asume teele.

Siht Suuremõisa.

Eksime kellegi järjekordsele eramaale.

Kaks suurt koera tulevad vastu, õnneks peremees perra, kes suuna kätte juhatab.

Sadamasse tagasi ja sealt Suuremõisa poole.

Pühalepa kirik.

Kahjuks küll suletud ustega.

Hoovis mitu Ungern.Sternbergi nime.

Loeme vahepeal raamatust Hiiumaa ajalugu ja saame targemaks.

Teel suuremõisa peatab mind kohalik esindaja, kes veidi joogisena alustab sõbralikku vestlust kõigest ja eimillestki.

Kuna midagi mõistlikku ei kostu, raputan proua vaikselt maha ülejäänud seltskonda sulanduma, kes vaikselt kellakümnese-poe poole valgub.

Suundume Suuremõisa mõisa.

Mõisas on kool ja hoovis on imeilus aed.

Teisel pool on spordihoone.

Ja ka muid platsikesi ja kohakesi.

Suuremõisa poest läbi (õlu ja kohuke, vastavalt vajadustele) ning edasi Kärdla poole.

Rattatee keeras Hellamaa peale, mere äärde suurest otseteest.

Meie keerasime koos rattateega.

Lubatud Hellamaa tuulik oli kuskil peidus, kuid suunda järgides leidsime imetoreda külaplatsi kiige, kõlakoja ja telkimisplatsiga.

Mis tundus ülisobilik veidikeseks toidumanustamiseks.

Kõlakoja põrmandut tulid varsti kohalikud lapsed silmnähtavate-kõrvukuuldavate pedagoogide käe all värvima.

Ilm oli ilus, kiile oli palju.

Tagasi teele sõites märkasime ära ka tuuliku.

Edasi Kuri kirik.

"Ma oleks ka kuri," kommenteeris Udupea kiriku santi seisu silmitsedes.

Suursadamasse ei keeranud, mõnel hakkasid kohvineelud Kärdla poole vedima.

Siiski kuulekalt meteoriidikraatri äärt platvormilt kaemas käisime (näha oli mets) ja Paluküla (?) vana kirikut (mis meenutas mulle Saha kabelit - selline kõrge ja lühike) vana bensujaama kõrval.

Kärdlas oli nummi kohvik.

Mõnus lõunane äraolu.

Edasi läbi Kärdla Tahkuna poole.

Veidi kaarti vaadates siiski õigest teeotsast teadlikult mööda ja Ristimäele.

Meie ristike sai käbidest maapinnale.

Ja usinale suveniirimüüjale vahetasime ka raha pannilabida vastu. Mul ongi teist vaja.

Siis pikki Tahkuna poolsaare idakülge üles.

RMK telkimiskoht oli nagu ikka - suur ja rahvarohke.

Kuid rand oli olemas.

Seebitasime end sisse ja läksime ujuma.

Sai puhtam ja värskem tunne!

Telki siiski üles ei pannud.

Sõitsime veidi edasi ja keerasime siis tagasi mere suunas.

Ning leidsime tagasihoidliku lõkkekoha.

Privaatse, kauni, igati sobiva.

Siia me jäime.

Sõime õhtust, pidasime järgmise päeva plaane, vaatasime lihtsalt merd.

Rahu hakkas vaikselt maad võtma ja ajatus sai valdavaks.

Päeva sõiduks 54,5 km.

Hommik telgiukse vahelt.

Saared ja läänerannik 1.

2011-08-01T19:19:00.014+02:00

Kummaline on tagasi olla.

Vale ja ümberhäälestus.

Taas kasti ja seinte vahele ja mürasse ja kitsusesse.

24. juuli, pühapäev

Hommikune rong.

Suund Vasalemma.

Riisipere - Haapsalu rattatee juba läbitud ja ei kutsunud kordama.

Hea, et on, kuid igav.

Rongis meite kõrval soomlastest paar, teel samale Riisipere teele.

Jagasime muljeid ja teadmisi.

Sõidu aeg sai veelkord mõistatusmängu mängitud, et mis peatuses milline perroon ja kuidas-kuhu väljumine.

Eelmine aasta sain Vasalemmas välja ja peale veel kõrgele perroonile.

Seekord aga..

Vasalemmas madal perroon.

Kotid-rattad osakaupa maha.

Ja siis algas Tee.

Halli taeva all ja roheliste vahel.

Kõrval võsad ja metsad ja väljad ja põllud ja karjamaad.

Kaks noort isast võimuvõitlust harrastamas.

Vasalemma-Rummu-Padise ja ikka edasi.

Taevas vigurdas.

Miskil hetkel viskas vihmukest, mille eest bussipeatusse veerand-tunniks varjusime.

Edasi taas niisama.

Korraks aga rahmakas raskeid piisku hakkas.

Kiire peatus ja vesivarustus selga.

Nagu väliõppused.

Ja siis jäi vaikseks ja kuivaks.

"Nalja teed või?" hüüdsin siiras hämmelduses kõrgemale.

Et mismõttes nagu???

Lahtiriietusime taas.

Aga kuivaks jäi.

Mis oli hea.

Enne hooldekodu on hoiatavad märgid.

Tee oli tegelt suht igav. Aga autosid oli vähe ja ei saa kurta.

Miski suletud poe ees tegime eineku.

(Mõnigi pood-astus oli suletud pühaba JA esmasba)

Kuna jaks jalgades, siis esmase peatusplaani Linnamäel heitsime kõrvale ja uhasime edasi.

Haapsalus Müüriääre kohvikusse.

Läbi kohviku rattad tagahoovi ja kuulsad-maitsvad kiluleivad.

Rohukülla viib vanast raudteest kohandatud rattatee.

Pikk ja rahulik.

Õhtaks olime sadamas ja valmis lõpetama päeva juba saarel.

Veidi praamiootu ja poolteist tundi sõitu.

Saarele jõudes suht väsind ja väsind.

Kallast pidi sadamast otse üles.

Vaikne tee ja rand.

Ilusad õhtused merevaated.

Egas muud, kui telk püsti.

Kohale, kus keegi just hiljuti oma ööbimise kokku oli korjanud.

Ei, sodi pold, lamatud koht vaid selline sobiv.

Taaskasutasime.

Ühel pool tee ja teisal meri.

Esimese päeva lõpp.

Sõitu 82 kilomeetrit.

Kelle asi?

2011-07-23T08:18:00.004+02:00

Vaatsin just filmi, kus stseen:

Naine sobrab võõra mehe toas ja leiab pihukotitäie hambaid. Röögatab ja läheb oma poisile kaebama.

Et näe, pervo, kindlasti voodikaaslaste omad.

Poiss põrgatab korvpalli ja lausub marurahulikult nina ees hüpitatavaid hambaid vaadates: Sellele on kindlasti mingi selgitus. Lähme, see pole meie asi!

Jah, mis on kelle asi ja kelle probleeme me kanname.

Ikka meenub jutuke.

Mees läheb sõbra juurde ja alustab usalduslikku vestlust: Tead, su naine petab sind!

See on tema asi, lausub sõber rahulikult.

Jah, aga ta petab sind minuga! lausub süüdlane nüüd.

See on sinu asi, lausub petetu endiselt stoiliselt.

Ja mis sa nüüd ette kavatsed võtta? küsib petja juba üsna ärevusse sattudes.

Vot see on juba minu asi!

Väga õpetlik.

Ning rahulikuks uneks ja muidu nõrkemise ja stressi vältimiseks kõlbab ellu viia paljukuuldud mõte: teha vahet asjadel, mida saame muuta ja mida mitte.

See pole pelgalt leppimine kõigega, oo ei.

Muuta saab kaudselt ja enesele nägematult paljugi.

Kuid end vigaseks muretseda asjade pärast, mida mõjutada ei saa, pole ka mõistlik.

Arvan ma.

Ahja jõel

2011-07-18T19:23:00.019+02:00

Kanuutamas Ahjal

Kiidjärvelt algus.

Alustama pean tegelt sellest, et hommiku 5 äratus

laubasel priipäeval.

Esmane kohvi ja saiake bensukast koos bensuga.

Ning Talnast Trtu poole.

Ilge tee.

Kiiruspiirangud muutusid kogu aeg.

Enam ei suutnud mäletada, et kas ja kuidas.

Et nagu just oli miski märk, aga milline neist?

Jajahh, õige kõik.

Aga ikkagi nõme.

Sooh, kohale jõudsime läbi väikese ekslemisi siiski.

Kiidjärvelt veidi eemale kanuudesse kohalike autodega.

11 kilti veeteed.

3 ohtlikku kohta seletati algpunktis lahti.

Vasakult, keskelt ja paremalt, oli lühikokkuvõte.

Kanuusse ja veele.

Madal, kivine ja okslik.

Veidi kiva ja suunavalikuotsuseid.

Ja kaldalt nähtavat ERAMAA silti.

Kaldad olid linnused, putukased ja liivakaldalised.

Rahuliselt vee kaudu.

Silm ilu imetlemas, kõrv kuuldavat nautimas ja sõõrmed täis rahu.

Pardiemand paterdas oma emmepoegadega.

Taas üks liivapaljandik.

Värvide mäng.

Ürgsuse puudutus.

Kanuunina rahuliselt vett mõõtmas.

Nägime jäälindu. Mitu korda.

Lendamas ja istumas.

Arvestades vahemaid erinevad isendid.

Aega venitades, ometi otsa sai retk veepealne.

Maa jalge all, poodi otsime.

Tunamullu see ju oli!

Ise mäletan, ise käisin.

Jah, vastas kohalik laia sõbraliku irvega.

Oli, nüüd on vabadus.

Poodi pole enne suuri linnu, kadunud kõik.

Veeretk oli üübermõnus.

Kuna ma pole oma mälu jooksul Taevaskojas käinud, sai see tehtud.

Jalutamine.

Mõnus.

Ilus.

Liivasein ise värvirohke ja nimekraabitu.

Värvirohkust oli enam.

Ja siis tagasi teist kallast pidi.

Puul on perse.

Saba taga.

Tagasi Piibe maanteed pidi.

Äksi kirik.

Suur ja võimas, vana ja informatiivne.

Ja saigi õhtu ja päeva lõpp.

Ahvenamaa ja Turu saarestik. Rattaga. 7.

2011-07-14T20:27:00.009+02:00

Noh, kuna pääle rattapraamisõitu mu fotika mälu täis sai (mul säändne vana variant), siis edaspidi sai pilte tehtud teise fotikaga, mille pildimaht hulka suurem siia ülesriputamiseks.

Toopärast rõhume rohkem sõnale.

Neljapäev, 30. juuni.

Nõnda siis, hommik jahisadamas.

Kohaliku joogi-söögikoha sanitaarruumis suurema anuma kohal sanitaardushiga pea pestud, kotid pakitud ja taas valmis teele minema.

Eelmisel päeval korraks sisselülitatud telefoni abil sõnum netistatud tuttavale, kes lahkelt juhiste järgi vajalikud laevaajad teatas.

Et kas laevaga üle vee ja saare vaiksemat teed pidi või mandritpidi suure ja igava tee ääres.

Siht esti Naantali, siis tagasi Turku (Turusse?).

Laev sõitis.

Meie ka.

Esialgu ikka rattaga ja vesi-maantee-pikendustega.

Lossidega.

Ikka mäest üles ja alla.

Ikka karmid tõusud ja seda magusamad laskumised.

Teiselt vesimaantee-sõdukist maabudes oli kohvik-pood teel.

Hommikune aeg, paras teiseks kohviks kohvijoojal ja esimeseks õlleks muutarbijal.

"Siin võite eesti keeles rääkida. Siin on valdavalt eestlaste vägi tööl," lausus letitagune.

Noh, ei pidanud keelt väänama.

Soomemaa kruusatee on sile ja ei tolma.

Kõlab muinasjutuliselt, kuid nii oli.

Nauvo saare läbisime kaarega rattateed pidi.

Sadamasse jõudsime üsna varakult.

Poest läbi, veidi ekslemist ja teeküsimist, ning suures sadamas.

Turg, kohvikud, rand ja öömajagi.

WC on koodiga.

Osav luure ent koodi tuvastas ja nii me sinna vedelema jäime.

Miski sõja mälestusmärgi juures, mitte WC-s.

Ajasime laagri üles

Kõrvaline koht, istepink olemas.

Tegime keset päeva sooja süüa ja tundsime end mõnusasti.

Nõud sealsamas koodiga kempsus kasitud sai.

Kellaajal laevale ja uude sadamasse.

Rymättylä.

Ja seal oli toores jõud.

Need tõusud ja langused ja vaev ja higi ja muu.

Igal tõusul igatsus kämbi ja dushi järele.

Langustel aga mõte, et ehk piisab ujumiskohast ja kuskil telkimisest.

Noh, läbi toore vaeva taas Naantalis.

Ilm on päikselisem, kuid tunne ahistavam.

Rahvast vanalinnas on väga palju, kaardil näidatud ujumiskohad on kas kaljudel väiksed võimalused vette pääseda. Ainus liivarandne Muumimaa juures surnuaia kõrval ja rahvarohke.

(Vihjena, ma ei karda surnuaedu, kuid austan.)

Kunagine kloostrikirik Naantalis.

Oli remondis, sai vaid surnuaias ümber selle ringi tolgendada.

Noh, igatahes otsustasime veel veidi raha kulutada.

Naantali kämping.

Oli pettumus.

Kuid selle me võtsime.

Mägise ala peale paigutadus parkimisplatsid karavanidele oli prioriteet.

Hind oli roppkõrge.

Telkidele oli jäetud väike mägine nurgake, kus magusamatel platsidel laiutasid telkijate autod.

Noh, ok.

Suur linn ja turismikeskus.

Kämpingus oli vähemasti 2 pesakonda eestlasi.

Vist on pop koht. Me ei vennastunud.

Köök oli olemas ja pesta sai samuti.

Kasutasime mõlemat võimalust.

Kahe puu vahele orgunnisime pesunööri rätikutele.

Öösel hakkas sadama.

Tugevalt.

Meil esimese õhtu hoiatus meeles ja enamuse vettkartvat telgi katte alla peitsime.

(Telk on aus, 5ooo pealt ja 10000 alt vett peab kirja järgi. Ka reaalis polnud muu kui siseniiskus see, mis ähvardas. Kuid selle vastu sai õhutust regullida.)

Noh, rätikud sai kiirelt esimese sabinaga varju.

Muud hullu polnud.

Kaelustuvi ka ei olnud.

Linnavärk.

Reede, 01. juuli.

Lühike lõppmäng.

Hommikul kuivatasime telgi ja vastu hirme ja ootusi sai vihmast päikseline päev.

Toitusime.

Pakkisime.

Ja teele Turu poole.

Teele jäi ka surnuaed.

Juba tuttav tee, kuid eelmine kord lausvihmas vaid läbi sõidetud sai, kust nüüd selge (s)ilmaga.

Mõni koht tuttav.

Kuskilt eksisime teisele teele kui tulekul.

Ikka teed küsides ja lõppeks kohal.

Bussijaamast bussiajad mällu ja veidi linna peale.

Turu suur kirik, turg.

Väike rämpstoitumine ja siis bussile.

Piletimüüja astus bussi alles poole tee peal Helsinkisse.

Sama, kes teistpidisõites.

Naeratas ja mäletas.

Vahva ja meeldiv.

Helsinkis läbi Forumist (Udupea vajas uut rattajoogipudelit - sai!) ja raamatupoest (vajasime kaarte järgmisteks plaanideks - saime!) ja siis sadamasse.

Kuradi vale valik!

Aeg siis.

Reede pääletöölaev on sigakallis! 51 euri koos rattaga kärsast.

Aga koduigatsus oli suur ja nii sai.

Tallinn.

Reisi lõpp.

Ja linnas ei tee keegi uhuu-uhuu-huu...

Teises kohas teeb ;)

Ahvenamaa ja Turu saarestik. Rattaga. 6.

2011-07-14T16:59:00.011+02:00

Kolmapäev, 29. juuni.

Pommern.

Laevmuuseum.

Purjemeeste kajut. 16 meest ühes ruumis.

Koiku ja kast asjadega põrmandul.

Mõni oli kardina ette pannud, teine riiulikese koikusse nikerdanud.

Pildikesed seintel silma-hingerõõmu pakkumas.

Purje parandamise vahendid.

Sõrmkübar käis rihmaga pöidla külge.

Kaptenil oli muidugi oma suur (laeva mõistes) ja üksik söögisaal ja kajut.

Oli ka kolmekohaline reisijateruum.

Siit seda võimast laeva juhiti.

Ja vastupidi kinnistunud arusaamadele filmidest ja muust, oli rool suunaga ahtri poole.

Noh, nagu paadis aerutades oled seljaga sõidu suunas.

Oli igasugu väljapanekuid ja sai laeva seest ja väljast kaeda.

Isegi filmi näha omaaegsete laevameeste mälestustest ja originaal-filmilõikudest.

Elu laeval.

Kõrvalolev meremuuseum koos ainulaadse piraadilipuga oli remondis.

Tuleva aastani.

Ajaloomuuseum väga ei tõmmanud. Enam.

Marehamni kirik aga oli avatud ja ilus.

Laed kaunistatud servi sarnaselt Finströmi kirikuga.

Ja orel, mida mina ennem näinud polnud - rida vilesid horisontaalis.

Liinailu vaadatud, kämpi tagasi (seekord olime telgi püsti jätnud, kotid sisse visanud ja tühiratastega kultuuritiiru teinud).

Telk kokku, pakid peale ja minekule.

Mõnekümmend kilomeetrit idas oli sadam, mis Ahvenamaalt taas Tur saarestikku viis.

Munakiivrid möödusid meist taas.

Ikka tõusud ja langused.

Ikka karge, kaljudest metsaks ja põllumaaks saanud ilu.

Lumparlandi sadamasse.

Munakiivripaar juba ees.

Ja hulka teisigi jala, ratastega ja autodega.

Piletiraha ei küsinud keegi.

Terve Ahvenamaa sai ületatud (rattapraam välja arvata) sellesama esimese 5-eurise piletiga, millega kaasneb kleeppael rattal vist andis loa liigesta tasuta.

Et Ahvenamaale saamiseks peab maksma, ära saadetakse tasuta.

Ees ootas 5-tunnine laevasõit.

Viie vahepeatusega.

Paljukiidetud kaljurünk, Kökari-nimeline turistimagnet sealhulgas. Reklaamitud kui ürgse ja puutumatu looduse kehastus.

Ohtralt reklaamitud.

Munakiivrid meist sinna jäid.

Meie aga Galtby sadamas Korpo saarel maabusime.

Kell oli hilisõhtu.

Veidi sõitu veel ja peatusime jahisadamas saare keskuses.

Parkimispratsi ääres jupike niidetud muruga, kuhu telgile ruumi.

Olime Soomes, seepärast lihtsalt telkisime.

Väsimus, õhtusöök ja unele.

Kaelustuvi oli tagasi ja kosutas taas hinge ja meeli oma hüüdega.

Uhuu-uhuu-huu.

Ahvenamaa ja Turu saarestik. Rattaga. 5.

2011-07-14T16:34:00.012+02:00

Teisipäev, 28. juuni.

Hommik.

Toibumine.

Hommikutee-kohvi ja toitumisprotseduur.

Rattapraam peaks väljuma 11.30.

Vedeleme siin ja seal.

Noored naaberratturid samamoodi.

Eile õhtul meist möödunud ja siis taas vastu sõitnud munakiivripaar on jõudnud samuti praamiootele.

Naeratame ja tervitame.

Kodinad kokku ja kaile valvele.

Pakume, palju rattaid teisest sadamast siia tuleb.

Me kõik eksisime - mitte ühtegi!

Saabub praam.

Kapten-praamijuht loeb meid üle (2+2+3) ning asub rattaid paigutama.

Kõige käepärasemalt.

Maksame veotasu ja istume laevale.

Saared, laiud, vesi.

Kivi ja mets ja rootsipunased kõiksugu hooned.

Maabumine järjekordses väikesadamas.

Ja loomulikult kohe tee üles, kõrgemale.

Teised kaovad kiiremini, meitel aega küll.

Imelise kaitsekihiga hobused tee ääres.

Ja neid oli terve kari.

Putukate kaitse?

Hääletusega otsustasime Eckerö saare külastamata jätta.

Sõit sama teed pidi edasi ja tagasi saarele ja selle teise otsa ei tundunud ahvatlev.

Laisad, mis muud.

Tee peale jäi kohvik.

Talus oli 1 maja kohalikuks kohvikuks kujundatud. Köögi-müügiruum ja söögituba, lauad maja ees.

Pere lapsed mängimas õues ja perenaine ise lahke ja sõbralik.

MIda muidugi peaks sel saarel proovima, on alandkaken ehk ahvenamaa pannkook.

Paks magus kardemonirohke omletiomadustega küpsetis, mis kaetud moosi ja vahukoorega.

Kulgesime edasi Marienhamni suunas.

Tee peale jäi tuulik.

Meie jäime tuuliku ette.

Lõunatama.

Pilk tuulikualusesse panipaika tõi naeratuse näole.

Hõu-hõu, kuumas suvepäevas.

Ikka tasapisi kulgedes, ikka vastutuult ja koguaeg ülesmäge (no laskumised läksid nii lihtsalt ja kiirelt, et ei märganudki) jõudsime õhtuks pealinna ehk Ahvenamaa keskusesse.

Suund kämpi.

Ilus vaikne linnakene.

Suure pargiga, kus jalutas suvaliselt selline isend.

Jah, kui teda piltima hakkasin pröögatas isend äkitselt koleda häälega.

Muidugi hüppasin ellujääjana instinkrtiivselt üsna palju kaugemale.

Kämping.

Suur ja avar, mere ääres.

Ihupesu tasuta ja müntidega riidepesu ja kuivatuskapp.

Kasutasime juhust.

Dushid ja WC asusid majas, mille uks oli lukus.

Koodi nägin kõrvaltvaadates ja -abistades siiski ära.

(Alles hommikul avastasime, et koodinumber oli telgile antava numbrilipiku peal samuti olemas.)

Väike pagasivaba reid linna peal.

Õhtusöök.

Ja siis ilmusid otse meie naabrusesse munakiivripaar.

Vahva :)

Rannavees ujusid luiged.

Kaelustuvi ei olnud.

Keset ööd tormas Udupea telgist välja.

Kiskus prügikoti verejanulise kajaka hammaste vahelt välja ja kinnitas kõik pätsatava varjulisemasse ja kaitstumasse kohta.

Sai öö, kus karjusid kajakad ja muud pisilinnud.

Ahvenamaa ja Turu saarestik. Rattaga. 4.

2011-07-11T16:50:00.029+02:00

Kõrged vaated vaadatud suundusime edasi Finströmi kiriku poole.

Finströmi kirik
Finströmi keskaegne kirik asub Ahvenamaa põhisaare südames, 5 km kaugusel Godbyst. Kiriku kaitsepühakuks on püha Miikael. Säilinud on keskaegsed freskod, mis reformatsiooni ajal üle lubjati ja nüüdseks taas lubja alt välja puhastatud on. Väga väärtuslikud keskaegsed pühakute puuskulptuurid. Kaunis kirikuaed ja ümbrus.

Allikas.

Tõusude ja languste, kõrgete puude vahel hakkas peagi silma kirik ise.

Sõitsime ligemale.

Kiriku ümber oli surnuaed. Mõned inimesed askeldasid haudade vahel.

Kirikuuks kandis endast kaunist luku-midagist.

Eeskotta pääsesime, edasi kuid mitte.

Nördinult tiirutasime hoone ümber.

Ühes aknaorvas oli suurim herilaspesa, mida minu silmad näinud.

Veelkord käisime ust logistamas.

Ja seekord see avanes.

Kirikus kõndis mehike, noogutas ja väljus taas.

Ju ta meite jaoks selle avaski.

Astusime sisse.

Jah, ja siis ma armusin.

Lagi ja seinad olid täis mahedavärvilisi mustreid ja ornamente.

Kantsli Püha Vaimu tuvi nägi välja kui põhjamaine papakoi.

Altarivitraaž rahulikes voogavates toonides.

Seinad seal ümber ikka sedasama muistsehõngulist maalingut täis.

Stseenid Piiblist segi kohalike sündmuste ja tõekspidamistega.

Siin-seal suisa kaljujoonislikud omapärased elukad peidetud üldise ornamentika vahele.

Seinteorvades rohkem- ja vähemmuistsed puuskulptuurid.

Sellised tegelased kirikusammastel.

Ühtlane mahe kaetus.

Laevamaketid laest rippumas.

Kõrval taas stseenike meremeeste elust.

Uhh, ma ei tahtnud sealt lahkuda!!!

No kuidas sa väljud uksest, mis selline välja näeb?

Aga igal asjal on oma aeg.

Ja aeg kiriku sisemuses olla ja tunda ajastu hõngu end paitamas sai läbi.

Istusime kirikuaia taha piknikupingile ja lubasime enesele kerge lõuna-võileibluse.

Ningsiis taas teele.

Plaan jõuda õhtuks üle vaadata ka Geta, Ahvenamaa kõrgeim kohake.

Nagu ikka, suvesoojas punakatest teedest üles ja alla.

Tuul ikka vastu.

Tuul oli kogu aeg vastu, ükskõik, mis suunas sõita.

Nüüd siis kaunis kolmikpilt meie kamba täisvarustuses sõiduratsudest.

Poe ees, mis napilt enne sulgemist me viimaseks tankimiskohaks sel päeval.

Ning siis keerasime teele, mis tippude tippu viis.

Minule ei sobi aeglased, veidi liiga suure nurga all pikad tõusud.

Ma olen sprinter selles suhtes.

Et olgu või järsem, kuid lühem.

Nii ma siis tunnistasin oma allajäämist ja susin ratast käe kõrval üles lükkama.

Kiirus oli teistega, kes usinasti sipsisid ratta seljas, umbes sama.

Mäkketõusul vaikselt juba kõrvale vaatama hakkasime, et kas magamiskoht, mis piisavalt lage telgiks ning piisavalt silma alt ära.

Noh, päris sobivat kohta ei leidnud.

Üleval Geta tipus.

Kuulsime eesti keelt.

Terve bussitäis turiste imetlesid Ahvenamaad oma kõrgeimas ilus.

Kes kuhu, millal ja kuidas.

Noh, mina eelistan iga kell oma viisi rändamiseks :)

Tuterdasime veidi mäeharjal ringi.

Vaatetorn kõrgeimas tipus.

Ning vaade sealt.

(Telkimiskohta ei paistnud.)

Laskumine.

Järgmine päev kell 11 pidi minema ainus rattapraam kogu päeva jooksul, ning sellega tahtsime edasi saada.

Selles kandis kuid poole päevateekonna kaugusel polnud ühtki kämpi, kus avalikult ööbida.

Kui ei tahaks just varahommikul kell 5 sõtkuma hakata.

Leidsime veidi sügamal teelt kõrval ühe suht sobiva kaljuplatsi.

Sadam paari km kaugusel, et jõuaks küll hommikul.

Siiski soovisime sadama enese enne üle vaadata.

Sadamas oli kai, ilus vaade, paar väikest paati, mõned autod, üks karavanauto ja rannas 2 ratturit, meite moodi elamine kaasas.

Piilusime rannahooned üle.

Esimeses oli keset majakest laud ja seinte äärtes pingid.

"Siia saame matid mahutada küll, kui hämaramaks läheb," lausus Udupea.

Jah, täitsa võimalik.

Kui need teised ratturid juba seda polnud plaaninud.

Veel veidi luurimist.

Kuivkäimla, ok.

Siis majakene, kus eri ustel eri sugude märgid.

Sees aga.. oplaa! suur riietus(?)ruum.

Betoonpõrandaga, pool sellest põrandalaudadega kaetud.

"Vot selle me võtame!"

Kõik olid nõus.

Väljas oli piknikupingike, kus valmistasime õhtusöögi.

Noored sakslased (hollandlased? miskid muud? keelt ei osanud täpselt tuvastada) kokkasid samuti vee ligidal kivil.

Ootasid samuti homset rattapraami, mis muud.

Ja siis oli veel vanapaar, kes karvanis elutses.

Noh, selle elutsemisega on vist nii, et Ahvenamaa pole nii soome, et kõik rnna.ja sadama-alad vabaks kasutamiseks oleks.

Et nagu ametlikult mitte.

Nihverdamisi.. eks kusagil pea ju olema ;)

Õhtu oli ilus.

Kõik nautisid sulnidust.

Noored lõid miski hetk, kui kohalikku rahvast enam ei liikunud, telgi üles pöösa varju.

Sellise nähtamatu.

Meie ei riskinud, liiga suur ja silmatorkav.

(Leia pildilt telk)

Päike vajus madalamale, kalad lõid suures kaares lupsu ja mõnus oli olla.

Üks hetk viisime rattad valitud ruumi betoonile, omad matis kõrvale puuplatele.

Poiss sättis end magama.

Meie tavaar oli silma alt ära.

Vanad kobisid oma karavani.

Noored istusid ja nautisid vaadet liivarannas.

Meie Udupeaga paadikail.

Ja siis tuli politseiauto.

Kõik nägijad olid rõhutatult tavalised ja igapäevased ja üldse me lihtsalt naudime siin vaadet!

Silmanurgast vaadates kaht mundrimeest, kes autost välja loivasid, veidi edasi-tagasi kõndisid, suitsetasid ja telefoniga miskit infi jagasid.

Ei, tõesti, me lihtsalt istume kail ja vee ääres ning vaatame lendkalu.

Või mis te siis mõtlesite?

Veerand tunni pärast politsei lahkus.

Läksime auto kohale.

Noorte telk sinna ei paistnud, põõsad varjasid ära.

Pealegi olid nad vaid sisetelgi püstitanud, sellise tumedakarvalise.

Suht tähelepandamatu.

Aga õhtu oli tõesti ilus ja vaikne.

Kaelustuvi oli ka meile järele jõudnud.

Kobisime katuse alla, kuulasime turvalist uhuu-uhuu-huu'd ja saigi rahuline öö.

Ahvenamaa ja Turu saarestik. Rattaga. 3.

2011-07-11T16:19:00.049+02:00

Esmaspäev, 27.juuni

Päev tõatab tulla kultuurne.

Soe vesi on müntide eest.

Vähemad ja lähemad riidetükid saab siiski Fairyga (abiks igasuguste nõude ja riiete pesuks kiiretes ja külma veega oludes) läbi lobistatud ja ratastele kuivama visatud.

Õhk on soe ja tuulekest jagub.

Väike pudruke ja hommikuteeke-kohvike.

Mõtelus ihupesuks.

4 minutit sooja vett võtab 1 euro.

Ratsionaalsus teeb kava.

Kahekesi siva shampooniseks ja kähku vaheldumisi vee all puhtaks.

Et rõhk osaval ettevalmistusel.

Kaks ihu on seebitatud ja loputatud poolteise minutiga.

Ja sooja vett üha jookseb ja jookseb...

Neli minutit on päris norm aeg, et mitte niiväga tõmmelda.

Eks teinekord targem.

Ilm on soe.

Lubatud 13-16 kraadi ööpäevaringselt on muundunud ligi 30 soojuskraadidega päevadeks ja tuntavalt jahedamateks õhtuteks.

Jah, sääsed ja muud lendlejad on. Kuid nende vastu on tõhusat vahendit, mida pääle pritsida.

Hommikused toimetused tehtud, asjad kokku ja teele.

Päev plaanitud kultuuriline.

Suund Kastelholmi.

Keksaegne loss, vabaõhumuuseum ja vanglamuuseum.

Tüüpiline rootsipunane ka tuulikutel.

Ja 1800 teisel poolel olnud majapidamine.

Jaanipäevakaunistused.

Kõiksugu vajalikud hooned oma välise ja sisemusega.

Loomahoonete vahel ka puust loomanäidised.

Majas sees kahekordsed voodid nii kümnekonnale lapsele ja vanematele.

Vanglamuuseum.

Eeskojas tulekustutid.

Vaheruumis ahelatest kollektsioon.

1800-ndatel oli see kamber 1-6 karistusaluse jaoks.

Urrima kitsas ikka max-kamba jaoks.

Peerg nurgas, loomanahad, paar plekk-kaussi..

Ajad edasi sai koikusid rohkem ja inimesi vähem ühele pinnale.

Kõrval elas vanglavalvur oma perega.

Nostalgialaks.

Felixiga...

Kastelholmi kindlus. Miski 1380-ndatest saati erinevaid oli (juurde) ehitatud.

Kustav Vaasa aeg sai kuninglikuks kindluseks.

Vahepeal kasutati viljalaona. Mõnikord põletati maha.

Noh, nagu ikka.

Näide kindluse ehitusest:

Vot nii tariti kiva üles ja mörditi kindluseks.

Sai näha seest ja pealt ja väljast, alt ja ülalt.

Keegi valitseja pani oma venna sinna aastateks kinni.

Väiksesse vangikongi.

Karmid ajad olid.

Lossiga on seotud hulk pärimusi Rootsi kroonitud peadest ja teistest kuulsustest. Sellejuures on jahti pidanud kuningas Gustav I Vasa

(12.05.1496–29.09.1560; valitses 1523–1560), siinses vanglas istus ka

poolvendade poolt troonilt kukutatuna tema poeg, oma kroonimispäeval Rootsi aadliseisused asutanud ja Liivi sõja päevil Eestitki valitsenud kuningas Erik XIV (13.12.1533–26.02.1577; valitses 1560–

1568) ja siin laskis poolvend Johan III (20.12.1537–17.11.1592; valitses 1568–1592) kostitada teda kurikuulsa mürgitatud hernesupiga, mis Eriku eluküünla kustutas. Enne seda oli aga ka seesama Johan viibinud Kastelholmis Erik XIV vangina.

Allikas.

Raudrüü 10-12 aastasele aadlivõsukesele:

Keskaeg läbitud, kulgesime edasi.

Suure tee ääres ja kõrval kulges rattatee, mis sellisel kohal otsustavalt lahku lõi:

Färjsundet

Godby lähedal asuv Färjsundet on üks ilusaima vaatega koht Ahvenamaal. Siin on läbi graniidikalju lõhatud teetunnel. Maantee sööstab tunnelist otse kõrgele sillale, aga tunneli kohal avaral kaljumäel on kohvik ja vaatetorn. Färjsundeti sild ühendab omavahel Finströmi ja Saltviki valla.

Allikas.

Sõitsime tee kohale, kaljule, millest tunnel läbi raiutud.

Ronisime ka vaatetorni, mis lisaks kõrgus.

Vaade oli ilus.

Isegi binokkel oli, et kaugemaid paiku selgemalt näha.

Nägi ka, kohe päris selgesti.

Tipupuhkus ja edasi.

Kiirustamata.

Soome vanima, Finströmi kiriku poole.

Ja seal ma armusin.

(Püsige lainel, ma veel jätkan!)

Ahvenamaa ja Turu saarestik. Rattaga. 2.

2011-07-08T10:52:00.018+02:00

Laupäev, 25. juuni

Taevas on pilvine.

Päev, mil laevad ei liigu ja poed on kinni.

Rohi ei kasva ja maailm on seiskunud.

Hommikustelt vanakestest tervisekõndijatelt õiget läbimetsa-otseteed täpsustanud, suundume inimvaiksesse suvehommikusse.

Isegi autod ei sõida. Oluliselt.

Ometi on meite üllatuseks avatud kohvik-pood tee ääres.

Polegi nii väljasurnud see maailm.

Tangime end ning edasi Taivassalo poole.

Veerevad rattad, kilomeetrid ja ajake.

Taivassalo keskuses lõunapikniku peame.

Ning ikka edasi Kustavi poole.

Üle saari ühendavaid sildu.

Vahepeal siiski suurema kaare teeme kui suur maantee.

Vahele jääb käsitööküla ja rahulikum sõidutee.

Käsitöökülas sepikoda, keraamikatuba ja muud põnevat.

Kustavi on küll koha nimi, kuid sadam veel veidi eemal, saarte tipus.

Kohvikus turgutust võttes möödusid meist 2 munakiivritega ratturit.

Sadamas pold telkimiskohta.

Ja kämpi me otseselt ei vajanud. Rahast ka tiba kahju ju.

Nii siis veidi tagasiteed ja lihtsalt aadressiviidata metsarajale.

Mis viis elektrijaamani, suure telemastini ja metsasihini.

Kõrgel lagedal kaljul.

See koht meile meeldib, oli otsus.

Kui Eestis on mõni vägev (haa!) rändrahn, siis enamus Soomemaast on üleni üks suur kivi.

Mille peale end mõnikord tummisemalt, teinekord õhemalt sammal ja puud end laiali laotanud.

Langenud puu näitab oma õblukest juurestikku.

Kuid ei karda raskusi pioneer!

Telk püsti samblalaigule, vaiade asemel nöörid kivikamakate ümber ja suurepäraen rahulik ööbimiskoht olemas.

Õhtusööki valmistamas.

Ning öine-hommikune koristatud platsike.

Õige matkaja sodi ega jälgi maha ei jäta!

Õhtul mööda kive rännanud, taagita ratastega veelkord sadamas hommikuks olukorda kontrollimas käidud, sai uni rahulik ja lindude laulus.

Kaelustuvi tegi uhuu-uhuu-huu.

Pühapäev, 26. juuni

Hommikul vajadused kaasasoleva veega aetud, paar tunnikest enne Ahvenamaa laeva sadamasse.

Kus avastasime avatud dushiruumi.

Ei saand jätta juhust kasutamata!

Higi-sääse-(ja-tõrje) ja tolmukihi võrra kergemad, loivasime laeva poole.

5 eurot näost (rattast) , paelake rattale ja oligi pääse Ahvenamaale.

Munakiivri-noored samuti samale laevale.

Pool tundi sõitu, siis Brändö saarestikult laevalt maha.

Aega 2 tundi ja pikkust 23 km.

Et järgmisele laevale jõuda.

Neid ei käi just sageli, kord kaks päevas.

Ahvenamaa punased teed.

Ja esimene kirik saarel, mis silma hakkas.

Saar(estik) oli pagana ilus.

Oma looduse ja tõusude-langustega.

Veisekarjale oli tehtud tunnel maantee alt läbi. Karjamaalt laudani.

Sillad ja üksikud majakesed.

Uus sadam.

Meile juba tuttavad munakiivrid oma matkaratastega.

Väike lõunaeine.

Ning siis laevale, kus enam raha ei küsitud.

Ikka rattad alla autode juurde ja ise ülesse kohvikusse.

Sõit 2,5 tundi.

Lõpuks ometi Ahvenamaa suursaarestikus, Vardös.

Kus oleksime tahtnud olla juba 2 päeva varem..

Kuid mis seal ikka.

Ahvenamaa on ilus.

Lihtsalt ilus.

Sõidad vaikselt üles-alla, vaatad kõrvale ja hing laulab.

Omi viise.

Kivi ja metsa, rootsipunaseid ehitisi, õunapuu-istandusi (mida oli palju), Sinist taevast ja sagedast vett.

Hing laulab seda kõike.

Tulevad kämpikohad. Peatume esimeses, uurime hindu ja olusid.

Kena keik, kuid siiski vaataks ka järgmist.

Teele jääb matkarada, kus lubatakse kuue erineva uskkonna matmisplatse, õigemini nende jäänukeid näidata.

(Kreeka õigeusk, vene õigeusk, katolik, luterlik, juutide ja islami oma).

Loobume siiski jalgsirännakust.

Bomersundi varemed kondame ent läbi.

Ning sinnasamma külje alla võtame ka telkimiskoha.

Ikka söök ja igaõhtused toimetused.

Kaelustuvi tegi uhuu-uhuu-huu ja saigi päev unenäoks.

Ahvenamaa ja Turu saarestik. Rattaga. 1.

2011-07-07T10:52:00.015+02:00

Neljapäev, 23. juuni

Hommikul Tallinnas laevale.

Rattad alla autode juurde ja ise üles vedelema.

Kahe-pooletunni-pärast Helsingis.

Laevalt maha ja juba tuttavat teed pidi jaama.

Rongijaama.

Selgub siiski, et kaugliinibussid Kamppist ehk paar tänavavahet eemalt end teele asutavad.

Ei ole lugu.

Kamppi, siis Kamppi.

Liftiga alla bussijaama.

Ja nagu ikka Soome kombe kohaselt, tõstab valgepluusi-lipsumees-bussijuht pakid ja rattad ise oma käe järgi alla pagasiruumi.

Pileti olime ülevalt bussikassast juba soetanud.

(Kui sellele ei mahu, minge järgmisega, pilet kehtib)

No mahtusime.

Vahele küsimus, kas tahame ehk teise punkti sarnasel marsruudil.

Ehk oleks võinud...

Pagas all, meie üleval ja sõit.

Eelostetud piletid on odavamad, kuid rataste eest tuleb ikka lisa lisada.

Poolel teel Helsingist Turku (Turusse) hakkas sadama.

Ja sadu jätkus ja kestis.

Kui bussilt maha saime, kobisime kiiresti katuse alla end kohendama.

Sadas.Tihedalt ja tuulega.

Ilmateade rääkis tormist.

End läbi vihma ja kultuuripealinna umbes õigele otsale saanud, otsustasime tiba peatuda ja oodata.

Et ehk siiski.

Vaibub sadu.

Veidi vaibuski.

Pooltunnikest lausa kuivas sõita saime.

Kuni hakkas taas.

Tihe vihm suure tuulega. Mis märgas kõik kondini ja kotisügavusteni.

Sildu ületades olid vaated suurepärased. Vihm jooksis risti ja tuul surus mõnuga piirdeni või autorataste poole.

Ahjaa, eesmärk oli Turust (Turkust?) saarestikku pidi Kustavi sadamasse jõuda, et säält Ahvenamaale.

Plaani kohaselt siis Ahvenamaale jaanikuks ehk 24-nda õdaguks.

Muumimaa kandis Naantalis siiski hoolimata vihmast veidi vanalinnas tiirlesima.

Vanalinn on seal vapustavalt ilus, isegi vihmase ilmaga.

Muumimaale ei läinud.

Vihmariided hakkasid läbi laskma.

Ikka üle saartevaheliste sildade ja väike peatus kioskis, kus soe pirukas ja kohvi-tee.

Ja ikka edasi, Livonsaari poole, kus kirja järgi kämp.

(Sest nii märjana ja pidevas sajus on katus pea kohal ehk ligidal parem kui telk keset kõnnumaad. No näiteks toidu valmistamiseks.)

Olid tõusud ja langused, suurepärased vaated.

Läbi tuhktiheda vihma, mis tuli vasemalt poolt.

Olete ju näinud neid katastroofifilme?

Jah, just niimoodi hoogudena.

(Pilti ei teinud, sest.. liiga märg)

Autod märkasid meid hoolimata ilmaoludest ja sõitsid vastasvööndisse tõmbudes kaarega mööda.

Rattateed, mis olid, koondusid kohati kahe suuna vahelisele haljasribale, tiirutasid üle kaljudesse raiutud autotunnelitest ja olid igati rattasõbralikud.

Kui olid eraldi rattateed.

Mõnikord ei olnud.

Livonsaari caravan.

Kohale jõudes katkeks vihmasadu ja ilmus päikene soe ja kuivatav.

Astusime registratuuri. Tilkudes kui kolm kolli.

Kuna mina ainsana sel hetkel silmanägemist ja keelemõistmist korraga omasin, olin nõus paberi täitma.

Võtsin tilkuva kiivri ja ulatasin Udupeale.

Võtsin tilkuva rattakinda paremast, kirjutamisekäest ja ulatasin Udupeale. Kes selle õues sorinal välja väänas.

Palusin kämbiomanikelt paberit käe kuivatamiseks.

Ja alles siis julgesin tähtsale paberile käega ligineda.

Kohale ei kummardunud, oleks kohe märjaks saanud.

Täitsin vajalikud formulaarid (ma loodan, see on õige sõna).

Saime õiguse ja juhatuse telgi paigutamiseks.

Küsisime kohe ka kohta, kus riided kuivama võiks panna.

Alul puigeldi, kuid siis heldus meeste süda me haledast väljanägemisest ning saime ühe sauna eesruumi koos kuivatusrestiga oma käsutusse.

Kiitus ja tänu!

Läksime karavanautodest ja majakestest veidi eemale telgisaarele ja lõime telgi püsti.

Elukogemus oli näidanud, et kolmene telk kolme jaoks on tulusam kui kaks telki kolmele.

Sest maksab telk. Inimesed tunduvalt vähem.

Lõdisedes telk püsti, kottidest kuivad riided ja lahkelt pakutud sauna eesruumi ümberriietuma.

Ei, saun pold soe, kuid siiski katuse all.

Hakkas taas tibama.

Suures majas oli kokkamisvõimalus.

Tegime, toitusime, soojenesime.

Kuivasime tasapisi.

Rattakotid olid läbiligunenud.

Magamismatid osaliselt samuti.

Muuga oli nii, et mis enne eraldi kiles, oli enamasti kuiv.

Palju asju polnud.

Kogu edasise reisi olid. Hoolikalt.

Peaagu kõik asjad eraldi vutlarites.

Saabus sume õhtu.

Kaelustuvi tegi uhuu-uhuu-huu ja vastaskaldal laiutas ebaharilikult suur luik.

Läbisõit u 53 km.

Reede, 24. juuni

Telk-kotid kokku.

Priist pesust ütles äsjavettind keha ära.

Märjad riided olid selgapanemis-kuivad.

Küll keha soojendab jäänukid.

Rattakettidele veidi õli, veepudelid vett täis ja taas teele.

Eesmärgiks sadamst ülevee sõita ja siis maismaad mööda järgmise sadamani.

Kustavini, me esimesse sihtmärki.

Sadamani jõuame, praamiga kõrvalsaarele ja siis risti üle kauni looduse järgmisse praamisadamasse.

Kus tabab teadmine.

Et see pole see, pole see.

On hoopis vale koht.

Õnneks need lühimaa-maanteepikendused ülevee üsna sagedasti liiguvad.

Nii siis maabume vajalikus punktis.

Ja tõdeme, et ei antud ega järgmisel päeval pole ette nähtud ühtki praamiretke meile vajalikus suunas.

(Ei hakka siin vist nimede ja kaartidega tüütama, uskuge niisama mu hämaraid sõnu)

Veidi kirutud ja nii, sai siis ots ringi keeratud ja otsus valmis.

Maaninalt maaninale sõitmise asemel ootab ees kahepäevane teekond ümber vete. Kaarega.

Sihtpunkt ikka Kustavi.

Ilm pidas kuiva, mööduvast majast küsisime joogivett ja vajadusel kohalikelt õiget teeotsa.

Loodetud Ahvenamaa pööripäev lõppes veidikese tagasiteega, pühasuletud poodidega ja vaikse inimtühja, kauniilmalise sõiduga.

Tee peal ikka väike eine keskuseplatsil, kaemus kohalikku kirikusse (nagu ikka, kui teele jäävad), ning ikka edasi. Kohati rattateed, kohati sõidutee ääres.

Kaart, mis meil kaasas, lubas ujumiskohta.

Mis Soomemaal vaikimisi lubatud ööbimiskohaks.

Ikka tõusud ja laskumised.

Ikka palavus ja janu.

Ikka teelt eksimised ja uuesti teeotsa otsingud.

Lõppeks, edasi ja tagasi, leidsime otsitava.

Väikepaatide sadama, kohaliku kogukonna sauna, ujumisribakese ja vaibapesemisplatsi.

Mille ka telgistasime.

Saunas pidas rahvas oma juhannust, meid ei segatud ja meie ei seganud kedagi.

Käisin küll lahe ääres õhtul tulesid otsimas, kuid ei märganud.

Meid jälitav kaelustuvi tegi oma südantlõhestava uhuu-uhuu-huu ja kuulutas päeva lõppenuks.

Ahjaa.

Selgituseks.

Vaibapesukohad on Soomemaal sellised kohad, kus tullakse vaipu pesema.

Antud kohas oli 6 pikka vanni pealt mitmel moel tuleva laheveega. (Juua ei kõlvanud, pesta ent küll, end ja nõusid.) Pikad lauad, mida vannidele asetada.

Ja üks kuivatusrull.

Juhistega, kuidas näppe pole kasulik koos vaibaga vahele pista.

Nii möödus me jaanipäev.

Läbisõit u 58 km.

Olen jälle teel

2011-06-22T19:51:00.005+02:00

Pakid on koos.

Homme on minek.

On the rõud ögein....

Elu kahes kotis ja ratastel.

Matt ja magamiskott lisaks.

Ju hiljem muljetan.

Kui.

Veidi suve

2011-06-22T13:56:00.009+02:00

Hakkas pihta-peale.

Soe ja valge aeg siis.

Mil ma häbiväärselt vähe linnas ja ruumis viibin.

Häbi pole linna ega ruumi, vaid koduloomade ees.

Aga mul on Koduhaldjas!

Sattusin miskitpidi oma reisiratsuga Valgehobusemäe kanti.

Pidevalt kimas mööda ratastega kaunistatud autosid.

Valgehobusemäel oli miski kross.

Jätsin ratta parklasse ja kakerdasin veidi ringi.

Nagi omainimene - kõik kiivrite ja kinnastega.

Mul muidugi pole edev-mugav rattasõiduriietust.

Ja suuna olin ma ka ära kaotanud.

Helkur-korraldaja siiski miski suuna näitas ja jõudsin enese üllatuseks õigele rajale ega jäänud rattusrite massile jalgu.

Teateküll, need lilled, mille nimi mulle praegu meelde ei tule..

Ei old hortensiad.

Ega hüatsindid.

Hmmm... õige! Orhideed!

Või..????

*tähelepanelikud jälgijad on taime siiski lupiiniks nimetanud.

Olgu sis lupiin!*

Ja nagu laulurefrääniks rate-pilte oma rattast.

Jah, ma olen imelik.

Sekka mõnusat teed, sooja ilma, langenud puid.

Ja jälle veidi Rate-ratast.

Võite talle feimi anda.

Või mida iganes.

Ja siis oli veel selline neoonrohelise sähvakuga kuusemets.

Ja pärast jõudsin Aegviidu kirikusse enne rongile minekut.

Astusin ligi kirikust tulevale memmele ja lihtsalt küsisin sissekaemist.

Lasigi.

Rääkis.

Põhjalikult.

Andis teavikuidki lisaks.

(Minust on ikka julge nahhaal saanud.)

Noh, ja siis kaarega rottide manu.

Siili-TV

2011-06-08T09:51:00.003+02:00

*
Istun hommikul Haabneemes toas, pooleliitrine piimapakk ühes ning juustusai teises käes ja vaatame läbi akna siili askeldamisi.
Maja alt välja, hiljutiniidetud rohukõrred risti suhu ja nina üleval hoides kikivarvul maja alla tagasi.
Ja ikka uuesti ja uuesti samale ringile.
Pesa tegi vist.
Piltima ei tahtnud minna - ehmatab veel ära ennast. Aiastki ära, seda häda veel vaja!
Keegi peab ju tigudele hirmuks olema!

Vaevalt et see nüüd sama isend on, aga tegevus oli väga sarnane paari aasta tagusele nähtule.

Oleks veel kauemgi vaadanud, aga tööle pidi sõitma hakkama.
P.S Hommikused rattasõidud on mõnuzad!

*

Tegusad ajad

2011-06-03T09:20:00.004+02:00

*
Väike ülevaade.
Esmasba õhtul piljardisse. Neljakesi kolm tundi ühe laua taga ja väga lõbus oli.
Rõõmu oli peaaegu pöördvõrdeliselt mänguoskusega.
VÄGA lõbus oli.

Teisiba ratas remonti, vennas käis korra kompuutri sisemise eluga tutvumas, siis sain taas kohendatud ratta kätte, suure uhaga Haabneeme kasvuhoonet kastma ja mõne tunni pärast tagasi.
Nõmmele.
Tähetorni.
Keskööl.
Nägin omaenese silmaga läbi teleskoobi Saturni. Koos rõngastega.
Ja jalgpallisuurust 80-kilost meteoriidikamakat.
Öösel väsinuna tuttu.

Kolmaba sai kodukaunistaunistamisele pühendatud. Õhtul.
Päeval india restoran Little India.
Huvitavad maitseelamused.

Neljaba õhtul Bicycle Film Festival.
Ratastest ja ratturitest.

Lühidalt, on soe aeg ja palju tegevust.

*

Mina tahan ka

2011-05-30T13:44:00.005+02:00

*
Manifest.
Kunstihoones näitus "Sõnastamata lood".

Esimese korraga ajanappuses suutsin lihtsalt ära regada, et mis ja kus.
Dokude vaatamine võtab aega.
Kuna aga piletiga saab 2x külastada, siis teiseks korraks tuleb hoooopis pikem aeg varuda.
Katsun leida.
Ja soovitan juba ette kõigile!
Siin on K arvamus asjast, väike sisuülevaade.
*

Lätimaa jõge kanuutamas

2011-05-29T21:10:00.013+02:00

*
Laupäeval Lätimaal Salatsi jõel liivakoobastes.
Kanuudega.
Hommikul vara Tallinnas sõitma, läbi Pärnu ja Kilingi-Nõmme Väike-Salatsisse.
Lätimaal lõppes asfalt, otse piiripostide vahel.
Noh, kohati ta siiski tekkis.
Läti kassid jooksid üle tee.
Kanuutamiskoha leidsime hõlpsasti.
Vestid selga ja jõele.

Esimeses peatuskohas räägiti legendi kuradist ja näidati koobast ning vaateid.
Kuradi lapse kujuke oli väga zen.

Kolmandas peatuses saime kahetoalist koobast seestpoolt imetleda. Kolmandasse tuppa ei soovinud keegi minna - vahepeal laiutas vesi.
Koopad olid ilusad, liiv värviline.

Ja vee peal edasi liikudes jäid kallasteks sellised vaated:

Oli soe ja vahelduva pilvisusega ilm.

Siia koopasse oli usin kobras püüdnud pesa teha.
Kunagi.

Tagasiteel tegime peatuse Pärnu-Jaagupi kirikus, et kella lüüa.
Just!
Nüüd olen mina isiklikult kirikukella löönud.
Jah, sedasama.

Nurga taga oli puuriidakohvik (vrdle Põhuteater).

Õdagu sai veel sauna ka.
Väsinud, kuid rahulolevatena.
Oli kaunis kevadpäev.

*

Vihmajutt

2011-05-26T18:17:00.004+02:00

*

Vihm hakkas hommikul vara saartelt tulema ja mandrile jõudes oli tal soolane mekk man.
Kõu kärgatas kurjasti ja välgud sähvisid üle soojast kevadvärskest maast.
Ilm kiskus pimedaks, paksud hallid pikavihmapilved surusid taevast vastu puudelatvu.
Üksik märg linnuke istus oksal, raputas suurema vee sulgedelt ja keksles tihedama lehevarju alla.
Must kass, kes inimest ligi ei lasknud, kuid kasutas hoolega maja ümbritsevat territooriumi kui enese oma, istus sauna ees pingil räästa all ja ootas suurema vihmahoo möödumist stoilise rahuga.
Kass teadis, kus on hea koht olemiseks.
Maapind vettis.
Sadu lakkas alles vastu õhtut.
Sääsed ja linnud lendlesid taas taeva all.
Must kass lasi end silitada tuulel ja päikesel.
Õhtu sai soe.

*

Rotisaaga

2011-05-25T10:24:00.003+02:00

Vana-paks Zuuzi läks vähki täis.

Rinnanäärmevähk, see emasrottide põhitõbi.

Aga Tatari uulitsal on kena noor arst, kes selliste asjadega käituda oskab.

Seegi kord sain kolmest kohast mulgustatud uimas, kuid täiesti hingava ja liigutava loomakese tagasi.

Ja juba mõne päeva pärast sain vana noortega kokku lasta – haavad paranesid ja loomake täitus taas elurõõmuga.

Kuni poolteist nädalat hiljem koju saabudes ja koduloomi üle vaadates märkasin, et Suur Valge (kes oma suurusest märkimisväärse osa kaotanud oli viimaste sündmuste käigus) vaid vasakule poole ringi käis, pea viltu ja pilk tuhm.

Insult, oli minu elunäinud diagnoos.

Ehk kõrvapõletik, arvas loomakliinik ja pani mulle kohe aja kinni.

Reedene päev, ei kannata nende sümptomitega uue nädalani oodata.

Tohtripoiss vaatas üle ja ütles: insuldipoisike. Jäsemed ühelt poolt ju nõrgad, seda kõrvapõletikuga pole.

2 võimalust: taastub, või mitte. Teisest sarnasest laksust ei ole teada edasikestjaid.

Antibiotsi ja seda valusat punast rohtu, B-vitamiinikompleksi vmt.

Seda viimast õnneks üle päeva.

Ikka süstidena.

Jah, mu elamine on täis igas olekus, täidetud ja tühje insuliinisüstlaid nagu korralikul heroiinisõltlasel.

Zuuzi ise arvas asjast nii ja naa.

Esti oli kõbus. Siis aga loobus joomast, siis söömast.

Ikka süstlaga vägisi vett suhu hammaste taha ja näpu otsast nina alla head ja paremat limpsimist.

Ja siis tema istus ja tegeles hingamisega.

Ainult.

Mina kui mitmegi roti elu ja hääbumist näinu vaatasin seda kõrvalt ja kurvastasin.

Paranda haavd, ravi haigused, kuid lase minejal minna.

Aga!

Kolmandamal päeval võttis rott kätte ja hakkas ise jooma pudelist.

Sõi ka natuke, isegi hakkliha.

Ja puurist väljas jooksis isegi mõnda maad sirgelt, mitte ei kaldunud järjekindlalt vasakpoolsusesse.

Nõrk ja veidi juhm on tema veel küll, kuid kui loom sööb ja joob ja end kasib, on lootust!

Et miks ma pean nii innustunult neid pikkade karvaste sabadega lühiealisi ja haigusalteid loomakesi?

Sest nad meeldivad mulle.

Oma kiindumise ja ükskõiksusega, elujõu ja nutikusega.

Ja veel tuhande pisiasja tõttu.

Kas peab kõike põhjendama?

Täna, kolmapäeval, tõin roti koju (olime suvepuhkusel, koduhaldjas kantseldas väikseid) ning lasin noortega kokku.

Oma tavakaalust, mis parimatel aegadel 700 grammini küündis, on Zuuzi kaotanud üle 200 grammi. Kuid üritab vapralt suures puuris ringi turnida ega lase endale väiksemate poolt pähe astuda.

Vot nii vapper loomake on!

Rattuse-jutt

2011-05-14T11:01:00.002+02:00

*

Pärast trenni läksime Felixi poole. Rix teadis rääkida, et Felixil olla vanematevaba õhkkond. Ei viitsinud koju minna, pealegi tahtsin Katsiga rääkida. Arvasin täiesti põhjendatult, et ka tema on seal. Nii me siis läxime.
Rix andis kella ja me astusime sisse.
Mõned uued näod, aga enamus vana tuttav seltskond. Ka kats. Ytlesin "Hai kõigile" ja astusin tuppa. Istusin Katsi juurde ning jäin kuulama ta juttu mingitest legendidest, mida ta kusagilt lugenud oli.
Vaatasin toas ringi. Kõik oli nagu ikka. Felix oli endale uue näki leidnud ja kudrutas sellega nurgas. Yx seltskond istus ymber laua ning tagus kaarte. Vaixelt ja viisakalt. Seina ääres istus John kitarri tinistades. Vanad tuttavad lood. Säälsamas tema kõrval istus keegi, keda ma varem polnud näinud. Ta oli kuidagi veidralt riides. Veidi kaltsaka väljanägemisega yhe noore neiu jaox: karvatutt vesti õlal, heledad pikad ja salkus juuxed, kette ning nahkpaelu ripnes igal pool, kirju rätik kaelas, vööl karvases tupes puss, pea ymber pael. See iseenesest ei hämmastanud mind. Siinne seltskond oli taoliste nähtustega harjunud. Minagi kandsin kette ja nahka, vahel ka kellukest riiete kyljes. Nagu me kõik. Oli selline aeg.
"Kes see on?" kysisin yhelt tuttavalt, kes paistis kõiki tundvat.
"See või? See on Rattus. Ta on nati omaette."
Siis nägin Rattuse kaelas muu träni vahel nahkrihma otsas rotti. Mitte elusat, muidugi.Muigasin. Rattus. Rott.
Vaatlesin teda: istus seal, pea vastu seina toetatud ja kuulas kitarri.
Okei, ennegi igasugu tyype nähtud. Jäin Katsi juttu kuulama. Ta nautis oma esinemist, imetles ennast ja oma menu. Kats teadis palju ega varjanud seda. Varsti jõudis ta siiski omadega yhele poole, lõpetades oma särava etteaste.
"Kuule, mul on sulle yx jutt," ytlesin.
"Teie teenistuses," edvistas Kats.
Peagi oli mind teda otsima ajanud teema end ammendatud. Jutt libises sujuvalt kohalikule klatsile. Kes, mis, kellega, millal, kuidas...
"Kas Rattust tunned?" kysisin nii muuseas.
"Olen näinud. Vastik tyyp!"
"Mix nii?"
"Vahi, milline ta välja näeb!" Kats ise esindas muidugi viimast moodi. "Ta ajab vahetevahel sogast texti ja hoiab yldse omaette."
Kats sekkus teiste vestlusesse.
Vaatlesin jälle seina ääres istuvat Rattust. Järsku avas ta silmad ja vaatas mulle otsa. Pikalt ja uurivalt. Mul hakkas veidi eba ning ma keerasin pilgu ära. Ka siis tundsin endal seda ainitist vaadet. Kui tagasi pöördusin, kohtusid me pilgud taas.
Rattus muigas.
Vihastusin. See tegi talle veel rohkem nalja, sest nyyd valgus irvitus juba yle terve näo.
"Okei, ära pahanda," ytles Rattus lõpux lepitavalt. Mis mul muud yle jäi. Naeratasin kah.
Kõrval läx jutt raamatutele. Unustasin Rattuse ja hakkasin Katsiga vaidlema.

* * *

Kui öösel koju hakkasin minema, istus Rattus koridoris trepil ja tegi suitsu. Sel hetkel seal kylmas ning hämaras trepikojas tundus ta mulle kuidagi kurb ja õnnetu. Ta vahtis yhte punkti ega pannud mind tähele. Kui ux mu selja taga kinni lajatas, vaatas Rattus korra sinnapoole ning pööras siis taas pilgu ära enesesse.

* * *

Paari päeva pärast nägin Rattust juhuslikult vanalinnas. Ta istus kohvikus ja seletas midagi energiliselt kätega vehkides oma kahele kaaslasele, endal silmad peas säramas. Mind märgates viipas tervitusex peaga ja jätkas siis vestlust.

* * *

Felixil oli synnipäev. Korter oli taas rahvast täis. Makk mängis ja kõik oli nagu ikka sellisel puhul: söögid -- joogid -- seltskond.
Läxin kööki. Seal nägin Rattust ja Siimu millegi kummalisega tegelemas. Nad nimelt pidasid nugadega võitlust. Rattusel oli puss ja Siimul leivanuga ning nad vehklesid nendega ysna agaralt.
Ehmusin.
"Mis te teete? Hullux olete läinud või?!"
Nad lõpetasid, vaatasid mind veidi syydlaslikult ja naeratasid.
"Ei midagi, me niisama," vabandas Siim ja viskas noa kolinal kraanikaussi. Rattus pani pussi vööle tuppe ja istus laua äärde toolile.
"Mis toas synnib," kysis ta.
"Ei midagi erilist."
Ajasin Siimuga paar sõna juttu. Rattus ei sekkunud. Ta pilk oli tõrjuv, ehkki suu naeratas.
Otsisin kapist tassi, et vett juua, ja nägin seal makki. Tõstsin ta välja ja panin pistiku seina. Kassett oli sees. Lylitasin maki käima. Need olid vanad -- vanad hitid. Nii-öelda noorusaeg. Istusin laua äärde. Siim läx tuppa.
Rattus oli kuidagi nukrax muutunud. Ta vaatas mulle yxisilmi otsa. Siis märkasingi, et tal on tumedad ja kurvad silmad. Sel hetkel tundus ta nii siiras ja kaitsetu, et tekkis tahtmine talle pai teha. Rattus oli kui loom, kes on metsast linna sattunud ega oska seal midagi teha. Mul hakkas tast järsku kohutavalt kahju.
"Mis sa nukrutsed," kysisin.
"Ei midagi, juhtub vahel," ytles ta neutraalsel häälel ja silmi ilmus jälle see tõrges pilk: ära tyki minu hinge!
Hunt, kes on raudu kinni jäänud, hammustab. Isegi siis, kui sa teda sealt vabastama tahad minna.

"Kust sa selle roti said?" viipasin ta kaelas rippuvale elukale.
"Kingiti. Väike sõber mul," vastas Rattus ja tegi rotile hellalt pai.
"Mix sa Rattus oled?"
Ta muigas. "Ma olen roti aastal syndinud. Pealegi oli mul rott. Elus muidugi. Mulle meeldib see nimi."
Vaatasin teda. Nimi sobis omanikule. Selline pisike tumedate säravate silmadega elukas. Ytlesin seda.
"Peale selle veel vastik ja agressiivne," irvitas Rattus.
Mulle meenus Katsi ytlus. Muigasin.

Kuulasime makki. vanad ajad tulid meelde. Nostalgia, nostalgia.
"Homme on täiskuu," ytles Rattus äkki.
"Mis siis?"
"Ei midagi. peax kloostrisse minema."
Vaatasin talle mõistmatult otsa.
"Pirita varemetele myyri peale. Polegi ammu käinud," seletas ta muiates, ise huviga jälgides, kuidas ma selle vastu võtan.
Katsil oli õigus: ta ajas natuke sogast.
"Kummalised soovid," ytlesin.
"Mis siis? Mix peaxki kõik nii mõistlik olema? Inimene võib ju teha, mis pähe tuleb. Juhul, kui see kedagi ei sega. Aga see ju ei sega!"
"Kyllap vist," nõustusin.
Kats tuli kööki. Rattus heitis korra pilgu minule, siis Katsile, uuesti minule, tõusis ja läx tuppa. Kats istus.
"Mis jura sa kuulad," kysis ta ja vajutas maki kinni.
Vaikisime hetke.
"Kuule, lähme Pirita kloostrisse, homme on täiskuu," tegin Katsile ettepaneku.
Ta vaatas mind pikalt ja võõristavalt.
"Sa oled vist liiga kaua Rattusega koos olnud. See võib halvasti mõjuda," hoiatas ta.

* * *

Tulin trennist ära. Lõplikult. Olin olnud sellega pidevalt nii hõivatud, et tundsin end juba ahistatuna. Viimasel ajal puudusin sageli ja sellest oli ytlemist tulnud.
Leidsin lõpux, et asi ei tasu enesevägistamist ning tulin tulema.
Äkki leidsin, et mul on vaba aega tekkinud ja tundsin rõõmu oma vabadusest.
Läxin Katsi juurde.

"Sa oled loll," kommenteeris Kats mu teguviis, "Millegagi peab ju tegelema."
Katsi jaox oli kõik lihtne: elu seisneb enesetäiendamises. Peab olema tasemel -- moodne, kõigega kursis, igati asjalik ja praktiline. Kõiges peab valitsema kindel kord ja systeem. Siis on hea ning kindel tunne. Kohati tundus mulle, et Kats hoidis lausa mingis paanilises hirmus kinni neist raamidest, mis ta endale toex oli seadnud. Aga mida ta kartis?
Katsiga oli hea lihtne olla. Ta oli energiline ja kyllalt arukas. Katsiga koos olles võisid täiesti mõtlemisest loobuda. Kõik oli kindlates piirides ja korras.
Mõnikord aimdus mulle siiski, et see piiritletus on ka piiratus. Tundus, et nende raamide taga on midagi, mida me veel ei teadnud. Kats vihastus alati sellise jutu peale.
"Sul pole vist kraadigi tahtejõudu. Igalt poolt, kus ei meeldi, lased lihtsalt jalga. Nii ei saa! Ei saa teha mingi tuju ajel kõike, mis pähe tuleb. Mingi systeem peab olema, mingigi kohusetunne. Mis sa nyyd teha kavatsed?"
Lahkusin Katsi juurest ysna segaste tunnetega. Mis ma jälle valesti olin teinud?

Läxin vanalinna. Ilm oli soe. Yhe kõrvalise tänava myyril istus Rattus, jalad ristis, nautides päikest ning vaadeldes mööduvaid inimesi. Mind märgates viipas ta käega.
Ronisin Rattuse kõrvale myyrile.
"Noh, käisid kloostris," kysisin.
"Käisin. Tead, seal oli ilus. Kuu paistis. Ronisin yles myyri peale, istusin maha, panin kyynla põlema ja hakkasin kammipilli mängima. Ilus."
Kujutasin seda enesele ette. Kõrvus kõlas veel Katsi jutt praktilisusest. "Igal asjal peab olema mingi põhjus, mingi mõte," oli ta öelnud.
"Mis mõte sel oli," tahtsin teada.
"Mõte? Mõte oli selles, et mul oli hea olla. Sa ei saa sellest vist aru," muigas ta mõrult.
Vist mitte, mõtlesin. See on ju seesama, mis on väljaspool mõistlikkust. Mulle tundus, et Rattus teab seda, mis oli mulle arusaamatux jäänud -- seda, mis on väljaspool piire. Sain järsku aru, mix teda veidi omapärasex peeti: välditi seda, mida ei mõistetud. Ja Rattus oli just selline, kes ei olnud mõistlik. Seega ebakindel ja arusaamatu element ning parem on sellisest eemale hoida. Aga mulle hakkas just see pöörasus meeldima. Rattuse silmad olid nii rahulikud. Mulle hakkas ähmaselt koitma uus arusaam, et selles meelerahus on suurem kindlus ja kaitstus kui Katsi piiratud systeemis.
Rääkisin talle trennist äratulekust ja Katsi arvamusest selle kohta. Ma ei tea, aga mulle tundus, et võin Rattust usaldada.
Ta kuulas vaixelt mulle otsa vaadates.
"Oled sa nyyd rahul," kysis ta siis.
"Ma ei tea. Kats ytles..."
"Tyhja see Kats. Ma kysin, mis sa ise arvad," lõikas Rattus mu vabandused poolex. "Sul on omal mõistus peas, või mis?"
Tal oli õigus. Jäin hetkex mõtlema. Mida ma siis ise tahtsin? Mina olin ju trennist ära tulnud. Lahkunud. Finito. Mina tahtsin sellest lahti saada ja seda ma ka sain. Kõik oli ju korras. Millest siis veel yldse kahtlused? Tajusin seda suurepärast ergutavat tunnet, mida tekitab omaenese ajude liigutamine. Hakkasin seda juba ära unustama. Elu oli niigi lihtne.
"Mina tulin sealt ära," laususin otsustavalt.
"Siis on ju kõik hästi. Mis sind veel segab? See, et Kats sinu otsust heax ei kiitnud, jah? Aga sul on ju oma elu. Ega tema ei ela sinu eest. Pead oma sydame järgi elama, siis pole kahetsust."
Ma ju olin teinud oma sydame järgi. Kahetsus ja segadus tulid Katsi jutust. Meie arvamused ei yhtinud. Kuna olin harjunud, et temal on alati õigus, hakkasin kahtlema omaenese õiguses. Kuid kas Kats on ikka absoluut? minu jaox?
"sul on oma elu. Ära lase end siduda teiste arvamusest. Vali ise enese jaox õigus, mis klapib su sydamega," rääkis Rattus. "Sa ei pea pimesi alistuma kellegi tahtele või arvamusele."
Olin ma seda teinud? Mida rohkem arutlesin, seda enam mõistsin, et olin. Kats oli liider, kellega arvestati ja keda kuulati. Tema sõnum oli kui seadus, mida järgiti. Ka mina tegin seda.

"Sa oled ise enda peremees," ytles Rattus. Ta kõneles veendunult ja veenvalt. Ning mulle tundus, et tal on õigus.
"Okei," nõustusin.
Rattus naeratas ja hakkas vilistama.

* * *

Felixi pool oli midagi viltu. Tundsin seda kohe, kui sisse astusin. Selliseid asju tabab juba õhust. Ja õhk oli täis pinget.
John istus diivanil, pea kätele toetatud. Tema ymber seisid Kats, Felix, Rix ja veel mõned.
"Läx, siis läx. Mis sa leinad," ytles Kats.
Ma ei saanud hästi pihta, milles asi.
Rattus istus seina ääres ja jälgis pingsalt diivani juures toimuvat. Ma polnud teda kunagi varem nii syngena näinud.
"Mis toimub?"
Rattus tegi tõrjuva liigutuse.
"Leiad uue ja parema," seletas Kats yxkõixe häälega. Ta oli tydinud.
Poisid kiitsid talle takka. "Kyll sa näed, ega elu seepärast läbi ole. Otsime sulle veel sellise..."
John kargas järsku pysti. Tal oli hullumeelne pilk.
"Te ei saa mitte millestki aru," karjus ta hysteeriliselt.
"Istu maha, ära närvitse," ytles Kats ehmunult.
"Olge omaette ja jätke mind rahule," röögatas John täielikult enesevalitsemist kaotades.
"Tahame ju ainult aidata," seletas Rix ettevaatlikult.
"Käige kuradile!" John tormas uxest välja.
Rattus hyppas pysti ja järgnes talle.
Mõni hetk valitses vaikus. Siis läx Kats maki juurde ning pani muusika mängima. Pinge vaibus tasapisi.
"Mis juhtus?"
"Ah," lõi Kats vastusex käega.
"Johni pruut lasi jalga ja poiss leinab nyyd nagu ei tea mis asja. Justkui see ainuke seelik ilmas olex," selgitas Felix.
Mnjah. See polnud see. Felixil ei olnud "seelikutest" puudus. Ta võttis ja jättis neid nii nagu ise tahtis. Tema jaox ei existeerinud mõnda mõistet. Neid, mis sydame piirkonda puudutavad. Ei, ta polnud alatu. Lihtsalt hoolimatu.
Mõtlesin Johnile. Mäletan, kuidas ta oma tydrukule laulis: "sest muusika ja sa, ma teisse armund." Usun, see oli vägagi tõsiselt mõeldud. John armastas muusikat ja oma kitarri. Ja ta armastas seda tydrukut. Ma tean. Ja nyyd oli tydruk läinud.
"Ah, asi nyyd," ytles Kats.
Te ei saa aru, oli John õelnud. Tal oli õigus. Nad ei saanud aru.

Umbes tunni pärast tuli Rattus tagasi. Ta käed värisesid.
"Mix sa talle järele läxid," kysisin.
Rattus vaatas mulle syngelt otsa. "Surnukuuris on hilja psyhholoogi mängida," lausus ta tuhmilt ja sylitas aknast välja.
"John ei olnud vist eriti okei, või mis?"
"Ta oli kõike muud kui okei. Tõmbasin ta sõiduteelt pisut vähem ohtlikkusse kohta ning ajasin veidi juttu. Ta läx nyyd koju magama. Lubas, et ei hyppa auto alla. Seekord"
Rattus hingas sygavalt sisse, toetas pea vastu seina ja sulges silmad. Ta jäi niimoodi väga kauax istuma.
Lahkusin vaixelt.

* * *

Olime taas Felixi juures. Oli juba hilja. Muist rahvast oli magama tõmmanud, ylejäänud tolgendasid niisama uimaselt ringi. Makk mängis. Pidu oli lõppenud. Rattus istus diivanil, jalad ristis. Nagu ikka, oli ta muusikat kuulates kurvaks muutunud ja endasse tõmbunud.
Olin viimasel ajal ysna palju Rattusele mõelnud. Ei tea isegi, mix. Tahtsin olla tema lähedal. Tahtsin teada saada, mida ta eneses peidab. Tõesti ei tea, mix. Aga ma tahtsin.
Rattus tõusis, läx akna juurde, toetas õla vastu seina ja jäi välja vaatama. Läxin ta kõrvale.
Vaikisime mõnda aega.
“Räägi midagi,” ytlesin.
“Mida?”
“Midagi. Noh, näitex, mida sa elust arvad. Ei, ausalt. Ma tahax teada.”
Rattus vaatas mind pikalt nagu millegi yle aru pidades.
“Tahad sa seda tõesti teada?”, kysis ta lõpux. “Tagajärgi ei karda?”
“Mis tagajärgi?”
Ta muigas, silmitses mind tähelepanelikult ja muutus siis äkki tõsisex.
“Okei , aga ma olen hoiatanud!”

“Tead, see kõik on jama,” ytles Rattus. “Millestki ei ole kasu. Ole rahul sellega, mis sul on. Kui sul on millestki puudus, elad ka ilma ära. Ja kui ei ela enam, mis siis? Sa võid ju püüda midagi saavutada, aga kui see ei õnnestu, pole ka katki midagi. Mis siis sellest, et jäid mõni päev söömata või mõni öö magamata? Mis tähtsust sel on? “Rahvapõlv tuleb ja rahvapõlv läheb, aga maa pysib igavesti.” Päike ja kuu on olemas ka siis, kui pilved nad meie pilgu eest varjavad.
Sinu jalge ees olev asfalt on katnud mulla ja kivid, mis on siin olnud varem. Aga nad jäävad ikka alles. Nad on ka praegu. Kas sa tunned? Kas sa näed? See rohi siin majade vahel on põlisem kui majad. Mitte tema pole yyrnik ega inimeste armust. Tema elab ka ilma inimesteta. Kas sa näed seda põlist ja kindlat, mis sind igal pool ymbritseb? Kui mitte muud, siis seda taevast enese kohal. Seda merd seal. Nad on näinud inimese teket. Ja nad on alles. Ikka veel. Tunned seda rahu, mis neis on? Nad teavad palju. Ja nad teavad põhilist – mis ja millex nad on.”
Rattuse hääl oli väga rahulik. Ja kurb. Ta ei vaadanud mulle otsa.
“Jumal on imeline, elu on ilus, ainult inimesed on imelikud. Et nad seda ei mõista.” Ta naeratas kergelt.
“Sa usud jumalat?” olin imestunud.
“Jah,” vastas ta lihtsalt. “Midagi head ja kindlat peab ju ilmas olema. Kogu loodu teab seda. Ainult inimene mitte. Kõik inetu siin ilmas on inimese kätetöö. Inimene pole halb, ta on vaid mõistmatu. Ta on rumal ja mõistmatu. Rabeleb tyhja. Ja hindab valesid asju. Ei ole olemas muud väärtust peale meelerahu. Nad ei mõista seda.”
Tundsin, kuidas kõik mu varasemad arusaamad lõid kõikuma.
“Tee, mida õigex pead ja mis kellelegi kahju ei too. Vaata, igal inimesel on oma arusaam asjadest. Igayx näeb ilma omamoodi. Kuigi kõik ymbritsev on sama. Võta yx kindel ese – juba värvi tajuvad inimesed erinevalt. Ka suurus on suhteline. Pluss veel seosed, mis inimese mälus tekivad. See kõik kokku – ja ongi ysna mitu erinevat arusaama yhest asjast. Ja kes meist teab, kellel on õigus? Inimeste tagapõhi on erinev. Ja ometi on nad kõik samast seemnest pärit. Nad on yx. Nad on yx, ehkki ise ei tea seda. Surm samastab nad kõik. Surnud peaminister kui selline pole parem surnud sibist. Ainult tema nime mäletavad inimesed ja sellega annab manipuleerida. Kehaga enam mitte.”
Ta vaikis mõnda aega. Edasi kõneldes oli ta hääl nii kurb, väsinud ja lootusetu, et seda kuuldes valus hakkas.
“Inimesed on sead. Sa oled kõigile yxkõik. Kellelegi ei lähe korda, mida sa mõtled või tunned. Isegi kui sa end yx päev oxa tõmbad, ei huvita neid põhjus. Ka siis oled vaid tylinax. Yx laip on ju piisavalt tylikas asi, või mis? Kui ma praegu siit aknast välja kargax, keda see häirix? Vahest Felixit. Ja tedagi ainult seepärast, et see juhtus tema aken olema. Kõigil olex yxkõik!”
“Minul ei olex,” ytlesin. Felix elas kahexandal korrusel.
“Olex! Sind jääx segama vaid see, et sa ei saanud pihta, mida ma tegelikult endast kujutasin. Ära ennast sellega kyll vaeva. Mind ei ole olemas!”
“Sa ju oled!”
“Oled ikka päris kindel? Võib-olla pole yldse midagi olemas? Võib-olla on kõik vaid ettekujutus. Fantaasia vili. Kust sina tead? Kõik on väga suvaline.”
Õues oli väga soe. Rattus lykkas akna lahti ja syytas suitsu. Ta vältis mu pilku, kui vormis valu ja kibestumist oma hinges sõnadex. Tema käed värisesid.
“Saad aru, kõik teesklevad. Siirus nõuab liiga suurt julgust. Kõik nad kardavad ja petavad. Ja keeravad yxteisele käkke. Igavusest. Kogu see elu on mäng. Yx suur etendus.Kõige tõelisem siin ilmas on kõige hapram ja tabamatum. Ja ometi kõige ligemal. See, mida ei näe, on tõelisem sellest, mida näed. Ainsad tõekuulutajad on narrid ja hullud. Võib-olla oleme hoopis meie hullud ja need seal hulleris ainsad normaalsed inimesed! Mis on yldse normaalne? Kes on selle piiri kindlax määranud?
Vaata, inimene ei ole teisele kohtumõistjax, veel vähem karistajax.Ta ei ole ju millegi poolest parem, või mis? Ära kanna viha. See saab vaid sulle enesele koormax. Igayhe teod tulevad tema enese peale. Kõik, mis teed, teed enesele. Igayx vastutab ise enese eest. Kellelgi ei ole õigust teise inimese peale. Vägivaldselt. Olgu ta su laps või abikaasa. Ta on vaba. Tal on oma elu.”
Mul tekkis tahtmine nutta. Olin enese kaotanud. Täielikult. Olin alasti kistud ja kaitsetu. Kaitsetu nende sõnade sooja vihma eest, mis pesi puhtax mu hinge oma alastuses. Vaikisin. Olin liialt segi. Sõnad tundusid tobedad.
Rattuse hääl oli taas rahulik ja kindel.
“Inimese tõeline maailm asub tema sees. Ja teise inimese sisse ei näe. Iialgi ei või sa teist inimest täielikult tunda. Ikka on midagi, mida sa ei tea. Ja see teebki iga inimese väärtuslikux. Saad sellest aru?
Pyya neid mõista ja sa valitsed neid. Ehkki nad seda ei tea. Mõista ja andesta. Andesta ka siis, kui ei mõista. Valitseja eesõigus on andestada. Ja sa oled maailma valitseja! Ytle lahti kõigest ja see saab sulle kuuluma. Sa ei oma midagi ja just seepärast kuulubki kõik sulle. Mõistad? Sa oled mittekeegi. Ja just seepärast valitsedki maailma!”
Vaikisime taas. Toas oli vaikne. Kõik olid ammu magama läinud.
“See on ainult minu arusaam ilma asjadest. Seda ei tasu nii sydamesse võtta,” irvitas Rattus. Tal oli järsku kohutavalt lõbus hakanud mind vaadates. Ta naeris. “tegelikult on asi lõbus!”
Olin suhtlemisvõimetu.
“Okei, unusta ära,” ytles ta rahunedes.
Aitäh hea soovituse eest. Kui ma ka selle kõik ära unustax, mis siis yldse alles jääx?
“No hyva, ma lähen tõmban ennast horisonti,” lausus Rattus muiates ja läx magama.
Jäin aknast välja vahtima.

Keegi puudutas mu õlga. See oli Rix.
“Kuule, ärka yles!”
Oli hommik. Päike oli tõusnud. Ma ei tea, mida olin teinud selle vahepealse aja. Seisin ikka veel akna juures.
“Mis sul on,” kysis Rix mind uurides.
“Ei midagi,” vastasin segaselt ja läxin kõrvaltuppa sohvale magama.

Ärkasin hilja. Pea oli veidi uimane. Läxin tuppa. Poisid mängisid kaarte. John istus seina ääres ja sõrmitses kitarri.
“On Rattus veel siin,” kysisin.
“Köögis,” viipas ta peaga.
Siim Kats ja Rattus keetsid köögis teed.
“Tere varahommikust,” hõikas Siim rõõmsalt. Nad olid yldse kuidagi lõbusad.
“Mis te rõõmustate?”
“Jaa-jaa. Mis te rõõmustate, endal surm silme ees,” lausus Rattus marutõsiselt, endal lõug naerust võbisemas.
“Mis surm,” kysis Kats.
“Kes teab, kunas see sind tabab. Ehk on tänane päev sinu viimane,” seletas Rattus pyhalikul häälel.
“Ah, mis sa jurad,” hakkas Siim naerma, teised koos temaga.
Rattus oli hoogu sattunud ja laskis oma lõugadel käia. Ta veiderdas nagu ehtne tola. Pikapeale hakkas iga pisemgi asi nalja tegema.
Järsku jäi Rattus tõsisex.
“Tegelikult on asi kurb,” teatas ta peaaegu traagiliselt.
“Mis asi,” päris Kats ikka veel turtsudes.
“Kõik.” Rattus ohkas sygavalt ja hakkas uuesti naerma.

Kui uuesti kööki läxin, istus rattus yxinda seal. Ta oli põlved enesele lõua alla tõmmanud ja hoidis kätega nende ymbert kinni.
Ta oli jälle kurb ja kinnine.
“Kuule,” ma ei teadnud, kust otsast alustada. “Kas sa mõtled seda tõsiselt, mis sa mulle eile rääkisid,” uurisin ettevaatlikult.
“Okei, unusta ära,” ytles Rattus äkki jõhkralt. “Ära kuula mu lolli juttu. Ja ära usu mind! Okei?”
Ma ei saanud aru, mix ta vihastus. Ta oli närvis. Jälle.
“Mis sul on,” kysisin veidi ehmunult.
“Ei midagi,” vastas ta rahulikumalt. “Juhtub vahel. Ma ei saa enesega alati hakkama. Aga see pole tähtis.”
Ta ei olnud okei. Ja ometi paistis ta mõnda aega tagasi nii lõbus ja muretu olevat. Vaevas teda miski? Mis? Mix ta on kurb?
“Rattus, mix sa oled selline?”. Mul oli tast kahju. Väga.
“Ma ju seletasin sulle,” ytles ta väga vaixelt, otsekui enesele. Ja siis selgemalt:” Minust räägime mõni teine kord. Sest tegelikult pole ju midagi juhtunud. Saad sa aru? Mitte midagi! Ja kui ongi, siis ma ei mäleta. Nii et minuga on kõik okei.”
Ei olnud. Seda oli ju näha.
“Saan ma sind aidata?”
“Hea küll, ära muretse,” ytles ta ootamatult soojalt. “Ma saan enesega ise hakkama.”
Vaikisime. Tundsin end yleliigsena.
“Kas ma pean ära minema?”
“Tee, kuis tahad.”
Rattus jäi jälle yhte punkti vahtima. Tõusin vaixelt ja läxin tuppa.

* * *

Ma polnud Rattust kolm nädalat näinud. Keegi ei teadnud, kus ta on. Käisin pea iga õhtu Felixi juures, kuid teda ei olnud seal. Kondasin palju vanalinnas, lootuses teda kohata. Mulle tundus miskipärast väga tähtis, et ma Rattust näexin. Ta oli mu oma jutuga segi löönud ja ma ei leidnud kusagilt enam õiget asu. Ma ei talunud ei seltsi ega yxindust. Yxiolek ajas mind hulluks, seltskonnas oli lihtsalt nüri olemine. Kõik tundus nii mõttetu. “Kõik on jama,” nagu Rattus oli öelnud.
Otsisin midagi. Aga mida, seda ei teadnud. Võib-olla Rattus teadis. Teda aga ei olnud.
“Ah, unusta ära,” ytles Kats mu halamise peale. Seda oli ka Rattus soovitanud. Aga kuidas? Kuidas saab yhte asja niimoodi lihtsalt ära unustada? Jooxin ringi kui munas kana.
“Enese eest ei põgene,” kummitas peas Rattuse ytlus. Tundsin seda nyyd omal nahal.
Peale kõike muud oli Rattus ka mu maailmapildi ära rikkunud. Hakkasin kõike nägema palju selgemalt, nagu teiselt tasandilt. Nägin kõike seda tyhist, mis sõnade taga peitub. Nägin ylbust, mis pyydis summutada hirmu ja kaitsetust. Nägin lõbusust ja muretust, mille abil peletati yxindust. Nägin veel paljut. Ning kõike seda vaadeldes olin ise otsekui eemal, kõigest eraldi.
Ausõna, mul oli tunne, et olen hullux läinud. Või vähemalt kohe-kohe minemas.

Yhel õhtul istusin Katsi juures.
Kats oli solvunud, et teda enam ei usaldanud. Et ma ei seletanud, mis mul on. Aga ma ei osanud ju!
“Mix sa nii kurb oled?” uuris Kats.
“Ei midagi, juhtub vahel.” Olin kuidagi väga ära.
Kats turtsatas rahulolematult. “Sa räägid juba nagu Rattus!”
Miskipärast tegi see mulle rõõmu.

* * *

Nägin Rattust vanalinnas. Oli teine yhe vaateplatvormi myyri peale istuma roninud ja tegi suitsu.
“Rattus!”
Ta pööras korra pead. Silmis oli tal mingi meeletu narkomaani pilk.
Läxin ta juurde.
“Hai!”
Ta ei vastanud. Ta oli kuidagi väga ära.
“Kuhu sa kadusid vahepeal?”
Rattus naeratas syngelt ja kergitas jaki varrukat.
Randmel oli äsjaparanenud punane arm.
Mind läbis valuhoog.
“Mix?”, kysisin vaikselt.
“Niisama.”
“Mix nii,” kysisin tungivamalt.
“Okei! Kõik on okei. Elan, nagu näed. Ei ole midagi,” seletas ta tõrxalt.
Vaikisime mõnda aega.
“Ma otsisin sind,” ytlesin.
“Asjata. Ja millex?”
“Tahtsin sind näha!”
“Millex? Yxkõik pole või?” Ta irvitas mõnitavalt.
“Ei ole. Ma ju ytlesin sulle juba korra.”
Ta vaikis.
“Mis sul on?”
Ta tõmbas veidi aega vaikides suitsu, otsis siis kotist uue, syytas selle vana otsast, kustutas koni ning viskas selle yle myyri.
“Sa tahtsid kord, et ma endast räägixin. Sa mõtled vist, et mul oli mingi õnnetu armastus või midagi taolist,” ytles ta siis. “Ei olnud.”
Ja vaikis taas. Ootasin, et ta jätkax.
“Vaata, mõnikord lööb elu yle pea kokku. Elu on yx suur tõelisuse eest pagemine. Sa teed kõik, et unustada. Mida? Seda suurt musta ja synget, mis sind alatihti jälitab. Seda, mis tabab sind nii yxinduses kui ka seltskonnas. Seda, mis avab su silmad nägema selle elu kõige sitasemat poolt (vabandan väljendust!). Ma ei tea, mis see on, aga ma ei saa sellest lahti. Saad aru, see kõik on yx suur jama. Millex see kõik?
Hunnikute kaupa tyhje sõnu, mille taga on vaid eneseimetlus ja pyyd teist ära kasutada. Selle tagajärjex on pettumus ja valu. Sellele järgneb yxkõixus ja usaldamatus. Aga kui kõik on juba yxkõik, siis millex yldse elada?”
Ta läx äkki usaldavax ning avameelsex.
“Oma tunnetest tuleb yxkõixuse teerulliga yle sõita ja siis oma sydameseinale järjekordsex kaitsekihix tapetseerida. Muidu ei ela ära!
Saad aru, ma olen näinud paljut. Ma olen näinud ja tundnud liiga palju valu. Ma kardan inimesi! Ma kardan kedagi enesele liig lähedale lasta. Ma olen saanud liiga palju haiget!
Tead, kui yhte kohta pidevalt pexta, muutub see tuimax. “Haavaarmid siluvad tahet ja löögid sydamesoppe.” Kõik tundub nii tyhi ja mõttetu. Kõik on jama!”
Ta oli ahastuse kehastus. Ta tumedad silmad olid siirad ja täis valu.
“Vaata seda taevast. Vaata seda merd,” ytlesin tasa.
“Ma tean. Ma tahan sinna. Ma tahan vabax saada. Iseenesest vabax, saad sa aru?”
“Enese eest ei põgene.”
“Ma ju tean.” Ta oli kui puuripandud loom, kes metsikult ringi jooxeb ja väljapääsu otsib. Kus on väljapääs iseenesest?
“Ma ju tean seda kõike! Ja mis see päästab? Parem olex vist elada ilma teadmata. Mõtlemine segab elamist. Elamine segab mõtlemist. Ma ei taha enam mitte midagi, saad sa aru?”
Ta oli plahvatusohtlikus seisundis. Ja ma kartsin, et kohe käibki plahvatus. Ma ei tahtnud seda, sest mina polex Rattust taltsutada suutnud. Ta oli võimeline kõigex. Ma teadsin seda.
Pyydsin teda rahustada. Panin oma käe ta õlale. “Kuule nyyd…”
Niipea, kui mu käsi ta õlga puudutas, lõi ta selle eemale. Kohkusin väga.
“Anna, palun, andex,” ytles ta rahulikult. “Ma lihtsalt ei kannata, kui keegi mind puudutab.”
Olin seda ka varem tähele pannud. Olin nõutu. Mida ma pidin tegema?
“Appi, ma vajan armastust!” hõiskas Rattus äkki ja hakkas pilkavalt irvitama. Kogu ta uimasus oli kadunud. Ta naeris mind vaadates.
Ma ei saanud jälle mitte millestki aru.
“Sa oled loll, lähed liimile,” Irvitas ta. “See on lihtsalt mu eralõbu inimesi oma jutuga nii kaugele viia, et nad enam mitte millestki aru ei saa. Ma tegin nalja. Ära usu mind!”
Ta viskas koti õlale ning hyppas myyrilt maha.
“Lähme!” Ta oli täis teotahet.
Läxin Rattusega kaasa. Olin liialt segi, et ise mõelda.
Rattus irvitas ikka veel.
“Ja nyyd ei saa sa yldse aru, millal ma räägin tõsiselt, millal mitte, mis? Tead, ma olen tegelikult väike vastik enesearmastaja, kes ajab teistele lolli ila, et nende syda hästi haledax lähex ja et keegi mind ikka kogu aeg lohutax. Sadistlikud harrastused, mis?” Ta oli otsast lõpuni täis irooniat.
“Mix sa naerad mu yle?”
“Tegelikult naeran ma iseenese yle.” Ta tõsines hetkex. “Ah, okei, unusta ära,” naeris ta taas.
Suu naeris, silmad olid kurvad.

Turnisime myyridel ja katustel, läximesisse tagahoovidesse ja trepikodadesse, et “näha, kuidas inimesed elavad”, nagu Rattus kommenteeris.
Ta naeris, laulis ning jutustas mulle muinasjutte ja lugusid. Ta korjas maast igasugust tarbetut prahti ja meisterdas sellest kõigest väikese krati, mille riputas oma jaki hõlma külge muu träni kõrvale.
Käisime kunstinäitusel ja raamatupoes, mere ääres ja muuseumis, kohvikutes ja antiigiäris. Ja ka looduspoes. Rotte vaatamas. Rattus juhtis mu tähelepanu väikestele asjadele, mida ma kunagi varem polnud märganud. Oli see siis huvitava kujuga katuseserv või trepikäsipuu, Muster seinal, mingi värv või lõhn, mõni sõbralik või lõbus pilk vastutulija silmis. Ta leidis kõiges selles oma ilu. Ja näitas seda ka mulle.
Lyhidalt: käisime ja uurisime ilma.

Hilisõhtul saatis Rattus mind koduni välja.
“Hiline aeg, pätte palju,” seletas ta lõbusalt.
“Aga sa ise?”
“Ah, mis! Mul yxkõik. Pealegi on mul nuga vööl.” Ta irvitas.

Istusin veel kaua yleval ja mõtlesin möödunud päevale. Ja loomulikult Rattusele.
Eelnenud nädalad tundusid kui hall uni. Olin otsekui ärganud. Miski oli jälle paika läinud. Minus eneses. Ma polnud enam ammu nii palju ja muretult naernud kui sel õhtul. Olin vabanenud mingist ahistavast ebamäärasest koormast. Ja saanud Rattusega väga seotux. Nyyd tundsin selgesti: ma ei suuda teda unustada. Mitte kunagi.

* * *

Edasi saabus mu elu jaburaim aeg. Viibisin tihti Rattusega koos ning tasapisi õppisin teda tundma.
“Kas sa tõesti vabatahtlikult tahad hullux minna?”, kysis ta , kui end järjekordselt tema juttu kuulama seadsin.. “ Mina olen piisavalt psyhh. Aga see võib ka nakatada, nii et ole ettevaatlik!”
“Las nakatab,” naersin vastu. ”Ka hullumajas paistab päike.”
“Okei.” Ning siis lausus ta pyhalikult madala ja veniva häälega: ”Kui see on sinu sydame tõsine soov ja tahtmine, siis kinnita seda, selgesti yteldes “Jah”.”
“Jah!”, ytlesin.

“Usu tegusid, mitte sõnu. Need on vähemalt midagi konkreetset. Ära vaata inimese välimust, vaid ta silmi. Nendes on tõde. Aga kõik märkavad vaid välist ja exivad,” ohkas ta kurvalt.
Rattuse enese välimus ja kogu olemine oli kuidagi tavatu ja väljakutsuv. See olex nagu kuulutanud: “Mul on pohui, mis te must mõtlete. See on teie endi asi ja näitab vaid teie endi rumalust. Sest te kõik olete lollid.” Kuid kummalisel kombel puudus temas julmus ja ylbus.
Yxkord seletas ta mulle: “Vaata, mul on nõndaviisi mugav, ehkki see vist eriti soliidne välja ei näe. Aga tead, iga teine, keda see häirib, tunneb sisimas rõõmu, et ta minust parem on. Ja kui ta juhtux mind veel nägema mõne loomaga juttu ajamas või lasteraamatuid lugemas, ohkax ta: “Isver, kui lapsik,” ning tunnex uhkust, et tema nii suur, tark ja soliidne on. Just see mulle nalja teebki. Ta arvab, et on minust yle ega tea, et tegelikult valitsen mina teda.
Tead, minu jaox ei ole välimus eesmärk. Ja mulle teeb nalja, kui keegi seda nõnda tõlgendab. Ma ei pyya sellega midagi näidata. Ma lihtsalt olen selline ja kõik!”
Jah, ta lihtsalt oli selline. Sest teistsugusena polex ta enam olnud Rattus.
Enesest rääkis ta alati suure iroonia ja pilkava irvitusega. Algul häiris see mind, hiljem mõistsin, et tal enesel on nii valutum.
Mind hämmastas ta tohutu tasakaalukus ja rahu – vähemalt väline – ning ta võime olukordi valitseda.
“Kes kaotab närvi, kaotab mängu. Pea peab alati selge ja kylm olema. Unusta hirm, sest Surm on su sõber,” õpetas ta mulle oma kummalisi mängureegleid.

“Kui näed inimest, kes vajab abi, siis aita teda. Sa oled ju ise samas seisus olnud ja tead, mida ta vajab. Ära mine niisama mööda, lootuses, et ehk keegi teine… Võib-olla seda teist ei tule. Võib-olla see teine ei märkagi, et midagi on viltu. Kui sina näed, oled selle eest ka vastutav. Sa vastutad selle eest, mida sa tead. Saad sa aru? See on julm, aga see on nii.”
Aga ennast ta aidata ei lasknud. ”Inimese sisemised vastuolud viivad sageli kurva lõpplahenduseni,” tsiteeris ta irvitades. Talle tegi lausa sadistlikku rõõmu, kui keegi tema pärast muretses. “Okei, unusta ära,” tavatses ta enese kohta öelda. Hea kyll, aga see oli juba ammu hilinenud soovitus. “Kyll ma saan enesega ise hakkama,” kinnitas ta tõrjuvalt. Nojah, kuidas võtta. Arm ta käel tõestas midagi muud. Me kõik oleme vaid nõrgad ja exlikud inimesed. Selle peale Rattus muigas ja ytles: “Mind pole olemas!” Ta oli olemas. Ja ta teadis seda. “Selles mu elu traagika seisnebki,” ohkas ta irooniliselt ja viis jutu mujale.
Hooti käis Rattusel peal see “suur must ja synge”. Ta kadus mitmex päevax silmapiirilt ega tahtnud kedagi näha. Ja kui keegi teda torkima läx, saatis ta tolle lihtsalt pikalt. Ja kui sellest veel vähex jäi, hakkas lihtsalt julmalt mõnitama ja muutus nii vastikux, et teine varsti vabatahtlikult ja ysna kiiresti lahkus oma teguviisi sygavalt kahetsedes. Rattus lihtsalt ei lasknud endale kedagi ligi.
Kuid mõne aja möödudes oli ta taas lõbus ja muretu.
“Vaheldust on ka vaja, muidu lähebki igavaks,” irvitas ta oma muutlikke tujusid.

* * *

Kats kirus Rattust, et ta mind “ära on rikkunud”.
“Võta mõistus pähe,” karjus Kats mu peale.
Ma ainult naersin. “Ex laena, sul paistab seda ylejäägiga olevat.”
“Ta on ju hull, ta tulex kinni panna!” Kats pyydis mulle elu eest Rattuse “tõelist palet” paljastada.
“Kyll hullud rõõmustax,” irvitasin mõnuga.
“Sa oled ise ka juba lollix läinud,” vihastus Kats.
“Lõpux ometi,” ohkasin õndsalt.
Kats läx marru ja lubas Rattuse maha tappa.

Rääkisin sellest Rattusele.
“Lasku käia, ma võin talle oma noa laenata,” irvitas ta.
“Aga võib-olla on tal õigus,” muutus Rattus äkki nukrax. “Mulle enesele tundub kah, et kõige targem olex mind yhiskonnast eraldada. Igax juhux. Et ma teisi ära ei rikux.” Ta muigas mind kui elavat näidet vaadates.
“Ei, kuule, see on hea idee!” Rattus sattus lausa vaimustusse. “Mõtle kui kihvt, kui ta mu maha lööx ja sinust taas normaalse inimese teex!”
“Ta on sellega vist hiljax jäänud. Ma olen liialt rikutud,” lohutasin teda.
“Äkki ei ole veel hilja,” ytles Rattus lootusrikkalt. “Kao Katsi juurde,” käratas ta siis jõhkralt.
Sellega ta mind ei ehmatanud.
“Ma ei taha,” ytlesin tasa.
Rattus vaatas mind pikalt.
“Ise kahetsed,” lõi ta lõpux käega.

* * *

Läxin Katsi juurde. Ta oli kuidagi kurb ja mõtlik.
“Mis on?” kysisin.
“Ei midagi. Rattus käis siin.”
“Rattus? Siin?” Ma ei saanud hästi aru. “Millex?”
“Niisama. Ajas natike juttu.”
“Imelik. Ja sa ei löönudki teda maha?” Olin ysna imestunud.
“Lollakas!”
“Selleni me jõudsime juba eelmine kord,” irvitasin rahulolevalt. “Sa hakkad ennast kordama!”
“Jäta.” Kats oli kuidagi ära. “Ta käskis mul sinu järele vaadata.”
“Mis kuradi lapsehoidja sina mulle oled,” vihastusin.
“Nii ma talle ytlesingi.”
“Ja tema?”
“Soovitas mul päästa, mis päästa annab. Ta oli mures su pärast.”
“Minu pärast? Tema?” Vat see oli uudis! Mulle tundus kogu aeg, et ta vaid naerab mu yle.
“Jah. Ta ytles, et selle tee lõpp on kaos ja et ta ei taha, et sina selleni jõuaxid.”
Rattus oli seda ka mulle rääkinud. “Vaata,” seletas ta, “ mina olen läinud liiga kaugele. Mul ei ole enam tagasiteed. Aga ma ei taha, et keegi teine sama kaugele jõuax. Tõesti ei taha. Sul on veel võimalus tagasi pöörduda. Kasuta seda!”
“Unusta ära ja tule mõistusele,” soovitas Kats.
“Ma ei taha,” ytlesin vaixelt.
Kats vaikis mõne hetke.
“Ma tean. Mina sinu asemel ka ei tahax. Tead, ma saan sinust aru,” naeratas ta nukralt. Jäin imestunult Katsile otsa vaatama. Mis temaga juhtunud oli?
Kats muutus taas asjalikux.
“Ja ikkagi, unusta ära. On kasulikum teile mõlemale.”

* * *

Felixi juures vaadati videot. Istusin teleka ette Katsi kõrvale. Rattus istus seina ääres nagu ikka ja jälgis miskipärast mind, mitte telekat. Viipasin talle lõbusalt. Ta ei vastanud, ainult vaatas. Väga kaua. Siis tõusis ja tuli Katsi juurde.
“Mul on sulle yx jutt. Lähme kööki.”
Kats kergitas imestunult kulme, kuid ei kysinud midagi. Nad lahkusid toast.
Olin kergelt segaduses. Mix Rattus nii tõsine oli? Mida tal Katsiga rääkida on? Miskipärast arvasin, et jutt puudutas mind.
Kats tuli tagasi. Ka tema oli tõsine. Ta vaatas mind pikalt.
“Mis lahti on?” Ma ei saanud jälle millestki aru.
“Ei midagi. Niisama.”
Midagi oli teoxil. Aga mis? Mis mina sinna puutun?
Läxin kööki. Rattus istus ja kopsis monotoonselt kahvliga vastu lauda. Istusin. Ta ei teinud must väljagi.
“Mis lahti on?”
Ta ei vastanud, vaid kopsis edasi. See hakkas närvidele käima.
“Kuule, lõpeta ära,” tõstsin häält.
Ta lõpetas ja pani kahvli vaixelt lauale.
“Mis sa Katsile rääkisid?”
“Pole tähtis.”
Rattus jäi vait. Ta oli oma mõtetega kusagil väga kaugel. Ma ei talunud seda vaikust enam välja. Teadsin, et ainult mingi jabur idee võis ta siiailma tagasi tuua.
“Täna on täiskuu,” ytlesin.
“Mis siis?” Ta oli ikka veel ära.
“Lähme kloostrisse!”
Läx veel mõni hetk, kuni öeldu mõte temani jõudis. Aga see jõudis. Ta elavnes.
“Ausalt või? Julged tulla?”
“Jah, muidugi.”
“Okei, lähme,” muutus ta rõõmsax.
“Anekdooti tead?” Ta naeris ja rääkis. Yhe, teise, kolmanda. Ta läx kuidagi raevukalt lõbusax. Ja muudkui rääkis ja naeris. Kuni ta naer muutus lausa pööraselt kuratlikux. Muutusin ettevaatlikux. Midagi oli valesti!
“Mis sul on,” kysisin vaixelt.
Ta tõsines momentaalselt.
“Ei midagi.”
“Midagi ju on!”
“Närvid. Aga see läheb mööda. Kõik läheb mööda. Kõik.”
Rattus oli võimatus meeleolus. Ma ei saanud midagi teha. See oli vastik võimetuse tunne.
Rattus jälgis mind nukra naeratusega. Tundus, et ta loeb mu mõtteid.
“Ah, okei, lähme tuppa.”
Olin segaduses. “Ma ei saa sust aru, Rattus.”
“Inimmõistus on piiratud,” lohutas ta oma tavalise irvega. “Unusta ära!”
Läxime tuppa. Istusin taas filmi vaatama ja lasin end sellest nii kaasa haarata, et unustasin kõik muu.
Muretsemisex polnud ju põhjust, kuni Rattus siinsamas oli!

Felixi juurest sõitsime Piritale. Tulime bussist maha ja astusime kloostri poole. Öö oli vaikne ja selge. Vaid mõned yxikud autod sõitsid veel mööda teed.
Kolasime mõnda aega vaikides varemete vahel ringi.
“Lähme yles!”
“Lähme.”
Turnisime mööda lagunenud treppi myyri peale. Vaatasin alla. Kuu valgustas kõike väga selgelt: kive, heinamaad, väikest oja ja metsa veidi kaugemal. Ilus.
“Kunagi elasid siin mungad ja nunnad. Võib-olla nende hinged hulguvad siiamaani siin ringi, mis? Sind ei kõdista juba keegi kuklast,” irvitas Rattus.
Istusin. See myyr oli jupike liiga kõrge. Mul hakkas pea ringi käima.
Rattus kõndis pikki myyri edasi ja jäi siis seisma.
“Sellises kohas on hää oma elu yle järele mõelda. Et kuidas elada ja millex. Ja võib-olla et yldse mitte elada…”
Tal pööras jälle kuidagi ära. Ta oli jälle ydini õnnetu.
Rattus otsis kotist kyynla ja syytas selle. Ta seisis mõnda aega ja vaatas leeki.
“Tuld ja merd võib lõpmatuseni vaadata,” ytles ta äraolevalt. “Neis on midagi…”
Ta vaikis mõnda aega. Edasi kõneldes oli ta hääl väga selge ja pühalik. Ja kurb.
“Olla või mitte olla – see on kysimus…”
Öö summutas ta häält ja muutis selle võõrax.
Ma lausa kangestusin. Selles vaatepildis oli meeletu lummus.
Aeg peatus. Selles kõiges oli midagi mõistust summutavalt absurdset.
Rattus seisis öösel täiskuu sinakas valguses, kyynal käes, Pirita kloostri myyril ja luges Hamleti monoloogi.
“…ning kaotavad teo nime…”
Ta jäi vait, langetas pea ja kustutas kyynla. Rattusele meeldis teatraalsus.
Vaikisime kaua.
“Tahad, ma hyppan alla?” Tal oli tõsi taga. Ehmusin.
“Hull! Jäta järele!”
“Ma hyppan! Saabki inimkond oma roojast lahti.” Tal oli suur enesehaletsushoog peale tulnud.
“Ma hyppan järele.”
“Ära hirmuta! Nii võid jalad ära põrutada.” Ta irvitas.
Ta ei uskunud mind. Sain vihasex. ”Ma mõtlen seda tõsiselt!”
See tegi ta otsekui taltsax. Siis ytles ta nagu iseenese veenmisex: “Ei sa hyppa!”
“Ex tee proovi,” lausisin rahulikult.
Rattus vaikis. “Ma ei julge,” sõnasta ta siis vaixelt. “Sinu surma ma oma hinge peale ei taha.”
“Ära siis mässa!”
“Okei! Ainult sinu pärast ei hyppa. Seekord. Tead, ma miskipärast usun sind.”
“Mida?”
“Seda, et sa järgi tulex. Ehkki see olex mõttetus. Sest mida see enam päästax?”
“Sama mõttetu olex siia myyri peale istuma jääda!”
“Võib-olla tõesti.”

Rattus istus myyrile, jalad ristis, ja jäi millegi yle mõttesse. Hakkas juba valgex minema. Ja kylmax.
“Okei, lähme,” ytles Rattus oma mõtetest ärgates.
Läxime. Rattus oli kuidagi liimist lahti. Ta oli maru rahulik. Aga seda hullem. Kogemustest teadsin, et mida rahulikum Rattus välja nägi, seda vähem ta seda tegelikult oli.
“Mis sul on,” pyydsin teada saada.
“Mis sa sest targemax saaxid, kui ma sulle seletax?”
“Äkki ma saax aidata.”
“Kui mul abi vaja on, siis ma ytlen sulle,” lubas ta.
Mulle tundus, et ta oli seal myyril istudes midagi välja haudunud, millest mulle rääkida ei tahtnud. Mind valdas äkki hirm.
“Rattus, sinuga ei tohi midagi juhtuda!”
“Mis asja sa pabistad kogu aeg? Kõik on okei.”
Ta vaikis mõnda aega nagu sõnu otsides. “Ma sõidan ära!”
Avasin juba suu, aga ta ennetas mu kysimusi.
“Ära päri, kuhu või kauax. Sel pole tähtsust. Ja ära otsi mind!”
Jalutasime läbi varahommikuse linna. Peatusime mu maja ees.
“No hyva. Ela hästi!” Ta vaatas mind pikalt ja kummaliselt kurvalt. Siis naeratas, pöördus ja läx.

Läxin koju ja mul pööras ära. Nii täielikult, nagu mul veel iial ära polnud pööranud.
Istusin voodile, selg vastu seina, pea kuklas ja silmad kinni. Ma ei mõelnud mitte millelegi. Tundsin vaid, kuidas sisemuses mingi äng mu organismi kompas. See oli vastik tunne.
Istusin nõnda kaua. Päike oli juba kõrges. Äkki hakkas mul lõbus. Helistasin Katsile.
“Hallo.” Kats oli väga unine.
“Mis sa tudid, päike juba kõrges!”
“Oli asja kah või?” Ta oli jupi pahane, et pidi mingi totruse pärast nii vara ärkama.
“Ei midagi erilist. Head uut aastat sulle!”
Kats pani toru ära.
Kuulasin veidi aega telefoni kinnist tooni. Taas hakkas äng mind purema. Panin toru käest ja lykkasin maki käima. Olin yxi kodus, seepärast keerasin võimsuse peaaegu põhja. Naersin, pea kuklas. Otsisin salaurkast pudeli veini. Viisin selle külma.
Helistasin veelkord Katsile.
“Tule siia, hakkame pidu panema!”
“Lollix oled läinud või?”
“Jah, seda kyll. Aga seda tuleb ju ometi tähistada!”
“Pane magama,” soovitas Kats.
“Päev alles algab! Mina igatahes hakkan pihta. Ex tule, kui aega saad. Ux on lahti. Juhux, kui ma pole enam võimeline ringi liikuma, et sind sügava kummardusega sisse lasta.”
“Ma ei tule. Ma pean ära sõitma!”
“Ka sina, Brutus,” ohkasin ja panin toru ära.
Kõik. Kõik sõidavad ära. Kiiresti, kaugele, eemale. Aga mina! Mina pidin ju siia jääma! Yxi!!! Just praegu, kui ma vajasin kedagi, jätavad kõik mu maha. Kõigil on pohui. Kõik on jama. Ah, käige kõik pikalt, mul pole kedagi vaja! Ex hiljem kahetsete. Aga võib-olla on yldse kõik yxkõik. Kellelgi pole minuga asja. Kõigil on oma tegemised. Teevad kyll head nägu, aga tegelikult on yxkõik. Rattusel oli õigus: inimesed on sead.
Mõtlesin Rattusele. Tal oli minu peale tohutu mõju olnud. Ta mõjus kui narkootikum. Ja minust oli saanud narkomaan. Ma pidin oma annuse kätte saama! Aga ei saanud. Võib-olla ei saa enam kunagi. Kõigest tänaöisest Rattuse jutust jäi mulje, et ta tahtis tõesti ära sõita. “Igavestele jahimaadele,” nagu Rattuse suur sympaatia indiaanirahvas väljendus. Rattus tahtis end maha tappa. Ammu juba. See oli yx põhjus, mix ma tal alati silma peal tahtsin hoida. See on yle mõistuse vastik tunne, kui tead , et keegi võib end ära tappa , aga sina ei saa mitte midagi teha. Iga kord, kui ma Rattusest lahkusin, jäi hirm, et ma ei näe teda enam kunagi. Siiamaani oli ta ikka välja ilmunud. “Mul on ju nii hea syda, et ma pean su närvide eest hoolitsema ja näitama, et ma ikka veel elus olen. Et sa asjata ei pabistax,” seletas ta irooniliselt.
Ja nyydki oli ta mu eest nii palju “hoolitsenud”, et ytles end vaid ära sõitvat. Umbes nii, et”tulen tagasi, ära pabista!” Ma ei uskunud, et ta tuleb. Täna öösel veel uskusin, nyyd enam mitte. Muidu ei olex ma tal minna lasknud. Et ma seda ka kohe ei taibanud! “Idioot,” kirusin ennast. Aga ma ei saanud enam mitte midagi teha. Mitte midagi! Ma ei teadnud ju, kus ta on. Mul jäi nyyd yle vaid istuda ja oodata tema surmateadet. See olukord ajas hullux. Tahtsin sellest kõigest vabax. Tahtsin kõigest eemale. Mul oli yxkõik.
Tõin oma kalli pudeli ja tegin lahti. Otsisin klaasi ja valasin täis. Vein oli punane. Nagu veri!
“Rattus, sinu tervisex! Sinu ilusa lõpu tervisex! Tervist, tervist on sulle vaja, kallis surija! Ja voolaku sinu veri, punane kui vein!”
Ma ei jaganud enam ise ka, mida suust välja ajasin. Kogu sisemus oli valu täis. Jõin. Valasin uue täie ja jõin sellegi ära. Toimus mingi muutus. Mul hakkas taas lõbus. Vein oli oma töö teinud.
Äkki helises telefon. Kangestusin. Kui toru tõstsin, värisesid mu käed kohutavalt. On see Rattus? Või teade tema surmast?
See oli Kats.
“Millega tegeled?”
“Joon.” Mu hääl värises.
“On Rattus seal?” Kas ta mõnitas? Ah õigus, ta ei teadnud ju.
“Rattus on surnud. Maailm on surnud. On jäänud vaid pudel ja mina.” Olin juba veidi purjus.
“Oled sa okei?”, kysis Kats ettevaatlikult.
“Okei, okei. Kõik on okei. Mina kaasa arvatud. P.S. Palun oma surmas mitte kedagi syydistada!”
“Jäta järele,” hoiatas Kats.
“Jah, varsti jätan ma kõik järele!”
Kats pani toru ära.
Vahtisin mõnda aega tuimalt telefoni. Siis läxin akna juurde. Võtsin kardinast kinni ning äkilises vihas rebisin selle alla. Koos kardinapuuga, mis suure kolinaga minust mööda sadas. Ma isegi ei ehmunud. Võtsin ysna kylmalt. Kuidagi kahju oli, et mööda kukkus. Olex võinud pähe sadada. Lõpp kihvt: kolju poolex, ajud väljas jne. Lahe!
Valasin endal taas klaasi täis ja imetlesin selle sisu vastu valgust. Läxin raamaturiiuli juurde ja hakkasin köiteid yxhaaval yle õla loopima, vahetevahel veini ryybates. Mind oli vallanud jäine rahu.
Makk vakatas. Vahetasin kassetti. Mu käed värisesid. Tuba täitus taas valju muusikaga.
Hakkasin plakateid seintelt maha kiskuma. Mind oli haaranud meeletu hävitamisiha. Koos plakatitega kärises ka tapeet. Tõmbasin seda niipalju lahti kui andis. Seinad nägid lõpux ysna võikad välja. Käisin toas ringi ja loopisin asju. Mõni purunes. Laamendasin. Ainult makk ja pudel jäid puutumata. Tõin kax purki nitrovärvi: musta ja punase – punase kui veri. Võtsin teise teise kätte ja hakkasin seinu kaunistama. Ka lagi ja põrand said oma osa. Ja kõik, mis nende vahele jäi.
Tuba haises metsikult. Jäin juba uimasex. Pudel oli tyhi. Tuba segi pextud. Makk möirgas.
Võtsin pudeli kaelapidi pihku ja lõin selle vastu seina purux. Imetlesin kildude sadu. Kael oma teravate otstega jäi mulle kätte. Tõmbasin sellega yle randme sygava haava.
Verd purskus mulle näkku. Veri segunes nitrovärviga seintel ja põrandal. Ja makk möirgas ikka veel. Istusin kõige selle laga keskel, mille ise olin tekitanud, ja vaatasin oma kätt, kust elu välja voolas. Lõpux valgus mu silme ees kõik yhtlaselt punasex…

“Tömba ta käsi nööriga kinni!”
“Sul sidet on?”
“Oota veidi.”
Keegi sidus mu käe kinni. Hakkasin tasapisi toibuma. Avasin vaevaliselt silmad. Peast käis terav valu läbi. Olin kõrvaltoas diivanil. Kõik aknad olid pärani lahti. Minu toast kostus kolistamist. Tahtsin tõusta, kuid vajusin tagasi pikali. Edasi ei mäleta midagi.

Olin vist väga kaua maganud. Ärkasin ysna puhanuna, kuid nõrgana. Pea kumises. Tõusin. Jalg kandis.
Tuli Kats. Ta oli kuidagi näost ära. Mind nähes naeratas ta kergendatult.
“Kuidas on?”
Ymisesin midagi ebamäärast. Mu mõte ei töötanud veel.
Komberdasin oma tuppa. Treppredeli peal seisis Rattus ja pani kardinapuud yles.
“Mis siin toimub?”, kysisin segaselt. Liig palju oli arusaamatut ja ma ei viitsinud mõelda.
“Kas jalg kannab?”
“Kannab.”
“Siis lähme Katsi juurde. Sul tuleb perekond koju. Ei maxa ju neid nii ära ka ehmatada.”
Tuba oli enam-vähem korras. Seinad olid jubedad ja kõik kohad värvi täis. Aga mööbel oli taas oma kohal ja põrand ka sile.
“Pärastpoole teeme väikese remondi, aga praegusex käib küll,” seletas Kats.
Seisin ja vaatasin Rattust. Vaatasin ja hakkasin vaixelt ning õnnelikult naerma.
“Oled see sina või sinu vaim?”
“Mina koos oma vaimuga, ehkki mind pole olemas,” ytles Rattus redelilt alla ronides.
“Rattus!”
“See ma olen. Ikka veel.”
Kõik oli taas okei.

Kevad 1992

*

Sendipede ehk sajajalgne

2011-05-13T18:39:00.003+02:00

*
Et kõik ausalt ära rääkida etc, siis alustan sellest, et minu kodumaale saabus krooni asemel euro ja sendid vahetasid väärtust ja kuju.
Ei olnud ega ole siiani sellest muutusest vaimustuses, pigem vastupidi.
A kesse minu käest küsis ja vastust kuulas, eksole.
Noh, saabusid igasugu tutvustavad mitmes mõõdus paberid.
Üks neist miski A2 mõõdus (vist), kus erinevate maade eurosentide tagaküljed originaalsuuruses tutvumiseks paberile kantud.

Miski veidrus peab inimesel olema.
Noh, mõni rohkemgi kui üks.
Kuid mina kogun ja korjan erinevaid eurosente ja kleebin neid siis vastava kujutise peale paberil.
Sendipede, noh :P
Või siis viisakamalt väljendudes numismaatik, valikuline.
Kasu on vähemasti see, et neid saab vaesel ajal realiseerida.

sajajalgne - centipede(inglise keeles)

P.S euro väärtus pole veel minuni jõudnud, ikka arvutan ja elan vanades väärtustes.
Ehk kunagi..

*

Õnnetuste hommik

2011-05-11T08:47:00.002+02:00

*
Väntan rattaga kaunil päikesepaistelisel hommikul.
Möödun trollipeatusest.
Selle ette on end parkind politseimasin.
Ja paviljonis lesib keegi kilega kaetud kodanik.
Nonohh, mõtlen ja sõidan edasi.
Teises kohas on kiirabi ja meedikud tegelevad noormehega, kes istub oma jalgratta kõrval.
Ekstaole, mõtlen.
Väntan edasi.
Sõiduteel vedeleb mootorratas. Ilmselt juht seisab kõrval ja telefoneerib.
Võisiisnii, mõtlen.

Ja jõuan kenasti ja viperusteta punktist A punkti B.

Kuid päev pole veel lõppenud..

*